Parandus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruses (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1)

Version 2013-06-26

Grade B

mapped from publisher markup. A grade says how a document's structure was obtained, not how reliable the law is.

Ask Gelex about this law

Address https://gelex.eu/eli/EU/corrigendum/oj/L/2013/321/02@2013-06-26/et

Contents

Preamble
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (EMPs kohaldatav tekst)
I JAOTIS SISU, REGULEERIMISALA JA MÕISTED
1. Artikkel 1 Reguleerimisala
2. Artikkel 2 Järelevalvevolitused
3. Artikkel 3 Rangemate nõuete kohaldamine krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt
4. Artikkel 4 Mõisted
5. Artikkel 5 Krediidiriski kapitalinõuetele omased mõisted
II JAOTIS NÕUETE KOHALDAMISE TASE
1. PEATÜKK Nõuete individuaalne kohaldamine
1. Artikkel 6 Üldpõhimõtted
2. Artikkel 7 Erand usaldatavusnõuete individuaalsest kohaldamisest
3. Artikkel 8 Erand likviidsusnõuete individuaalsest kohaldamisest
4. Artikkel 9 Individuaalse konsolideerimise meetod
5. Artikkel 10 Erand keskasutusega püsivalt seotud krediidiasutustele
2. PEATÜKK Usaldatavusnõuete kohane konsolideerimine
1. jagu Nõuete kohaldamine konsolideeritud alusel
1. Artikkel 11 Üldkäsitlus
2. Artikkel 12 Finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kellel on nii tütarettevõtjast krediidiasutus kui ka tütarettevõtjast investeerimisühing
3. Artikkel 13 Avalikustamisnõuete kohaldamine konsolideeritud alusel
4. Artikkel 14 V osa nõuete kohaldamine konsolideeritud alusel
5. Artikkel 15 Erand omavahendite nõuete konsolideeritud alusel kohaldamisest investeerimisühingute konsolideerimisgruppide puhul
6. Artikkel 16 Erand finantsvõimenduse määra nõuete konsolideeritud alusel kohaldamisest investeerimisühingute konsolideerimisgruppide puhul
7. Artikkel 17 Järelevalve investeerimisühingute üle, kelle suhtes tehakse erand omavahendite nõuete konsolideeritud alusel kohaldamisest
2. jagu Usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise meetodid
1. Artikkel 18 Usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise meetodid
3. jagu Usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise kohaldamisala
1. Artikkel 19 Usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise kohaldamisalast välja jäävad üksused
2. Artikkel 20 Ühisotsused usaldatavusnõuete kohta
3. Artikkel 21 Ühisotsused likviidsusnõuete kohaldamise taseme kohta
4. Artikkel 22 Allkonsolideerimine kolmandate riikide üksuste puhul
5. Artikkel 23 Kolmandate riikide ettevõtjad
6. Artikkel 24 Varade ja bilansiväliste kirjete hindamine
I JAOTIS OMAVAHENDITE ELEMENDID
1. PEATÜKK Esimese taseme omavahendid
1. Artikkel 25 Esimese taseme omavahendid
2. PEATÜKK Esimese taseme põhiomavahendid
1. jagu Esimese taseme põhiomavahendite kirjed ja instrumendid
1. Artikkel 26 Esimese taseme põhiomavahendite kirjed
2. Artikkel 27 Esimese taseme põhiomavahendite kirjetena aktsepteeritavad vastastikuste seltside, ühistute, hoiuasutuste või samalaadsete krediidiasutuste ja investeerimisühingute kapitaliinstrumendid
3. Artikkel 28 Esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvad instrumendid
4. Artikkel 29 Vastastikuste seltside, ühistute, hoiuasutuste või muude samalaadsete krediidiasutuste või investeerimisühingute emiteeritud kapitaliinstrumendid
5. Artikkel 30 Tagajärjed, mis tulenevad sellest, kui esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvatele instrumentidele seatud tingimused ei ole enam täidetud
6. Artikkel 31 Ametiasutuste poolt eriolukorras märgitavad kapitaliinstrumendid
2. jagu Usaldatavusfiltrid
1. Artikkel 32 Väärtpaberistatud varad
2. Artikkel 33 Rahavoogude riskimaandamine ja oma kohustuste väärtuse muutus
3. Artikkel 34 Täiendavad väärtuse korrigeerimised
4. Artikkel 35 Õiglases väärtuses mõõdetud realiseerimata kasum ja kahjum
3. jagu Mahaarvamised esimese taseme põhiomavahendite kirjetest, erandid ja alternatiivid
1. alajagu Mahaarvamised esimese taseme põhiomavahendite kirjetest
1. Artikkel 36 Mahaarvamised esimese taseme põhiomavahendite kirjetest
2. Artikkel 37 Immateriaalse vara mahaarvamine
3. Artikkel 38 Tulevasel kasumlikkusel põhineva edasilükkunud tulumaksu vara mahaarvamine
4. Artikkel 39 Enammakstud maksusummad, tagasi kantud maksukahjum ja edasilükkunud tulumaksu vara, mis ei põhine tulevasel kasumlikkusel
5. Artikkel 40 Oodatava kahju arvutamisest tulenevate negatiivsete summade mahaarvamine
6. Artikkel 41 Kindlaksmääratud hüvitisega pensionifondi vara mahaarvamine
7. Artikkel 42 Enda esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine
8. Artikkel 43 Olulised investeeringud finantssektori ettevõtjas
9. Artikkel 44 Finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine ja mahaarvamised olukorras, kus krediidiasutusel või investeerimisühingul on vastastikune ristosalus, mis on kunstlikult loodud omavahendite suurendamiseks
10. Artikkel 45 Finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine
11. Artikkel 46 Osaluste mahaarvamine esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut finantssektori ettevõtjas
12. Artikkel 47 Esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on oluline investeering finantssektori ettevõtjas
2. alajagu Erandid esimese taseme põhiomavahendite kirjetest tehtavatest mahaarvamistest ja alternatiivid kõnealustele mahaarvamistele
1. Artikkel 48 Künnisega seotud erandid esimese taseme põhiomavahendite kirjetest tehtavatest mahaarvamistest
2. Artikkel 49 Mahaarvamisnõue konsolideerimise, täiendava järelevalve või krediidiasutuste ja investeerimisühingute omaalgatusliku kaitseskeemi kohaldamise korral
4. jagu Esimese taseme põhiomavahendid
1. Artikkel 50 Esimese taseme põhiomavahendid
3. PEATÜKK Täiendavad esimese taseme omavahendid
1. jagu Täiendavate esimese taseme omavahendite kirjed ja instrumendid
1. Artikkel 51 Täiendavate esimese taseme omavahendite kirjed
2. Artikkel 52 Täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid
3. Artikkel 53 Piirangud täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvatelt instrumentidelt tehtavate väljamaksete tühistamisele ning tunnusjooned, mis võivad takistada krediidiasutuse või investeerimisühingu rekapitaliseerimist
4. Artikkel 54 Täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide allahindamine või konverteerimine
5. Artikkel 55 Tagajärjed, mis tulenevad sellest, kui täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvatele instrumentidele seatud tingimused ei ole enam täidetud
2. jagu Mahaarvamised täiendavate esimese taseme omavahendite kirjetest
1. Artikkel 56 Mahaarvamised täiendavate esimese taseme omavahendite kirjetest
2. Artikkel 57 Enda täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine
3. Artikkel 58 Finantssektori ettevõtjate täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine ja mahaarvamised olukorras, kus krediidiasutusel või investeerimisühingul on vastastikune ristosalus, mis on kunstlikult loodud omavahendite suurendamiseks
4. Artikkel 59 Finantssektori ettevõtjate täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine
5. Artikkel 60 Täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut finantssektori ettevõtjas
3. jagu Täiendavad esimese taseme omavahendid
1. Artikkel 61 Täiendavad esimese taseme omavahendid
4. PEATÜKK Teise taseme omavahendid
1. jagu Teise taseme omavahendite kirjed ja instrumendid
1. Artikkel 62 Teise taseme omavahendite kirjed
2. Artikkel 63 Teise taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid
3. Artikkel 64 Teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide amortiseerimine
4. Artikkel 65 Tagajärjed, mis tulenevad sellest, kui teise taseme omavahenditesse kuuluvatele instrumentidele seatud tingimused ei ole enam täidetud
2. jagu Mahaarvamised teise taseme omavahendite kirjetest
1. Artikkel 66 Mahaarvamised teise taseme omavahendite kirjetest
2. Artikkel 67 Enda teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine
3. Artikkel 68 Finantssektori ettevõtjate teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine ja mahaarvamised olukorras, kus krediidiasutusel või investeerimisühingul on vastastikune ristosalus, mis on kunstlikult loodud omavahendite suurendamiseks
4. Artikkel 69 Finantssektori ettevõtjate teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine
5. Artikkel 70 Teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide mahaarvamine, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut finantssektori ettevõtjas
3. jagu Teise taseme omavahendid
1. Artikkel 71 Teise taseme omavahendid
5. PEATÜKK Omavahendid
1. Artikkel 72 Omavahendid
6. PEATÜKK Üldnõuded
1. Artikkel 73 Väljamaksed omavahenditesse kuuluvatelt instrumentidelt
2. Artikkel 74 Reguleeritud finantssektori ettevõtjate emiteeritud kapitaliinstrumentides olevad osalused, mis ei kvalifitseeru regulatiivse kapitalina
3. Artikkel 75 Lühikeste positsioonide mahaarvamise ja lõpptähtaegadega seotud nõuded
4. Artikkel 76 Kapitaliinstrumentide indeksipõhised osalused
5. Artikkel 77 Omavahendite vähendamise tingimused
6. Artikkel 78 Järelevalvealane luba omavahendite vähendamiseks
7. Artikkel 79 Ajutine loobumine omavahenditest tehtavaid mahaarvamisi käsitlevate sätete kohaldamisest
8. Artikkel 80 Omavahendite kvaliteedi järjepidev kontroll
II JAOTIS VÄHEMUSOSALUSED NING TÜTARETTEVÕTJATE POOLT EMITEERITUD TÄIENDAVATESSE ESIMESE TASEME OMAVAHENDITESSE JA TEISE TASEME OMAVAHENDITESSE KUULUVAD INSTRUMENDID
1. Artikkel 81 Vähemusosalused, mis kvalifitseeruvad konsolideeritud esimese taseme põhiomavahendite hulka arvamiseks
2. Artikkel 82 Kvalifitseeruvad täiendavad esimese taseme omavahendid, esimese taseme omavahendid, teise taseme omavahendid ja ning kvalifitseeruvad omavahendid
3. Artikkel 83 Kvalifitseeruvad täiendavad esimese taseme omavahendid ja teise taseme omavahendid, mille on emiteerinud eriotstarbeline ettevõtja
4. Artikkel 84 Vähemusosalused, mis arvatakse konsolideeritud esimese taseme põhiomavahendite hulka
5. Artikkel 85 Kvalifitseeruvad esimese taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid, mis arvatakse konsolideeritud esimese taseme omavahendite hulka
6. Artikkel 86 Kvalifitseeruvad esimese taseme omavahendid, mis arvatakse konsolideeritud täiendavate esimese taseme omavahendite hulka
7. Artikkel 87 Kvalifitseeruvad omavahendid, mis arvatakse konsolideeritud omavahendite hulka
8. Artikkel 88 Kvalifitseeruvad omavahenditesse kuuluvad instrumendid, mis arvatakse konsolideeritud teise taseme omavahendite hulka
III JAOTIS OLULINE OSALUS VÄLJASPOOL FINANTSSEKTORIT
1. Artikkel 89 Väljaspool finantssektorit olevate oluliste osaluste riskiga kaalumine ja keelustamine
2. Artikkel 90 Alternatiiv riskikaalule 1250 %
3. Artikkel 91 Erandid
I JAOTIS ÜLDNÕUDED, HINDAMINE JA ARUANDLUS
1. PEATÜKK Omavahendite nõutav tase
1. jagu Omavahendite nõuded krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul
1. Artikkel 92 Omavahendite nõuded
2. Artikkel 93 Algkapitali nõue tegevuse jätkuvuse korral
3. Artikkel 94 Erand, mida kohaldatakse juhul, kui kauplemisportfelliga seotud tegevuse maht on väike
2. jagu Omavahendite nõuded investeerimisühingute puhul, kellele on antud luba osutada piiratud arvul investeerimisteenuseid
1. Artikkel 95 Omavahendite nõuded investeerimisühingute puhul, kellele on antud luba osutada piiratud arvul investeerimisteenuseid
2. Artikkel 96 Omavahendite nõuded investeerimisühingutele, kellel on direktiivi 2013/36/EL artikli 28 lõikes 2 sätestatud algkapital
3. Artikkel 97 Püsivatel üldkuludel põhinevad omavahendid
4. Artikkel 98 Investeerimisühingu omavahendid konsolideeritud alusel
2. PEATÜKK Arvutamis- ja aruandlusnõuded
1. Artikkel 99 Aruannete esitamine omavahendite nõuete ja finantsteabe kohta
2. Artikkel 100 Täiendavad aruandekohustused
3. Artikkel 101 Spetsiifilised aruandekohustused
3. PEATÜKK Kauplemisportfell
1. Artikkel 102 Kauplemisportfelliga seotud nõuded
2. Artikkel 103 Kauplemisportfelli haldamine
3. Artikkel 104 Kauplemisportfelli kuulumine
4. Artikkel 105 Usaldusväärse hindamise nõuded
5. Artikkel 106 Sisemine riskimaandus
II JAOTIS KREDIIDIRISKI OMAVAHENDITE NÕUDED
1. PEATÜKK Üldpõhimõtted
1. Artikkel 107 Krediidiriski käsitlemise meetodid
2. Artikkel 108 Krediidiriski maandamise tehnikate kasutamine standardmeetodi ja sisereitingute meetodi puhul
3. Artikkel 109 Väärtpaberistatud riskipositsioonide käsitlemine standardmeetodi ja sisereitingute meetodi puhul
4. Artikkel 110 Krediidiriskiga korrigeerimise käsitlus
2. PEATÜKK Standardmeetod
1. jagu Üldpõhimõtted
1. Artikkel 111 Riskipositsiooni väärtus
2. Artikkel 112 Riskipositsiooni klassid
3. Artikkel 113 Riskiga kaalutud vara arvutamine
2. jagu Riskikaalud
1. Artikkel 114 Nõuded keskvalitsuste või keskpankade vastu
2. Artikkel 115 Nõuded piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste vastu
3. Artikkel 116 Nõuded avaliku sektori asutuste vastu
4. Artikkel 117 Nõuded mitmepoolsete arengupankade vastu
5. Artikkel 118 Nõuded rahvusvaheliste organisatsioonide vastu
6. Artikkel 119 Nõuded krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu
7. Artikkel 120 Nõuded reitingu saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu
8. Artikkel 121 Nõuded reitinguta krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu
9. Artikkel 122 Nõuded äriühingute vastu
10. Artikkel 123 Jaenõuded
11. Artikkel 124 Kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud riskipositsioonid
12. Artikkel 125 Elamukinnisvarale seatud hüpoteegiga täielikult tagatud riskipositsioonid
13. Artikkel 126 Ärikinnisvarale seatud hüpoteegiga täielikult tagatud riskipositsioonid
14. Artikkel 127 Makseviivituses olevad riskipositsioonid
15. Artikkel 128 Eriti suure riskiga seotud kirjed
16. Artikkel 129 Pandikirjadest tulenevad riskipositsioonid
17. Artikkel 130 Väärtpaberistamise positsioonide kirjed
18. Artikkel 131 Tabel 7 Nõuded lühiajalise krediidikvaliteedi hinnanguga krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning äriühingute vastu
19. Artikkel 132 Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenevad riskipositsioonid
20. Artikkel 133 Omakapitali investeeringud
21. Artikkel 134 Muud kirjed
3. jagu Tunnustamine ja krediidikvaliteedi hinnangutele vastavate krediidikvaliteedi astmete määramine
1. alajagu Krediidikvaliteeti hindavate asutuste tunnustamine
1. Artikkel 135 Krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangute kasutamine
2. alajagu Krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangutele vastavate krediidikvaliteedi astmete määramine
1. Artikkel 136 Krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangutele vastavate krediidikvaliteedi astmete määramine
3. alajagu Ekspordikrediidi agentuuride antud krediidikvaliteedi hinnangute kasutamine
1. Artikkel 137 Ekspordikrediidi agentuuride antud krediidikvaliteedi hinnangute kasutamine
4. jagu Krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangute kasutamine riskikaalude määramiseks
1. Artikkel 138 Üldnõuded
2. Artikkel 139 Emitendi ja emissiooni krediidikvaliteedi hinnang
3. Artikkel 140 Pikaajalised ja lühiajalised krediidikvaliteedi hinnangud
4. Artikkel 141 Omavääringus ja välisvaluutas olevad kirjed
3. PEATÜKK Sisereitingute meetod
1. jagu Pädevate asutuse luba sisereitingute meetodi kasutamiseks
1. Artikkel 142 Mõisted
2. Artikkel 143 Luba sisereitingute meetodi kasutamiseks
3. Artikkel 144 Sisereitingute meetodi kasutamise taotluse hindamine pädevate asutuste poolt
4. Artikkel 145 Varasem sisereitingute meetodi kasutamise kogemus
5. Artikkel 146 Meetmed, mida võetakse juhul, kui käesoleva peatüki nõuded ei ole enam täidetud
6. Artikkel 147 Riskipositsioonide riskipositsiooni klassidesse määramise metoodika
7. Artikkel 148 Sisereitingute meetodi rakendamise tingimused eri riskipositsioonide klasside ja äriüksuste lõikes
8. Artikkel 149 Tingimused, mille alusel võib tagasi pöörduda lihtsamate meetodite kasutamise juurde
9. Artikkel 150 Alalise osalise kasutamise tingimused
2. jagu Riskiga kaalutud vara arvutamine
1. alajagu Käsitlemine riskpositsiooni klasside lõikes
1. Artikkel 151 Käsitlemine riskipositsiooni klasside lõikes
2. Artikkel 152 Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenevate riskipositsioonide käsitlemine
2. alajagu Riskiga kaalutud vara arvutamine krediidiriski puhul
1. Artikkel 153 Riskiga kaalutud vara äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul
2. Artikkel 154 Riskiga kaalutud vara jaenõuete puhul
3. Artikkel 155 Riskiga kaalutud vara omakapitali investeeringute puhul
4. Artikkel 156 Riskiga kaalutud vara muude varade puhul, mis ei ole krediidi iseloomuga
3. alajagu Riskiga kaalutud vara arvutamine ostetud nõuete lahjendusriski puhul
1. Artikkel 157 Riskiga kaalutud vara ostetud nõuete lahjendusriski puhul
3. jagu Oodatav kahju
1. Artikkel 158 Riskipositsiooni liikidel põhinev käsitlus
2. Artikkel 159 Oodatava kahju käsitlemine
4. jagu Makseviivituse tõenäosus, makseviivitusest tingitud kahjumäär ja lõpptähtaeg
1. alajagu Nõuded äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu
1. Artikkel 160 Makseviivituse tõenäosus (PD)
2. Artikkel 161 Makseviivitusest tingitud kahjumäär (LGD)
3. Artikkel 162 Lõpptähtaeg
2. alajagu Jaenõuded
1. Artikkel 163 Makseviivituse tõenäosus
2. Artikkel 164 Makseviivitusest tingitud kahjumäär (LGD)
3. alajagu Riskiparameetritel põhineva meetodi kohaselt käsitletavad omakapitali investeeringud
1. Artikkel 165 Riskiparameetritel põhineva meetodi kohaselt käsitletavad omakapitali investeeringud
5. jagu Riskipositsiooni väärtus
1. Artikkel 166 Nõuded äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu ja jaenõuded
2. Artikkel 167 Omakapitali investeeringud
3. Artikkel 168 Muud varad, mis ei ole krediidi iseloomuga
6. jagu Sisereitingute meetodile esitatavad nõuded
1. alajagu Reitingusüsteemid
1. Artikkel 169 Üldpõhimõtted
2. Artikkel 170 Reitingusüsteemide struktuur
3. Artikkel 171 Reitinguklassidesse või kogumitesse jagamine
4. Artikkel 172 Riskipositsioonide reitinguklassidesse või kogumitesse jagamine
5. Artikkel 173 Reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamise protsessi terviklikkus
6. Artikkel 174 Mudelite kasutamine
7. Artikkel 175 Reitingusüsteemide dokumenteerimine
8. Artikkel 176 Andmete kogumine ja säilitamine
9. Artikkel 177 Kapitali adekvaatsuse hindamisel kasutatavad stressitestid
2. alajagu Riski kvantifitseerimine
1. Artikkel 178 Võlgniku makseviivitus
2. Artikkel 179 Hindamise üldised nõuded
3. Artikkel 180 Makseviivituse tõenäosuse hindamise erinõuded
4. Artikkel 181 Makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnangute erinõuded
5. Artikkel 182 Ümberhindlustegurite sisehinnangute erinõuded
6. Artikkel 183 Nõuded hindamaks garantiide ja krediidituletisinstrumentide mõju äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevatele nõuetele, kui kasutatakse makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnanguid, ning jaenõuetele
7. Artikkel 184 Tingimused ostetud nõuete puhul
3. alajagu Sisehinnangute valideerimine
1. Artikkel 185 Sisehinnangute valideerimine
4. alajagu Sisemudelitel põhineva meetodi korral omakapitali investeeringutele esitatavad nõuded
1. Artikkel 186 Omavahendite nõue ja riski kvantifitseerimine
2. Artikkel 187 Riskijuhtimisprotsess ja kontroll
3. Artikkel 188 Valideerimine ja dokumentatsioon
5. alajagu Äriühingusisene üldjuhtimine ja järelevalve
1. Artikkel 189 Äriühingu üldjuhtimine
2. Artikkel 190 Krediidiriski kontroll
3. Artikkel 191 Siseaudit
4. PEATÜKK Krediidiriski maandamine
1. jagu Mõisted ja üldnõuded
1. Artikkel 192 Mõisted
2. Artikkel 193 Krediidiriski maandamise tehnikate mõju arvessevõtmise põhimõtted
3. Artikkel 194 Krediidiriski maandamise tehnikate aktsepteeritavust reguleerivad põhimõtted
2. jagu Krediidiriski maandamise aktsepteeritud viisid
1. alajagu Otsene krediidiriski kaitse
1. Artikkel 195 Bilansiline tasaarvestus
2. Artikkel 196 Tasaarvestuse raamlepingud, mis hõlmavad repotehinguid või väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehinguid või muid kapitaliturupõhiseid tehinguid
3. Artikkel 197 Tagatise aktsepteeritavus kõikide meetodite puhul
4. Artikkel 198 Tagatise täiendav aktsepteeritavus finantstagatise mõju arvutamise üldmeetodi puhul
5. Artikkel 199 Tagatise täiendav aktsepteeritavus sisereitingute meetodi puhul

Määruse (EL) nr 575/2013 tekst asendatakse järgmisega:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1) G-20 juhtide 2. aprilli 2009. aasta deklaratsioonis finantssüsteemi tugevdamise kohta kutsuti üles võtma rahvusvahelisel tasandil ühtseid meetmeid läbipaistvuse ja vastutuse suurendamiseks ning reguleerimise tõhustamiseks, parandades selleks kapitali kvantiteeti ja kvaliteeti pangandussüsteemis pärast seda, kui majandus on hakanud elavnema. Samuti kutsuti deklaratsioonis üles kehtestama täiendavad riskil mitte põhinevad näitajad ülemäärase finantsvõimenduse vältimiseks pangandussüsteemis ja välja töötama tugevamate likviidsuspuhvrite raamistiku. Vastusena G-20-lt saadud mandaadile leppis keskpankade juhatajate ja järelevalveasutuste juhtide rühm 2009. aasta septembris kokku paljudes meetmetes, et tugevdada pangandussektori reguleerimist. Kõnealused meetmed kiideti heaks G-20 juhtide 24.–25. septembri 2009. aasta Pittsburghi tippkohtumisel ja sätestati üksikasjalikult 2009. aasta detsembris. 2010. aasta juulis ja septembris andis keskpankade juhatajate ja järelevalveasutuste juhtide rühm välja kaks täiendavat teatist kõnealuste uute meetmete ülesehituse ja parameetrite kohta ning 2010. aasta detsembris avaldas Baseli pangajärelevalve komitee (BCBS) lõplikud meetmed, mida nimetatakse Basel III raamistikuks.

(2) Jacques de Larosière'i juhitav kõrgetasemeline ELi finantsjärelevalve eksperdirühm (Larosière'i rühm) kutsus liitu üles töötama välja ühtsem finantsvaldkonna reguleerimise raamistik. Samuti rõhutati 18.–19. juuni 2009. aasta Euroopa Ülemkogul Euroopa tulevase järelevalveraamistiku kontekstis vajadust kehtestada ühtne Euroopa eeskirjade kogumik, mida kohaldatakse siseturul kõikide krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes.

(3) Nagu märgitakse de Larosière'i rühma 25. veebruari 2009. aasta aruandes (Larosière'i aruanne) peab liikmesriigil olema võimalik kehtestada rangemaid riiklikke reguleerivaid meetmeid, mida peetakse riigisiseselt finantsstabiilsuse säilitamiseks asjakohaseks, seni kuni järgitakse siseturu ja kokkulepitud peamiste miinimumstandardite põhimõtteid.

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ (krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/49/EÜ (investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta) on korduvalt oluliselt muudetud. Direktiivide 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ mitmed sätted on kohaldatavad nii krediidiasutuste kui ka investeerimisühingute suhtes. Selguse huvides ja nende sätete ühtseks kohaldamiseks tuleks need sätted koondada uutesse õigusaktidesse, mida kohaldatakse nii krediidiasutuste kui ka investeerimisühingute suhtes, nimelt käesolevasse määrusesse ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL. Parema juurdepääsu huvides tuleks direktiivide 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ lisade sätted integreerida direktiivi 2013/36/EL ja käesoleva määruse regulatiivossa.

(5) Käesolev määrus ja direktiivi 2013/36/EL koos peaksid moodustama õigusraamistiku, millega nähakse ette krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevuse alustamise tingimused, järelevalveraamistik ja usaldatavusnõuded. Seetõttu tuleks käesolevat määrust lugeda koos nimetatud direktiiviga.

(6) Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 53 lõikel 1 põhinev direktiiv 2013/36/EL peaks muu hulgas hõlmama sätteid, mis käsitlevad krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevuse alustamise tingimusi, üldjuhtimist ja järelevalveraamistikku (nt sätted, millega reguleeritakse tegevuslubade andmist, olulise osaluse omandamist, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamist, sellega seonduvaid päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste volitusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute algkapitali ja nende üle tehtavat järelevalvet).

(7) Käesolev määrus peaks muu hulgas sisaldama krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid, mis on otseselt seotud pangandusturu ja finantsteenuste turu toimimisega ning mille eesmärk on tagada kõnealustel turgudel tegutsevate ettevõtjate finantsstabiilsus, samuti investorite ja hoiustajate kõrge kaitstuse tase. Käesoleva määruse eesmärk on aidata otsustavalt kaasa siseturu tõrgeteta toimimisele ja seega peaks see vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktika tõlgendustele põhinema ELi toimimise lepingu artiklil 114.

(8) Kuigi direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ on teataval määral ühtlustanud liikmesriikide eeskirju usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonnas, hõlmavad need küllaltki palju valikuvõimalusi ja võimalusi liikmesriikidele kehtestada rangemad eeskirjad, kui on sätestatud kõnealustes direktiivides. Seetõttu on siseriiklikud eeskirjad erinevad, mis võib takistada teenuste piiriülest osutamist ja tegevuse alustamise vabadust ning seega olla takistuseks siseturu sujuvale toimimisele.

(9) Õiguskindluse tagamiseks ja kuna on vaja tagada võrdsed tingimused liidus, on ühtse õigusaktide kogumi kohaldamine kõigile turuosalistele ühtse turu toimimise keskne osa. Konkurentsimoonutuste ja õigusliku arbitraaži ärahoidmiseks peaksid minimaalse usaldatavusnõuded tagama maksimaalse ühtlustamise. Seetõttu on käesolevas määruses ette nähtud üleminekuperioodid väga olulised määruse tõrgeteta rakendamiseks ja turgude ebakindluse ärahoidmiseks.

(10) Võttes arvesse BCBSi standardite rakendamise töörühma tööd liikmesriikides Basel III raamistiku rakendamise jälgimise ja läbivaatamise valdkonnas, peaks komisjon esitama jooksvalt ajakohastatud aruandeid, vähemalt iga kord pärast seda, kui BCBS on avaldanud eduaruande Basel III raamistiku rakendamise ja riigisisese vastuvõtmise kohta teistes peamistes jurisdiktsioonides, sealhulgas hinnangu teiste riikide õigusaktide või määruste vastavuse kohta rahvusvahelisele miinimumstandardile, et teha kindlaks erinevused, mis võivad seoses võrdsete tegutsemistingimuste tagamisega probleeme tekitada.

(11) Selleks et kõrvaldada siseriiklike õigusaktide erinevustest tingitud kaubandustõkked ja konkurentsimoonutused ning takistada uute selliste tõkete ja märkimisväärsete moonutuste teket, tuleb võtta vastu määrus, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad, mida kohaldatakse kõigis liikmesriikides.

(12) Usaldatavusnõuete sätestamine määruse vormis tagaks, et kõnealuseid nõudeid kohaldatakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes vahetult. See tagaks ühtsed tingimused ja väldiks siseriiklike nõuete erinevust, mis tuleneb direktiivi ülevõtmisest. Käesoleva määrusega tagatakse, et kõik krediidiasutused ja investeerimisühingud järgivad samasid eeskirju kogu liidus, mis aitab suurendada ka usaldust krediidiasutuste ja investeerimisühingute stabiilsuse vastu, seda eriti stressiolukordades. Samuti vähendaks määrus õiguslikku keerukust ja ettevõtjate (eelkõige piiriüleselt tegutsevad krediidiasutused ja investeerimisühingud) nõuete täitmisega seotud kulusid ning aitaks kõrvaldada konkurentsimoonutusi. Seoses kinnisvaraturgude eripäraga, mida iseloomustab eri liikmesriikide, regioonide või kohalike piirkondade erinev majanduslik areng ja jurisdiktsioon, peaks pädevatel asutustel olema makseviivitusjuhtude andmetele ja prognoositavatele turusuundumustele tuginedes õigus kehtestada kõrgemad riskikaalud või kohaldada rangemaid kriteeriume riskipositsioonide puhul, mis tulenevad teatavates piirkondades asuvale kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud nõuetest.

(13) Käesoleva määrusega hõlmamata valdkondades, nagu näiteks dünaamilise reservi loomine ning pandikirjade riiklikke skeeme käsitlevad sätted, mis ei ole seotud pandikirjade käsitlusega käesolevas määruses kehtestatud eeskirjade kohaselt, osaluste omandamine ja hoidmine nii finantssektoris kui ka väljaspool finantssektorit eesmärkidel, mis ei ole seotud käesolevas määruses täpsustatud nõuetega, peaks pädevatel asutustel ja liikmesriikidel olema võimalik kehtestada riiklikke eeskirju, tingimusel et need eeskirjad ei ole vastuolus käesoleva määrusega.

(14) Kõige olulisemad de Larosière'i aruandes esitatud ja hiljem liidus rakendatud soovitused olid ühtsete eeskirjade kogumiku arendamine ja makrotasandi usaldatavusjärelevalve Euroopa raamistiku loomine ning mõlemad elemendid suunati kombineeritult finantsstabiilsuse tagamisele. Ühtne eeskirjade kogumik tagab kindla ja ühtse õigusraamistiku, mis soodustab siseturu toimimist ja kõrvaldab õigusliku arbitraaži tekkimise võimalused. Finantsteenuste siseturul võivad makrotasandi usaldatavusriskid erineda mitut moodi tulenevalt riikide eripäradest, mis tähendab, et varieeruvust võib märgata näiteks pangandussektori struktuuris ja suuruses võrrelduna laiema majanduse ja krediiditsükliga.

(15) Käesolevas määruses ja direktiivis 2013/36/EL on kehtestatud mitmed vahendid makrotasandi usaldatavusriskide ja süsteemsete riskide ennetamiseks ja maandamiseks, tagades samal ajal, et nende vahendite kasutamise üle toimub nõuetele vastav kontroll, et mitte kahjustada siseturu toimimist, tagades seejuures ka, et nende vahendite kasutamine on läbipaistev ja ühtne.

(16) Kui makrotasandi usaldatavusriskid või süsteemsed riskid puudutavad liikmesriiki, peaks asjaomase liikmesriigi pädevatel või määratud asutustel olema peale direktiivis 2013/36/EL ette nähtud süsteemse riski puhvri kasutamise võimalik maandada neid riske teatavate spetsiifiliste siseriiklike makrotasandi usaldatavusmeetmete abil, kui seda peetakse nende riskide kõrvaldamiseks tõhusamaks. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogul (ESRB), mis on asutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL) nr 1092/2010 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL) nr 1093/2010 asutatud Euroopa Järelevalveasutusel (Euroopa Pangandusjärelevalve) (EBA) peaks olema võimalus anda oma arvamus selle kohta, kas tingimused selliste siseriiklike makrotasandi usaldatavusmeetmete jaoks on täidetud, samuti peaks olemas olema liidu mehhanism liikmesriikide meetmete täideviimise takistamiseks, kui on väga kindlad tõendid selle kohta, et asjakohased tingimused ei ole täidetud. Kuigi käesoleva määrusega määratakse kindlaks ühtsed mikrotasandi usaldatavuseeskirjad krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, jääb liikmesriikidele juhtroll makrotasandi usaldatavusjärelevalves seoses nende ekspertteadmiste ja olemasolevate kohustustega finantsstabiilsuse alal. Kuna otsus võtta vastu siseriiklikke makrotasandi usaldatavusmeetmeid hõlmab teatud hinnanguid riskide kohta, mis võivad kokkuvõttes mõjutada asjaomase liikmesriigi makromajanduslikku, fiskaal- ja eelarveseisundit, tuleb sellel konkreetsel juhul anda komisjoni ettepaneku põhjal toimivale nõukogule kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 291 õigus lükata tagasi kavandatavaid siseriiklikke makrotasandi usaldatavusmeetmeid.

(17) Kui komisjon on esitanud nõukogule ettepaneku lükata siseriiklikud makrotasandi usaldatavusmeetmed tagasi, peaks nõukogu analüüsima viivitamatult seda ettepanekut ja otsustama, kas siseriiklikud meetmed lükatakse tagasi või mitte; liikmesriigi või komisjoni taotlusel võib kooskõlas nõukogu kodukorraga korraldada hääletuse. Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 296 peaks nõukogu põhjendama oma otsust seoses käesolevas määruses nõukogu sekkumise kohta sätestatud tingimuste järgimisega. Võttes arvesse makrotasandi usaldatavusnõuetega seotud riskide ja süsteemsete riskide tähtsust asjaomase liikmesriigi finantsturu jaoks ja seega vajadust kiiresti reageerida, on oluline seada nõukogu otsuse tegemise ajapiirang ühele kuule. Kui nõukogu otsustab pärast seda, kui on põhjalikult analüüsinud komisjoni ettepanekut kavandatav siseriiklik meede tagasi lükata, et käesolevas määruses sätestatud tingimused siseriiklike meetmete tagasilükkamiseks ei ole täidetud, peab ta alati esitama oma põhjendused selgel ja üheselt mõistetaval viisil.

(18) Kuni likviidsusnõuete ühtlustamiseni 2015. aastal ja finantsvõimenduse määra ühtlustamiseni 2018. aastal peaks liikmesriikidel olema võimalik neid meetmeid kasutada oma äranägemise kohaselt, sealhulgas makrotasandi usaldatavusnõuetega seotud ja süsteemse riski leevendamisel.

(19) Peaks olema võimalik kohaldada süsteemse riski puhvreid või liikmesriikide võetavaid üksikmeetmeid neid liikmesriike puudutava süsteemse riski maandamiseks pangandussektori suhtes üldiselt või ühe või enama allsektori suhtes selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, kelle äritegevuses esineb sarnane riskiprofiil, või pangandussektoris ühest või mitmest siseriiklikust majandus- või piirkondlikust sektorist tulenevate riskipositsioonide suhtes.

(20) Kui kahe või enama liikmesriigi määratud asutused tuvastavad sama suure muutuse süsteemse riski või makrotasandi usaldatavusriski intensiivsuses, mis ohustab finantsstabiilsust riiklikul tasandil igas liikmesriigis, võivad need liikmesriigid, kus määratud asutused leidsid, et riski oleks parem maandada riiklike meetmete abil, esitada nõukogule, komisjonile, ESRB-le ja EBA-le ühise teatise. Nõukogu, komisjoni, ESRB ja EBA teavitamisel peaksid liikmesriigid esitama asjaomase teabe, sealhulgas põhjenduse ühise teatise esitamise kohta.

(21) Lisaks tuleks komisjonile anda volitused delegeeritud aktide vastuvõtmiseks, et ajutiselt suurendada omavahendite nõuete taset, muuta rangemaks riskide kontsentreerumise nõudeid ja avalikustamise nõudeid. Sellised sätted peaksid olema kohaldatavad ühe aasta jooksul, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu väljendab kahe kuu jooksul oma vastuseisu delegeeritud õigusaktidele. Komisjon peaks esitama selle menetluse kasutamise põhjendused. Komisjonil peaks olema õigus kehtestada rangemad usaldatavusnõuded üksnes nende riskipositsioonide suhtes, mis tulenevad kõiki liikmesriike mõjutavatest turuarengutest liidus või väljaspool liitu.

(22) Makrotasandi usaldatavusnõuete eeskirjade muutmine on õigustatud, et komisjon saaks muu hulgas hinnata, kas käesolevas määruses või direktiivis 2013/36/EL kehtestatud makrotasandi usaldatavusnõuete kasutamine on toimiv, tõhus ja läbipaistev, kas tuleks esitada ettepanekuid uute õigusaktide vastuvõtmiseks, kas käesolevas määruses või direktiivis 2013/36/EL kehtestatud makrotasandi usaldatavusnõuete vahendite ulatus ja võimalik kattumise määr sarnaste riskide käsitlemiseks on asjakohane ja kuidas süsteemselt oluliste krediidiasutuste või investeerimisühingute rahvusvaheliselt kokkulepitud standardid on seotud käesoleva määruse või direktiivi 2013/36/EL sätetega.

(23) Kui liikmesriigid võtavad vastu üldised suunised, eelkõige valdkondades, kus komisjon ei ole tehniliste standardite eelnõusid veel vastu võtnud, ei tohi kõnealused suunised olla vastuolus liidu õigusaktidega ega takistada nende kohaldamist.

(24) Käesolev määrus ei takista liikmesriikidel kehtestamast vajadusel samaväärseid nõudeid ettevõtjate suhtes, kes ei kuulu määruse reguleerimisalasse.

(25) Käesolevas määruses sätestatud üldisi usaldatavusnõudeid täiendatakse individuaalsete nõuetega, mille üle otsustavad pädevad asutused üksiku krediidiasutuse ja investeerimisühingu üle teostatava järelevalve tulemusena. Selliste järelevalvenõuete ulatus tuleks kehtestada muu hulgas direktiivis 2013/36/EL, sest pädevad asutused peaksid saama ise otsustada, millised nõuded tuleb kehtestada.

(26) Käesolev määrus ei tohiks mõjutada pädevate asutuste õigust kehtestada direktiivi 2013/36/EL kohase järelevalve ja hindamise põhjal erinõuded, mis vastavad krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiilile.

(27) Määruse (EL) nr 1093/2010 eesmärk on siseriikliku järelevalve kvaliteedi ja järjepidevuse parandamine ning piiriüleste konsolideerimisgruppide järelevalve tõhustamine.

(28) Arvestades, et käesoleva määruse ja direktiiviga 2013/36/EL suurendatakse EBA-le antavaid ülesandeid, peaksid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon tagama piisavate inim- ja finantsressursside kättesaadavaks tegemise

(29) Määrusega (EL) nr 1093/2010 on ette nähtud, et EBA tegutseb direktiivide 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ reguleerimisala piires. Samuti on ette nähtud, et EBA tegutseb krediidiasutuste ja investeerimisühingute muudes tegevusvaldkondades seoses küsimustega, mis ei ole otseselt hõlmatud kõnealuste direktiividega, tingimusel et selline tegevus on vajalik kõnealuste õigusaktide tõhusa ja ühtse kohaldamise tagamiseks. Käesolevas määruses tuleks arvesse võtta EBA rolli ja ülesandeid ning sellega tuleks lihtsustada määruse (EL) nr 1093/2010 kohaste EBA volituste rakendamist.

(30) Pärast vaatlusperioodi ja käesoleva määruse kohase likviidsuskatte nõude täielikku rakendamist peaks komisjon hindama, kas EBA-le õiguse andmine sekkuda omal algatusel siduva vahendamisega käesoleva määruse artiklite 20 ja 21 kohasesse ühisotsuste tegemisse pädevate asutuste poolt aitaks kaasa ühtsete likviidsusalagruppide praktilisele moodustamisele ja toimimisele, samuti piiriüleste krediidiasutuste ja investeerimisühingute grupisisese erikäsitluse kriteeriumite täidetuse kindlakstegemisele. Seetõttu peaks komisjon vaatama sellisel ajal määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 81 kohaselt EBA tegevuse kohta tehtavate korrapäraste aruannete osana konkreetselt läbi vajaduse anda EBA-le sellised volitused ning lisama selle läbivaatamise tulemused oma aruandesse, millele lisatakse seadusandliku akti eelnõu, kui see on asjakohane.

(31) Larosière'i aruandes märgiti, et mikrotasandi usaldatavusjärelevalve ei saa finantsstabiilsust tulemuslikult kaitsta ilma makrotasandi arenguid vajalikul määral arvesse võtmata, samal ajal kui makrotasandi usaldatavusjärelevalvel on mõte ainult siis, kui see saab kuidagi mõjutada mikrotasandi järelevalvet. Tihe koostöö EBA ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (ESRB) vahel on esmatähtis, et tagada ESRB tõhus toimimine ning kõnealuse nõukogu antud hoiatuste ja soovituste järgimine. EBA peaks eelkõige suutma edastada ESRBle kogu pädevate asutuste kogutud olulise teabe kooskõlas käesolevas määruses kehtestatud aruandekohustustega.

(32) Viimase finantskriisi laastavat mõju silmas pidades on käesoleva määruse üldeesmärkideks ergutada majanduslikku kasu toovat ja üldhuve teenivat pangandustegevust ning piirata tegeliku lisandväärtuseta jätkusuutmatuid finantsspekulatsioone. See tähendab hoiuste tootlikesse investeeringutesse suunamise viiside kõikehõlmavat reformi. Liidu jätkusuutliku ja mitmekesise panganduskeskkonna kaitsmiseks tuleks anda pädevatele asutustele volitused kõrgemate omavahendite nõuete kehtestamiseks süsteemselt olulistele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, mis võivad oma äritegevuse tõttu kujutada endast ohtu maailmamajandusele.

(33) Krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, kes hoiavad nende klientidele kuuluvat raha või väärtpabereid, esitatavad samaväärsed finantsnõuded on vajalikud selleks, et tagada hoiustajatele sarnane kaitse ning samalaadsetele krediidiasutuste ja investeerimisühingute konsolideerimisgruppidele õiglased konkurentsitingimused.

(34) Kuna krediidiasutused ja investeerimisühingud siseturul otseselt konkureerivad, peaksid järelevalvenõuded olema liidu kõigis osades ühesugused, võttes arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute erinevaid riskiprofiile.

(35) Kui järelevalve teostamise käigus on vaja kindlaks määrata krediidiasutuste ja investeerimisühingute konsolideerimisgrupi konsolideeritud omavahendite hulk, tuleks arvutused teostada vastavalt käesolevale määrusele.

(36) Käesoleva määruse kohaselt kohaldatakse omavahendite nõudeid individuaalselt ja konsolideeritud alusel, välja arvatud juhul, kui pädevad asutused peavad vajalikuks mitte teostada individuaalset järelevalvet. Individuaalne, konsolideeritud ja piiriülene konsolideeritud järelevalve on kasulikud krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalve vahendid.

(37) Et tagada konsolideerimisgruppi kuuluvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute piisav maksevõime, on väga oluline, et omavahendite nõudeid kohaldatakse konsolideerimisgruppi kuuluvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute konsolideeritud olukorra alusel. Tagamaks et omavahendid on konsolideerimisgrupis asjakohaselt jaotatud ja et vajaduse korral on võimalik nendega hoiuseid kaitsta, tuleks omavahendite nõudeid kohaldada kõikide konsolideerimisgruppi kuuluvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes individuaalselt, kui seda eesmärki ei ole võimalik muul viisil tõhusalt saavutada.

(38) Vahendajana tegutsevate finantsvaldusettevõtjate vähemusosalused, millele allkonsolideeritud alusel laienevad käesoleva määruse nõuded, võivad samuti vastata konsolideeritud alusel konsolideerimisgrupi esimese taseme põhiomavahendite nõuetele (asjaomaste piirangutega), kuna vahendajana tegutseva finantsvaldusettevõtja vähemusosalusega seotud esimese taseme põhiomavahendid ning samade omavahendite emaettevõtjaga seotud osa katavad mõlemad võrdselt oma tütarettevõtjate kahjumeid, kui need tekivad.

(39) Omavahendite ja nende piisavuse arvutamiseks krediidiasutuse ja investeerimisühingu tegevusega seotud riskide seisukohast ning riskide kontsentreerumise hindamiseks kasutatav täpne arvestusmeetod peaks võtma arvesse nõukogu 8. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/635/EMÜ (pankade ja muude rahaasutuste raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohta), mis sisaldab teatavaid nõukogu 13. juuni 1983. aasta seitsmenda direktiivi 83/349/EMÜ (mis käsitleb konsolideeritud aastaaruandeid) sätete kohandusi, või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1606/2002 (rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta), olenevalt sellest, kummaga reguleeritakse siseriiklikus õiguses krediidiasutuste ja investeerimisühingute raamatupidamist.

(40) Piisava maksevõime tagamiseks on oluline näha ette omavahendite nõuded, mille kohaselt kaalutakse varasid ja bilansiväliseid kirjeid vastavalt nende riskiastmele.

(41) Baseli pangajärelevalve komitee võttis 26. juunil 2004 vastu raamkokkuleppe kapitali mõõtmise ja omavahendite nõuete rahvusvahelise lähendamise kohta (Basel II raamistik). Direktiivide 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ sätted, mis on üle võetud käesoleva määrusega, on samaväärsed Basel II raamkokkuleppe sätetega. Kaasates Basel III raamistiku täiendavad elemendid, on käesoleva määruse sätted seega samaväärsed Basel II ja Basel III raamistike sätetega.

(42) Esmatähtis on võtta arvesse liidus tegutsevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute mitmekesisust, nähes krediidiriski omavahendite nõuete arvutamiseks ette eri meetodid, mille riskitundlikkuse ja keerukuse tase on erinev. Asjaolu, et kasutatakse välisreitinguid ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute sisehinnangul põhinevat lähenemist teatavatele krediidiriski parameetritele, viitab krediidiriski eeskirjade riskitundlikkuse ja usaldusväärsuse märkimisväärsele kasvule. Krediidiasutusi ja investeerimisühinguid tuleks julgustada kasutama riskitundlikumaid meetodeid. Käesoleva määruse kohaste krediidiriski meetodite kohaldamiseks vajalike hinnangute koostamiseks peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud tõhustama oma krediidiriski mõõtmise ja juhtimise protsesse, et teha regulatiivsete omavahendite nõuete kindlaksmääramiseks kättesaadavaks sellised meetodid, mis kajastaksid konkreetse krediidiasutuse või investeerimisühingu protsesside laadi, ulatust ja keerukust. Sellega seoses peaks klientidega seotud nõuete tekkimise ja juhtimisega seonduvate andmete töötlus hõlmama krediidiriski juhtimise ja mõõtmise süsteemide väljatöötamist ja valideerimist. See ei teeni mitte ainult krediidiasutuste ja investeerimisühingute õiguspäraseid huve, vaid ka käesoleva määruse eesmärki kasutada paremaid riski mõõtmise ja juhtimise meetodeid ning rakendada neid ühtlasi regulatiivsete omavahendite eesmärgil. Sellest olenemata nõuab riskitundlikumate meetodite kasutamine arvestatavaid teadmisi ja vahendeid. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid seetõttu enne nende meetodite normatiivsete omavahendite eesmärgil kasutamist järgima rangeid standardeid. Võttes arvesse käimasolevat tööd sisemudelitele asjakohaste kaitsemehhanismide tagamiseks, peaks komisjon ette valmistama aruande Baseli I alampiiri kohaldamisaja pikendamise võimalikkuse kohta ja lisama sellele aruandele seadusandliku akti ettepaneku, kui see on asjakohane.

(43) Omavahendite nõuded peaksid olema asjaomaste riskidega proportsionaalsed. Eelkõige tuleks nõuete puhul arvesse võtta riskitasemete vähendamist, mis tuleneb suhteliselt väikeste riskipositsioonide suurest arvust.

(44) Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) on üks liidu majanduse alustalasid, võttes arvesse nende põhjapanevat rolli majanduskasvu ja töökohtade loomisel. Liidu majanduse elavnemine ja tulevane kasv sõltuvad suures osas kapitali ja rahastamise kättesaadavusest liidus asutatud VKEdele, et teha vajalikke investeeringuid uue tehnoloogia ja varustuse kasutuselevõtmiseks eesmärgiga suurendada nende konkurentsivõimet. Alternatiivsete rahastamisallikate piiratud hulk on teinud liidus asutatud VKEd panganduskriisi mõju suhtes veelgi tundlikumaks. Seega on oluline täita olemasolev lünk VKEde rahastamises ja tagada praeguses kontekstis pangalaenude asjakohane voog VKEdele. Omavahendite nõudeid VKEde vastu suunatud nõuete puhul tuleks vähendada, kohaldades toetuskoefitsienti 0,7619, et võimaldada krediidiasutustel suurendada laenude andmist VKEdele. Selle eesmärgi saavutamiseks peaksid krediidiasutused kasutama tõhusalt toetuskoefitsiendi kohaldamise kaudu moodustuvat kapitalitoetust ainult selleks, et tagada piisav krediidivoog liidus asutatud VKEdele. Järelevalveasutused peaksid jälgima perioodiliselt krediidiasutuste VKEde vastu suunatud nõuete kogusummat ja kapitali mahaarvamiste kogusummat.

(45) Vastavalt Baseli pangajärelevalve komitee otsusele, mille keskpankade juhatajate ja järelevalveasutuste juhtide rühm 10. jaanuaril 2011 heaks kiitis, peab olema võimalik kõik krediidiasutuse või investeerimisühingu täiendavad esimese taseme omavahenditesse ja teise taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid täielikult ja alaliselt alla hinnata või konverteerida täielikult esimese taseme põhiomavahenditeks, kui krediidiasutus või investeerimisühing ei ole enam elujõuline. Liidu õigusesse tuleks krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksevõime taastamisele ja solveerimisele kohaldatavate nõuete osana lisada vajalikud õigusaktid selle tagamiseks, et omavahenditesse kuuluvate instrumentide suhtes kohaldatakse täiendavaid kahjumi katmise mehhanisme. Kui 31. detsembriks 2015 ei ole vastu võetud liidu õigusakti, millega reguleeritakse nõuet, et kapitaliinstrumente peaks olema võimalik täielikult ja alaliselt nullini alla hinnata või konverteerida täielikult esimese taseme põhiomavahenditeks, kui krediidiasutust või investeerimisühingut ei loeta enam elujõuliseks, siis peaks komisjon analüüsima ja andma aru selle kohta, kas vastav säte tuleks käesolevasse määrusesse lisada, ning esitama selle analüüsiga seoses asjakohased seadusandlikud ettepanekud.

(46) Käesoleva määruse sätted vastavad proportsionaalsuse põhimõttele, võttes eelkõige arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute erinevusi suuruse, tegevuse mahu ja tegevusvaldkondade osas. Proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamine tähendab ühtlasi seda, et jaenõuete osas võetakse arvesse kõige lihtsamaid võimalikke reitinguprotseduure, isegi sisereitingute meetodi kasutamisel. Liikmesriigid peaksid tagama, et käesolevas määruses kehtestatud tingimused kehtivad viisil, mis on proportsionaalne krediidiasutuste ja investeerimisühingute ärimudelist ja tegevusest tulenevate riskide iseloomu, ulatuse ja keerukusega. Selleks et oleks tagatud käesoleva määruse proportsionaalne kohaldamine, peaks komisjon tagama, et delegeeritud õigusaktides ja rakendusaktides, regulatiivsetes tehnilises standardites ja rakenduslikes tehnilistes standardites võetakse arvesse proportsionaalsuse põhimõtet. EBA peaks seega tagama, et kõik regulatiivsed ja rakenduslikud tehnilised standardid koostatakse viisil, mis hõlmab ja toetab proportsionaalsuse põhimõtet.

(47) Pädevad asutused peaksid pöörama asjakohast tähelepanu juhtumitele, kus nad kahtlustavad, et teavet käsitleti ärisaladusena või konfidentsiaalsena selle teabe avalikustamise vältimiseks. Kuigi krediidiasutus või investeerimisühing võib otsustada teavet mitte avalikustada, kui seda teavet loetakse ärisaladuseks või konfidentsiaalseks, ei tohiks teabe ärisaladusena või konfidentsiaalsena käsitlemine vabastada vastutusest, mis kaasneb olulist mõju omava teabe avalikustamata jätmisega.

(48) Käesoleva määruse arenev olemus võimaldab krediidiasutustel ja investeerimisühingutel valida krediidiriski kolme erineva keerukusastmega meetodi vahel. Selleks et eelkõige väikesed krediidiasutused ja investeerimisühingud saaksid kasutada riskitundlikumat sisereitingute meetodit, tuleks asjaomaseid sätteid tõlgendada selliselt, et riskipositsiooni klassid hõlmavad kõiki riskipositsioone, mida on käesolevas määruses nendega — otseselt või kaudselt — võrdselt käsitletud. Üldjuhul ei tohiks pädevad asutused järelevalveprotsessi käigus kolme meetodi hulgast valitud meetodist lähtuvalt kedagi diskrimineerida, s.t standardmeetodite sätteid rakendavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevust ei kontrollita ainuüksi selle tõttu rangemalt.

(49) Krediidiriski maandamise tehnikaid tuleks rohkem arvesse võtta, tagades samas asjaomaste eeskirjadega, et põhjendamatu arvessevõtmine ei kahjustaks maksevõimet. Võimaluste piires tuleb standardmeetodi, aga ka muude meetodite puhul arvesse võtta asjaomaste liikmesriikide praegust tavapärast krediidiriski maandamiseks kasutatavat pangatagatist.

(50) Tagamaks et omavahendite nõuete puhul võetakse asjakohaselt arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute väärtpaberistamise tehingutest ja investeeringutest tulenevaid riske ja riskide vähendamist, tuleb näha ette eeskirjad, milles sätestatakse selliste tehingute ja investeeringute riskitundlik ja usaldusväärne käsitlemine. Selleks on vaja väärtpaberistamise selget ja laiaulatuslikku määratlust, mis hõlmab kõiki tehinguid ja skeeme, millega nõude või nõuete kogumiga seonduv krediidirisk kantakse üle erineva nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeriatele. Riskipositsiooni, mis loob otsese maksekohustuse materiaalse vara rahastamiseks või haldamiseks kasutatava tehingu või skeemi eest, ei tuleks lugeda väärtpaberistamisest tulenevaks riskipositsiooniks, isegi kui sellel tehingul või skeemil on erineva nõudeõiguse järguga maksekohustused.

(51) Samal ajal finantsstabiilsuse tagamisele suunatud järelevalvega on vaja mehhanisme tõhustada ja arendada potentsiaalsete mullide ennetamise järelevalvet, et tagada makromajanduslikke probleeme ja eesmärke arvestades kapitali optimaalne paigutamine, eelkõige seoses pikaajaliste investeeringutega reaalmajandusse.

(52) Operatsioonirisk on krediidiasutuste ja investeerimisühingute jaoks märkimisväärne risk, mis tuleb katta omavahenditest. Esmatähtis on võtta arvesse liidus tegutsevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute mitmekesisust, nähes operatsiooniriski omavahendite nõuete arvutamiseks ette eri meetodid, mille riskitundlikkuse ja keerukuse tase on erinev. Krediidiasutustele ja investeerimisühingutele tuleks pakkuda asjakohaseid stiimuleid riskitundlikumate meetodite kasutamiseks. Pidades silmas, et operatsiooniriski mõõtmise ja juhtimise metoodika on alles arengufaasis, tuleks eeskirju vastavalt vajadusele läbi vaadata ja ajakohastada, sealhulgas seoses eri äriliinide puhul kohaldatavate omavahendite nõuetega ja riski maandamise tehnikate aktsepteerimisega. Sellest lähtuvalt tuleks operatsiooniriski omavahendite nõuete lihtsate arvutusmeetodite kohaldamisel pöörata erilist tähelepanu kindlustuse arvessevõtmisele.

(53) Krediidiasutuse ja investeerimisühingu riskipositsioonide seire ja kontroll peaksid moodustama lahutamatu osa nende üle teostatavast järelevalvest. Seepärast võib riskipositsioonide liigse kontsentreerumisega ühele kliendile või omavahel seotud klientide rühmale kaasneda aktsepteerimatu kahjurisk. Sellist olukorda võib pidada krediidiasutuse ja investeerimisühingu maksevõimet kahjustavaks.

(54) Selle kindlaks tegemisel, kas tegemist on omavahel seotud klientide rühmaga ja kas riskipositsioonide puhul on seega tegemist ühe riskiga, on ühtlasi oluline arvesse võtta riske, mis tulenevad krediidiasutuse või investeerimisühingu, selle konsolideerimisgrupi või sellega seotud isikute pakutava märkimisväärse rahastamise ühisest allikast.

(55) Kuigi riskipositsiooni väärtus tuleks soovitatavalt arvutada lähtuvalt väärtusest, mida kohaldatakse omakapitali nõuete puhul, on asjakohane kehtestada riskide kontsentreerumise seireks eeskirjad, mis ei näe ette riskikaalude või riskiastmete kohaldamist. Lisaks sellele olid maksevõimet reguleerivas korras kasutatavad krediidiriski maandamise tehnikad töötatud välja eeldusega, et krediidirisk on hästi hajutatud. Kui riskide kontsentreerumise puhul on tegemist ühest allikast lähtuva kontsentratsiooniriskiga, ei ole krediidirisk hästi hajutatud. Seetõttu tuleks selliste tehnikate mõju suhtes kohaldada usaldatavusnõuete kohaseid kaitsemeetmeid. Riskide kontsentreerumise tarvis on seega oluline näha ette krediidiriski kaitse tõhusa sissenõudmise võimalus.

(56) Kuna krediidiasutuse või investeerimisühingu vastu olevast nõudest tulenev kahju võib olla sama oluline kui igast teisest riskipositsioonist tulenev kahju, tuleks kõnealuseid nõudeid käsitada ja neist aru anda sarnaselt kõigi teiste riskipositsioonidega. On kehtestatud alternatiivne kvantitatiivne piirmäär, et leevendada selle lähenemisviisi ebaproportsionaalselt suurt mõju väiksematele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele. Ühtlasi jäetakse finantsturgude ja nendega seotud infrastruktuuri sujuva toimimise tagamiseks välja väga lühiajalised riskipositsioonid, mis on seotud maksevahendusega, sealhulgas makse-, kliiringu-, arveldus- ja hoiuteenuste osutamisega klientidele. Need teenused hõlmavad näiteks kliiringut ja arveldamist ning samalaadseid arveldamist hõlbustavaid tegevusi. Nendega kaasnevaid riske ei pruugita ette näha, mistõttu need ei ole krediidiasutuse täieliku kontrolli all, muu hulgas klientide maksetest tulenevad pankade poolt teistes pankades avatud kontode saldod, sealhulgas debiteeritud või krediteeritud teenustasud ja intressid, ning muud klientidele osutatavate teenustega seotud maksed ja antud või saadud tagatised.

(57) Oluline on, et nende ettevõtjate huvid, kes pakivad laenu kaubeldavatesse väärtpaberitesse ja muudesse finantsinstrumentidesse (väärtpaberistamise tehingu algatajad või sponsorid), ja nende ettevõtjate huvid, kes investeerivad kõnealustesse väärtpaberitesse või instrumentidesse (investorid) langeksid kokku. Selle saavutamiseks peaks väärtpaberistamise tehingu algataja või sponsor säilitama märkimisväärse majandusliku huvi seoses alusvaraga. Seetõttu on oluline, et väärtpaberistamise tehingu algataja või sponsor säilitab kõnealuse laenu puhul riskipositsiooni. Üldisemalt ei peaks väärtpaberistamise tehingud olema struktureeritud nii, et välditakse säilitamisnõude kohaldamist, eelkõige mis tahes teenustasu või preemia struktuuri või mõlema kaudu. Sellist säilitamist tuleks kohaldada igas olukorras, mil kohaldatakse väärtpaberistamise majandusliku sisu määratlust, olenemata kõnealuse majandusliku sisu saavutamiseks kasutatud õiguslikust struktuurist või instrumentidest. Eelkõige juhul, kui krediidirisk kantakse üle väärtpaberistamise teel, peaksid investorid tegema otsuseid üksnes pärast piisavalt hoolikat analüüsi, milleks neil on vaja asjakohast teavet väärtpaberistamise kohta.

(58) Käesolev määrus näeb ette ka seda, et säilitamisnõuet ei kohaldataks mitmekordselt. Mis tahes väärtpaberistamise korral on piisav, kui nõuet kohaldatakse üksnes väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsori või algse laenuandja suhtes. Samamoodi tuleks selliste väärtpaberistamise tehingute korral, mille aluseks on muud väärtpaberistamised, kohaldada säilitamisnõuet üksnes investeeringu objektiks oleva väärtpaberistamise suhtes. Säilitamisnõuet ei tuleks kohaldata ostetud nõuete suhtes, kui need tulenevad äriühingute tegevusest, mille raames need antakse üle või müüakse allahinnatuna sellise tegevuse rahastamiseks. Pädevad asutused peaksid kohaldama riskikaalu seoses väärtpaberistamisega seotud hoolsuskohustuste ja riskijuhtimise kohustuste mittetäitmisega selliste põhimõtete ja protseduuride oluliste rikkumiste puhul, mis on olulised alusriskide analüüsimiseks. Komisjon peaks ka läbi vaatama selle, kas säilitamisnõuete mitmekordse kohaldamise vältimine võib aidata kaasa selliste tavade kasutamisele, mille abil hoitakse kõrvale säilitamisnõude täitmisest, ja kas pädevad asutused tagavad tõhusalt väärtpaberistamise eeskirjade täitmise.

(59) Selleks et hinnata nõuetekohaselt riske, mis tulenevad väärtpaberistamise positsioonidest nii kauplemisportfellile kui ka kauplemisportfellivälisele tegevusele, tuleks rakendada hoolsuskohustust. Lisaks peavad hoolsuskohustused olema proportsionaalsed. Hoolsuskohustuse rakendamise kord peaks aitama suurendada usaldust väärtpaberistamise tehingu algatajate, sponsorite ja investorite vahel. Seetõttu on soovitatav, et asjaomane hoolsuskohustuse rakendamise korda käsitlev teave avalikustataks nõuetekohaselt.

(60) Eriti ettevaatlik tuleb olla siis, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on nõue oma emaettevõtja või oma emaettevõtja teiste tütarettevõtjate vastu. Krediidiasutuste ja investeerimisühingute selliseid riskipositsioone tuleks hallata täiesti sõltumatult, kooskõlas heade juhtimistavadega ja arvestamata mingeid muid kaalutlusi. See on eriti oluline riskide kontsentreerumise korral ja juhtude puhul, mis ei ole lihtsalt seotud grupisisese juhtimisega või tavapäraste grupisiseste tehingutega. Pädevad asutused peaksid pöörama sellistele grupisisestele riskipositsioonidele erilist tähelepanu. Selliseid eeskirju ei ole siiski vaja kohaldada siis, kui emaettevõtja on finantsvaldusettevõtja või krediidiasutus või kui teised tütarettevõtjad on kas krediidi- või finantseerimisasutused või krediidiasutuse abiettevõtjad, tingimusel et kõigi selliste ettevõtjate üle teostatakse järelevalvet konsolideeritud alusel.

(61) Pidades silmas omavahendite nõuetega seotud eeskirjade riskitundlikkust, on soovitav jälgida, kas neil on majandustsüklile oluline mõju. Komisjon peaks arvesse võtma Euroopa Keskpanga (EKP) seisukohti ja andma nendes küsimustes aru Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(62) Kaubadiilerite, sealhulgas praegu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ (finantsinstrumentide turgude kohta) nõuete täitmisest vabastatud kaubadiilerite omavahendite nõuded tuleks läbi vaadata.

(63) Gaasi- ja elektrituru liberaliseerimine on liidu jaoks nii majanduslikult kui ka poliitiliselt oluline eesmärk. Seda silmas pidades peaksid kõnealustel turgudel tegutsevate äriühingute suhtes kohaldatavad omavahendite nõuded ja muud usaldatavusnõuded olema proportsionaalsed ning need ei tohiks liigselt takistada liberaliseerimise eesmärgi saavutamist. Eelkõige tuleks seda eesmärki silmas pidada käesoleva määruse läbivaatamiste käigus.

(64) Edasiväärtpaberistamise tehingutesse investeerivad krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid täitma hoolsuskohustust ka edasiväärtpaberistamise aluseks olevate väärtpaberistamise positsioonide ja omakorda nende positsioonide aluseks olevate muude riskipositsioonide suhtes. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama, kas varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi kontekstis kujutavad riskipositsioonid endast edasiväärtpaberistamisest tulenevaid riskipositsioone, sealhulgas selliste programmide kontekstis, mille raames omandatakse erinevate hulgilaenude (whole loans) kogumite kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeriad, kui ükski selline laen ei ole väärtpaberistamise ega edasiväärtpaberistamise positsioon, ning kui laenude müüja tagab iga investeeringu esimese järjekoha kahju kaitse. Viimasel juhul ei peaks kogumipõhist likviidsuse tagamise tehingut üldiselt lugema edasiväärtpaberistamisest tulenevaks riskipositsiooniks, kuna see esindab üheainsa varakogumi (st asjaomane hulgilaenude kogum) ühte väärtpaberistamise seeriat, mis ei sisalda väärtpaberistamise positsioone. Seevastu kogu programmi ulatuses krediidikvaliteedi parandamine, mis hõlmaks ainult mõningaid müüja antud krediidiriski kaitset ületavaid kahjusid eri kogumites, kujutaks endast üldiselt sellisest erinevaid varasid sisaldavast kogumist tuleneva riski erineva nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeriatele üle kandmist, mis sisaldaks vähemalt ühte väärtpaberistamise -positsiooni, ja oleks seega edasiväärtpaberistamisest tulenev riskipositsioon. Kui selline programm siiski rahastab end täielikult vaid üht liiki kommertsväärtpaberitega ning kui kogu programmi hõlmav krediidikvaliteedi parandamine ei ole edasiväärtpaberistamine või kommertsväärtpaberit toetab täielikult sponsorina tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing, jättes kommertsväärtpaberi investori kanda aluskogumite või -varade asemel hoopis sponsori makseviivituse riski, ei tohiks sellist kommertsväärtpaberit üldiselt käsitada edasiväärtpaberistamise positsioonina.

(65) Kauplemisportfelli usaldusväärse hindamise sätteid tuleks kohaldada kõikide õiglases väärtuses mõõdetavate instrumentide suhtes, olenemata sellest, kas need on krediidiasutuste ja investeerimisühingute kauplemisportfellis või kauplemisportfelli välised. Tuleks täpsustada, et kui usaldusväärse hindamise kohaldamine tooks kaasa raamatupidamises tegelikult kajastatuga võrreldes madalama bilansilise väärtuse, tuleks vahe absoluutväärtus omavahenditest maha arvata.

(66) Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid saama valida, kas kohaldada käesoleva määruse alusel 1250 % riskikaaluga kaalutavate väärtpaberistamise positsioonide suhtes omavahendite nõuet või arvata need esimese taseme põhiomavahendite kirjetest maha, olenemata sellest, kas tegemist on kauplemisportfelli või kauplemisportfelli väliste positsioonidega.

(67) Väärtpaberistamise tehingu algatajast või sponsorist krediidiasutusel või investeerimisühingul ei tohiks olla võimalik minna mööda kaudse toetuse pakkumise keelust, kasutades sellise toetuse pakkumiseks oma kauplemisportfelli.

(68) Kui käesolevas määruses selgesõnaliselt sätestatud avalikustamisnõuetest ei tulene teisiti, peaks avalikustamisnõuete eesmärk olema turuosalistele täpse ja põhjaliku teabe edastamises krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili kohta. Seepärast peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud olema kohustatud avalikustama lisateavet, mis ei ole käesolevas määruses selgesõnaliselt loetletud, kui selline avalikustamine on vajalik kõnealuse eesmärgi saavutamiseks. Samal ajal peaksid pädevad asutused pöörama asjakohast tähelepanu juhtumitele, kus nad kahtlustavad, et krediidiasutus või investeerimisühing käsitles teavet ärisaladusena või konfidentsiaalsena selle teabe avalikustamise vältimiseks.

(69) Kui väärtpaberistamise positsioonile antud välises krediidikvaliteedi hinnangus on arvesse võetud investeeringu tegijast krediidiasutuse või investeerimisühingu enda antud krediidiriski kaitse mõju, ei tohiks see krediidiasutus või investeerimisühing saada kasu sellise kaitse tõttu madalamast riskikaalust. Väärtpaberistamise positsiooni ei tohiks maha arvata kapitalist, kui asjaomase positsiooni tegelikule riskile vastava riskikaalu kindlakstegemiseks leidub muid võimalusi, mille puhul ei võeta sellist krediidiriski kaitset arvesse.

(70) Arvestades tururiski omavahendite nõuete arvutamisel kasutatavate sisemudelite halba toimimist viimastel aegadel, tuleks neile esitatavaid nõudeid tugevdada. Eelkõige tuleks täiendada nende suutlikkust võtta arvesse kauplemisportfelli krediidiriske. Selleks et tugevdada omavahendite nõudeid halvenevaid turutingimusi silmas pidades ja vähendada võimalikku protsüklilisust, peaksid omavahendite nõuded sisaldama lisaks ka stressitingimusteks piisavat komponenti. Samuti peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud läbi viima vastupidised stressitestid, et uurida, millised stsenaariumid võiksid proovile panna krediidiasutuse või investeerimisühingu elujõulisuse, välja arvatud juhul, kui nad suudavad tõestada, et selline test ei ole vajalik. Arvestades, et väärtpaberistamise positsioonide käsitlemisel sisemudelitel põhinevate meetoditega on viimasel ajal ilmnenud erilisi raskusi, tuleks piirata krediidiasutuste ja investeerimisühingute õigust kapitalinõuete arvutamiseks kauplemisportfellis väärtpaberistamise riske modelleerida ja kauplemisportfellis sisalduvate väärtpaberistamise positsioonide suhtes tuleks üldjuhul kohaldada standardset omavahendite nõuet.

(71) Käesolevas määruses sätestatakse teatavat tüüpi korrelatsioonil põhinevale kauplemisele piiratud erandid, mille kohaselt võib järelevalveasutus lubada krediidiasutusel või investeerimisühingul arvutada koguriski omavahendite nõude lähtuvalt rangest nõuetest. Sellistel juhtudel peaks krediidiasutus või investeerimisühing olema kohustatud kohaldama kõnealuse kauplemise suhtes omavahendite nõuet, mis võrdub kas kõnealuse asutusesiseselt väljatöötatud meetodile vastava omavahendite nõudega või 8 %-ga standardse mõõtmismeetodi alusel saadud spetsiifilise riski omavahendite nõudest, olenevalt sellest, kumb on suurem. Nende riskide suhtes ei peaks krediidiasutus või investeerimisühing olema kohustatud kohaldama täiendavate riskide omavahendite nõuet, kuid need peaksid olema kaasatud nii VaR meetodiga saadud riskihinnangutesse kui ka VaR meetodiga saadud stressiolukorra riskihinnangutesse.

(72) Finants- ja majanduskriisi ajal krediidiasutuste ja investeerimisühingute saadud ettenägematu kahju laadi ja ulatust silmas pidades tuleks veelgi parandada krediidiasutuste ja investeerimisühingute kohustuslike omavahendite kvaliteeti ja ühtlustada neid. See peaks hõlmama kapitali selliste põhielementide uut määratlemist, mida saab kasutada ettenägematute kahjude jooksvaks katmiseks, samuti hübriidkapitali määratluse laiendamist ja omavahendite ühtset usaldatavusnõuete kohast korrigeerimist. Samuti tuleks märkimisväärselt suurendada omavahendite taset, sealhulgas uusi omavahendite suhtarvusid, mis kajastavad omavahendite põhielemente, mida saab kasutada jooksvalt võimalike kahjude katteks. Eeldatakse, et krediidiasutus või investeerimisühing, kelle aktsiad on reguleeritud turul kauplemiseks lubatud, peaks täitma talle esitatud omavahendite nõuded seoses kapitali põhielementidega nende noteeritud lihtaktsiatega, mis vastavad rangetele põhiliste kapitaliinstrumentide kriteeriumitele, ja krediidiasutuse või investeerimisühingu avaldatud reservidega. Selleks et võtta nõuetekohaselt arvesse õiguslikke vorme, mida liidus tegutsevad krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad omada, peaksid ranged põhiliste kapitaliinstrumentide kriteeriumid tagama selle, et nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute, kelle aktsiad on reguleeritud turul kauplemiseks lubatud, põhilised kapitaliinstrumendid on kõrge kvaliteediga. See ei tohiks krediidiasutustel ja investeerimisühingutel takistada diferentseeritud hääleõigusega aktsiatelt selliste väljamaksete tegemist, mis on suhteliselt kõrgema hääleõigustasemega aktsiatelt tehtavate väljamaksete kordsed, tingimusel, et olenemata hääleõigusetasemest on täidetud esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide suhtes kehtivad ranged kriteeriumid, kaasa arvatud maksete paindlikkusega seotud kriteeriumid, ja tingimusel, et kui väljamakse tehakse, tuleb see teha kõikidelt asjaomaste krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsiatelt.

(73) Kaubanduse rahastamise riskipositsioonid on olemuselt erinevad, aga neil on ühiseid omadusi, nagu väike väärtus ja lühike kestvus ning identifitseeritav tagasimaksmise allikas. Nende aluseks on kaupade ja teenuste liikumine, mis toetab reaalmajandust ja enamusel juhtudel aitab väikeettevõtjaid nende igapäevaste vajaduste täitmisel, luues seeläbi majanduskasvu ja võimalusi töökohtade loomiseks. Sissevool ja väljavool on tavaliselt vastavuses ja seetõttu on likviidsusrisk piiratud.

(74) EBA jaoks on asjakohane pidada ajakohastatud loetelu iga liikmesriigi kõigist kapitaliinstrumentidest, mis kvalifitseeruvad esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentidena. EBA peaks jätma sellest loetelust välja riigiabi hulka mitte kuuluvad, käesoleva määruse jõustumiskuupäeva järel emiteeritud instrumendid, mis ei vasta käesolevas määruses esitatud kriteeriumidele, ja peaks sellisest väljajätmisest avalikult teatama. Kui EBA poolt loetelust välja jäetud instrumente tunnustatakse jätkuvalt pärast EBA teatamist, peaks EBA kasutama täielikult oma volitusi, eelkõige volitusi, mis antakse määruse (EL) nr 1093/2010 liidu õiguse rikkumist käsitleva artikliga 17. Tuletatakse meelde, et liidu õigusaktide väära või ebapiisava kohaldamise juhtumitele proportsionaalseks reageerimiseks kohaldatakse kolmeastmelist mehhanismi, kus esimeses astmes antakse EBAle volitused uurida liidu õiguse kohaste kohustuste väidetavat väära või ebapiisavat kohaldamist siseriiklike asutuste järelevalvetegevuses ja selle kohta tehakse soovitus. Kui pädev siseriiklik asutus ei järgi soovitust, siis on komisjonil õigus esitada teises astmes EBA soovitust arvestades ametlik arvamus, milles nõutakse, et pädev asutus võtaks liidu õigusaktide järgimise tagamiseks vajalikke meetmeid. Selliste erandlike olukordade ületamiseks, kus asjaomane asutus on jätkuvalt tegevusetu, on EBAl kolmandas astmes õigus võtta viimase abinõuna vastu otsuseid, mis on adresseeritud üksikutele finantseerimisasutustele. Lisaks tuletatakse meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 kohaselt on komisjonil õigus anda asi Euroopa Liidu Kohtusse, kui ta leiab, et liikmesriik ei ole täitnud oma aluslepingute kohaseid kohustusi.

(75) Käesolev määrus ei tohiks mõjutada pädevate asutuste võimalusi säilitada heakskiitmisele eelnevad protsessid seoses täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ja teise taseme omavahenditesse kuuluvaid instrumente käsitlevate lepingutega. Sellistel juhtudel peaks omavahenditesse kuuluvaid instrumente olema lubatud arvutada ainult krediidiasutuse või investeerimisühingu täiendavate esimese taseme omavahendite või teise taseme omavahendite suhtes, kui need on heakskiitmise protsessid edukalt läbinud.

(76) Turudistsipliini tugevdamiseks ja finantsstabiilsuse edendamiseks tuleks kehtestada üksikasjalikumad nõuded regulatiivse kapitali laadi ja olemuse ning tehtud usaldatavusnõuete kohaste korrigeerimiste avalikustamise kohta, tagamaks, et investoritel ja hoiustajatel on piisavalt teavet krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksevõime kohta.

(77) Samuti peavad pädevatel asutustel olema vähemalt koondandmed repolepingute, väärtpaberite laenuks andmise ja vara igat liiki koormatiste kohta. Sellised andmed tuleb teatada pädevale asutusele. Turudistsipliini tugevdamiseks peaksid olema üksikasjalikumad nõuded repolepingute ja tagatud rahastamise avalikustamise kohta.

(78) Uus kapitali määratlus ja regulatiivsed omavahendite nõuded tuleks kehtestada nii, et võetaks arvesse liikmesriikide erinevaid lähtekohti ja asjaolusid. See tähendab, et alguses võib esineda teatavaid erinevusi uutes nõuetes, mis vähenevad üleminekuperioodi jooksul. Omavahendite taseme asjakohase järjepidevuse tagamiseks jäävad instrumentide suhtes, mis emiteeriti rekapitaliseerimismeetme raames vastavalt riigiabi eeskirjadele ja mis emiteeriti enne määruse kohaldamise kuupäeva, üleminekuperioodil kehtima varasemad nõuded. Riigiabile toetumist tuleb tulevikus võimalikult palju vähendada. Siiski tuleks käesoleva määrusega ette näha raamistik selliste olukordade käsitlemiseks, kui riigiabi on teatud olukordades vajalik. Eelkõige tuleks käesoleva määruses kindlaks määrata, kuidas tuleks kohelda omavahenditesse kuuluvaid instrumente, mis on emiteeritud rekapitaliseerimismeetme kontekstis kooskõlas riigiabi eeskirjadega. Krediidiasutuse või investeerimisühingu võimalustele sellist kohtlemist kasutada tuleks kohaldada rangeid tingimusi. Lisaks tuleks selliseid kõrvalekaldumisi võimalikult palju piirata selles osas, kui selline kohtlemine võimaldab kalduda kõrvale omavahenditesse kuuluvate instrumentide kvaliteeti käsitlevatest uutest kriteeriumitest. Rekapitaliseerimismeetme kontekstis riigiabi eeskirjadega kooskõlas emiteeritud olemasolevate kapitaliinstrumentide kohtlemisel tuleks selgelt eristada selliseid kapitaliinstrumente, mis vastavad käesoleva määruse nõuetele, ja selliseid, mis ei vasta. Käesolevas määruses tuleks seega sätestada viimastele asjakohased üleminekusätted.

(79) Direktiivi 2006/48/EÜ kohaselt peavad krediidiasutused kuni 31. detsembrini 2011 tagama omavahendid, mille maht on võrdne vähemalt kindlaksmääratud miinimumsummaga. Pidades silmas finantskriisi jätkuvaid mõjusid pangandussektoris ja Baseli pangajärelevalve komitee vastuvõetud omavahendite nõuete üleminekukorra kehtivuse pikendamist, on asjakohane taaskehtestada madalam piirmäär piiratud ajaks, kuni on kehtestatud piisavad omavahendid vastavalt käesoleva määruse kohasele omavahendite üleminekukorrale, mida rakendatakse järk-järgult käesoleva määruse jõustumise kuupäevast kuni aastani 2019.

(80) Märkimisväärse pangandus- või investeerimistegevusega ja kindlustustegevusega konsolideerimisgruppide suhtes kohaldatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiivile 2002/87/EÜ (milles käsitletakse finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja investeerimisühingute täiendavat järelevalvet) erieeskirju, et vältida sellist kapitali topeltarvestamist. Direktiiv 2002/87/EÜ põhineb rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud põhimõtetel riskide käsitlemise kohta sektoriüleselt. Käesoleva määrusega tugevdatakse kõnealuste finantskonglomeraate käsitlevate eeskirjade kohaldamist pangandus- ja investeerimisühingute konsolideerimisgruppide suhtes, tagades seega kõnealuste eeskirjade kindla ja järjepideva kohaldamise. Muud vajalikud muudatused tehakse direktiivi 2002/87/EÜ läbivaatamise käigus eeldatavalt 2015. aastal.

(81) Finantskriisi puhkedes tuli ilmsiks, et krediidiasutused ja investeerimisühingud alahindasid tugevasti börsiväliste tuletisinstrumentidega seotud vastaspoole krediidiriski. Seetõttu kutsusid G-20 juhid 2009. aasta septembris üles kliirima börsiväliseid tuletisinstrumente rohkem keskse vastaspoole kaudu. Lisaks kutsusid nad üles kehtestama kõrgemad omavahendite nõuded sellistele börsivälistele tuletisinstrumentidele, mida ei saa kliirida keskse vastaspoole kaudu, et nõuetekohaselt kajastada selliste tuletisinstrumentidega seotud suuremaid riske.

(82) G-20 juhtide üleskutset silmas pidades muutis Baseli pangajärelevalve komitee Basel III raamistiku raames oluliselt vastaspoole krediidiriski arvessevõtmise korda. Basel III raamistik peaks märkimisväärselt suurendama omavahendite nõudeid seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute börsiväliste tuletisinstrumentide tehingutega ja väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega ning looma krediidiasutustele ja investeerimisühingutele suuremad stiimulid kesksete vastaspoolte kasutamiseks. Samuti peaks Basel III raamistik looma täiendavad stiimulid vastaspoole krediidiriski positsioonide riskijuhtimise tugevdamiseks ja keskse vastaspoole suhtes olevate vastaspoole krediidiriski positsioonide käsitlemise praeguse korra läbivaatamiseks.

(83) Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel peaksid olema täiendavad omavahendid seoses börsivälistest tuletisinstrumentidest tuleneva krediidiväärtuse korrigeerimise riskiga. Samuti peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldama kõrgemat vara väärtuse korrelatsiooni selliste omavahendite nõuete arvutamiseks, mis on seotud vastaspoole krediidiriski positsioonidega, mis tulenevad börsivälistest tuletisinstrumentide ja väärtpaberite finantseerimise tehingutest teatavate finantseerimisasutuste puhul. Samuti peaks krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt nõudma ka vastaspoole krediidiriski mõõtmise ja juhtimise märkimisväärset parandamist, käsitledes paremini korrelatsiooniriski, suure finantsvõimendusega vastaspooli ja tagatist ning vastavalt tõhustades järeltestimist ja stressitestimist.

(84) Keskse vastaspoolega seotud kauplemisriski positsioonid saavad tavaliselt kasu keskse vastaspoole pakutavast mitmepoolse tasaarvestuse ja kahju jagamise mehhanismist. Seepärast hõlmavad need väga väikest vastaspoole krediidiriski ja seega tuleks nende suhtes kohaldada väga madalaid omakapitali nõudeid. Samas on kõnealune nõue väga vajalik selle tagamiseks, et krediidiasutused ja investeerimisühingud hea riskijuhtimistava osana jälgiksid oma riskipositsioone seoses keskse vastaspoolega, ning selle kajastamiseks, et isegi keskse vastaspoolega seotud kauplemisriski positsioonid ei ole riskivabad.

(85) Keskse vastaspoole tagatisfond on mehhanism, mis võimaldab jagada (jaotada) kahju keskse vastaspoole kliirivate liikmete vahel. Seda kasutatakse juhul, kui kliiriva liikme makseviivitusest tingitud keskse vastaspoole kahju ületab kõnealuse liikme antud võimendustagatist ja tema poolt tagatisfondi tehtud osamaksusid, samuti mis tahes muud kaitset, mida keskne vastaspool võib kasutada enne ülejäänud kliirivate liikmete poolt tagatisfondi tehtud osamaksude kasutamist. Seda silmas pidades on tagatisfondi osamaksudest tuleneva riskipositsiooniga seotud kahjurisk suurem kauplemisriski positsiooniga seotud riskist. Seepärast tuleb sellist liiki riskipositsioonide suhtes kohaldada suuremaid omakapitali nõudeid.

(86) Keskse vastaspoole hüpoteetiline kapital peaks olema see näitaja, mille alusel määratakse kindlaks omavahendite nõuded seoses kliiriva liikme riskipositsioonidega, mis tulenevad tema osamaksudest keskse vastaspoole tagatisfondi. Seda ei tuleks käsitada kuidagi teisiti. Eelkõige ei tuleks seda käsitada kapitalina, mis peab pädevate asutuste nõudel kesksel vastaspoolel olema.

(87) Vastaspoole krediidiriski käsitluse läbivaatamine ja eelkõige suuremate omavahendite nõuete kehtestamine kahepoolsete tuletislepingute puhul, et kajastada selliste lepingutega finantssüsteemile kaasnevat suuremat riski, on lahutamatu osa komisjoni jõupingutustest tõhusate, turvaliste ja usaldusväärsete tuletisinstrumentide turgude tagamisel. Seega täiendatakse käesoleva määrusega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrust (EL) nr 648/2012 (börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta).

(88) Komisjon peaks asjaomased erandid vaatama läbi hiljemalt 31. detsembriks 2015. Kuni saabuvad selle läbivaatamise tulemused, peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada teha teatavate riskide kontsentseerumist käsitlevate eeskirjade puhul erand piisavalt pikaks üleminekuperioodiks. Lähtudes Euroopa Parlamendi 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/111/EÜ (millega muudetakse direktiive 2006/48/EÜ, 2006/49/EÜ ja 2007/64/EÜ seoses keskasutustega seotud pankade, teatavate omavahendite kirjete, suure riskikontsentratsiooni, järelevalvesüsteemide ja kriisijuhtimisega) ettevalmistamise ja selle üle läbirääkimiste pidamise kontekstis tehtud tööst ja võttes arvesse rahvusvahelisi arenguid ja arenguid liidus vastavates valdkondades, peaks komisjon vaatama läbi selle, kas nimetatud erandid peaksid olema jätkuvalt kohaldatavad valikuliselt või üldisemal viisil ja kas nende riskipositsioonidega seotud riske maandatakse muude käesolevas määruses sätestatud tõhusate vahenditega.

(89) Selleks et tagada, et pädevate asutuste poolt riskipositsioonide suhtes tehtud erandid ei ohustaks käesolevas määruses kehtestatud ühtsete eeskirjade alalist järjekindlat kohaldamist pärast üleminekuperioodi ning kui nimetatud läbivaatamise tulemusi veel ei ole, peaksid pädevad asutused konsulteerima EBAga selle üle, kas on asjakohane jätkata selle võimaluse kasutamist.

(90) Finantskriisile eelnenud aastaid iseloomustas krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskipositsioonide ülemäärane suurenemine võrreldes nende omavahenditega (finantsvõimendus). Finantskriisi ajal olid krediidiasutused ja investeerimisühingud kahjude ja rahastamisprobleemide tõttu sunnitud finantsvõimendust lühikese aja jooksul märkimisväärselt vähendama. See võimendas survet varade väärtuse languseks, põhjustades nii krediidiasutustele kui ka investeerimisühingutele täiendavaid kahjusid, mis omakorda veelgi vähendasid nende omavahendeid. Sellise allakäiguspiraali lõpptulemusel halvenes krediidi kättesaadavus reaalmajandusele, mis pikendas kriisi kestvust ja süvendas kriisi.

(91) Riskipõhised omavahendite nõuded on esmatähtsad, et tagada piisavalt omavahendeid ettenägematute kahjude katteks. Samas tuli kriisi tulemusel ilmsiks, et ainult kõnealustest nõuetest ei piisa selleks, et takistada krediidiasutustel ja investeerimisühingutel ülemäärase ja jätkusuutmatu finantsvõimenduse riski võtmist.

(92) G-20 juhid kohustusid 2009. aasta septembris välja töötama rahvusvahelisel tasandil kokkulepitavad eeskirjad ülemäärase finantsvõimenduse piiramiseks. Selleks pandi ette kehtestada Basel II raamistiku täiendava näitajana finantsvõimenduse määr.

(93) Baseli pangajärelevalve komitee avaldas 2010. aasta detsembris suunised finantsvõimenduse määra arvutamise meetodite kohta. Kõnealuste eeskirjadega nähakse ette 1. jaanuarist 2013 kuni 1. jaanuarini 2017 kestev vaatlusperiood, mille jooksul jälgitakse finantsvõimenduse määra ja selle komponente ning nende mõju võrreldes riskipõhiste nõuetega. Vaatlusperioodi tulemuste põhjal kavatseb Baseli pangajärelevalve komitee teha 2017. aasta esimesel poolel mis tahes lõplikud kohandused finantsvõimenduse määra määratluses ja parameetrites, et minna asjakohase läbivaatamise ja kalibreerimise põhjal üle siduvatele nõuetele 1. jaanuaril 2018. Samuti nähti Baseli pangajärelevalve komitee suunistega ette finantsvõimenduse määra ja selle komponentide avalikustamine alates 1. jaanuarist 2015.

(94) Finantsvõimenduse määr on liidu uus reguleerimis- ja järelevalvevahend. Kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepetega tuleks see esialgu kehtestada täiendava näitajana, mida järelevalveasutused võivad omal äranägemisel kohaldada konkreetsete krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes. Krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavad aruandekohustused võimaldavad finantsvõimenduse määra asjakohaselt läbi vaadata ja kalibreerida, et hakata seda siduva meetmena kasutama alates 2018. aastal.

(95) Finantsvõimenduse määra poolt eri ärimudelitele avalduva mõju läbivaatamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata ärimudelitele, millega seotud riske hinnatakse väikseks, nt hüpoteeklaenud ja eriotstarbelised laenud piirkondlikele valitsustele ja kohalikele omavalitsustele või avaliku sektori asutustele. EBA peaks saadud andmete ja vaatlusperioodil teostatud järelevalve tulemuste alusel töötama koostöös pädevate asutustega välja ärimudelite ja riskide klassifikatsiooni. Asjakohase analüüsi alusel ja võttes arvesse ka ajaloolisi andmeid või stressiolukorra stsenaariumeid tuleks anda hinnang ka vastavate ärimudelite vastupanuvõimet tagava finantsvõimenduse määra asjakohasele tasemele ja sellele, kas võimenduse määra tasemed tuleks kehtestada lävede või vahemikena. Pärast vaatlusperioodi ja finantsvõimenduse määra vastavate tasemete kalibreerimist ning antud hinnangu põhjal saab EBA avaldada asjakohase statistilise ülevaate finantsvõimenduse määra, sealhulgas selle keskmiste väärtuste ja standardhälvete kohta. Pärast võimenduse määra nõude vastuvõtmist peaks EBA avaldama asjakohase statistilise ülevaate krediidiasutuste ja investeerimisühingute kindlaksmääratud kategooriatega seotud finantsvõimenduse määra, sealhulgas selle keskmiste väärtuste ja standardhälvete kohta

(96) Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid osana sisemise kapitali adekvaatsuse hindamisest jälgima finantsvõimenduse määra taset ja muutusi, samuti finantsvõimenduse riski. Selline seire peaks kuuluma järelevalveprotsessi. Eelkõige pärast finantsvõimenduse määra käsitlevate nõuete jõustumist peaksid pädevad asutused jälgima ärimudeli ja vastava riskiprofiili arengut, et tagada krediidiasutuste ja investeerimisühingute ajakohastatud ja nõuetekohane klassifitseerimine.

(97) Usaldusväärsete tasustamispõhimõtete hädavajalikuks eelduseks on hea juhtimisstruktuur, läbipaistvus ja avalikustamine. Selleks et tagada turu jaoks tasustamissüsteemide ja nendega seotud riskide piisav läbipaistvus, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud avalikustama üksikasjaliku teabe oma tasustamispõhimõtete ja -tavade ning konfidentsiaalsuse kaalutlusel kogusummade kohta, mida rakendatakse töötajate puhul, kelle ametialane tegevus oluliselt mõjutab asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili. See teave tuleks teha kättesaadavaks kõigile sidusrühmadele. Need erinõuded ei tohiks mõjutada horisontaalselt erinevates sektorites kohaldatavaid tasustamispoliitikat puudutavaid üldisemaid avalikustamisnõudeid. Lisaks peaks liikmesriikidel olema lubatud nõuda, et krediidiasutused ja investeerimisühingud teeksid kättesaadavaks detailsema teabe tasustamise kohta.

(98) Reitinguagentuuri tunnustamine krediidikvaliteeti hindava asutusena ei tohiks suurendada juba kolme põhilise äriühingu poolt valitsetava turu suletust. EBA ja Euroopa Keskpankade Süsteemi keskpangad peaksid protsessi lihtsustamata ja nõudeid vähendamata tagama suurema arvu reitinguagentuuride tunnustamise krediidikvaliteeti hindavate asutustena, mis võimaldaks avada turu teistele ettevõtjatele.

(99) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) tuleks täies ulatuses kohaldada isikuandmete töötlemisel käesoleva määruse kohaldamisel.

(100) Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel peaks olema likviidse vara hajutatud puhver, mida saab kasutada likviidsusvajaduste rahuldamiseks lühiajaliste likviidsusprobleemide korral. Kuna ette ei ole võimalik kindlalt teada, millise konkreetse vara väärtus igas varade klassis võib hiljem järsult muutuda, on asjakohane edendada diversifitseeritud ja kvaliteetse, erinevatest varakategooriatest koosneva likviidsuspuhvri loomist. Vara kontsentreerumine ja liigne tuginemine turu likviidsusele tekitab finantssektoris süsteemse riski ja seda tuleks vältida. Esialgsel vaatlusperioodil tuleks seetõttu võtta arvesse suurt hulka kõrge krediidikvaliteediga varasid, mida kasutatakse likviidsuskatte nõuete määratluse väljatöötamisel. Likviidse vara ühtse määratluse kehtestamisel tuleks eeldada, et äärmiselt likviidseks ja kõrge krediidikvaliteediga varaks tuleks pidada vähemalt riigivõlakirju ja pandikirju, millega kaubeldakse läbipaistvatel turgudel pidevalt. Samuti oleks asjakohane, et artikli 416 lõike 1 punktidele a–c vastav vara peaks sisalduma puhvris ilma piiranguteta. Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud likviidsusvaru kasutavad, tuleks koostada likviidsete varade mahu taastamise kava, mille asjakohasuse ja rakendamise peaksid tagama pädevad asutused.

(101) Likviidsete varade varu peaks olema kasutatav kogu aeg likviidsete vahendite väljavoolu katmiseks. Likviidsusvajadused lühiajaliste likviidsusprobleemide korral tuleks kindlaks määrata ühtsel viisil, et tagada ühtsed usaldatavuskriteeriumid ja võrdsed tingimused. Tuleks tagada, et sellisel ühtsel kindlaksmääramisel ei ole soovimatuid tagajärgi finantsturgudele, laenuandmisele ja majanduskasvule, võttes samuti arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute eri äri- ja investeerimismudeleid ja rahastamisolusid ELis. Selleks tuleb likviidsuskatte nõude puhul kohaldada vaatlusperioodi. Komisjonil peaks olema õigus võtta vaatlustulemuste põhjal ja EBA aruannetele tuginedes vastu delegeeritud õigusakt, millega kehtestatakse liidu jaoks õigeaegselt ühtlustatud likviidsuskatte nõue. Likviidsuse regulatsiooni valdkonnas üldise ühtlustamise tagamiseks peaks delegeeritud õigusakt, millega kehtestatakse likviidsuskatte nõue, olema võrreldav likviidsuskattekordajaga, mis on sätestatud BCBS likviidsusriski mõõtmist, standardeid ja jälgimist käsitlevas lõplikus rahvusvahelises raamistikus, võttes arvesse liidu ja siseriiklikku eripära.

(102) Selleks peaks EBA vaatlusperioodi jooksul läbi vaatama ja hindama muu hulgas seda, kui asjakohane on 60 % piirmäär esimese taseme likviidsetele varadele, sissevoolu ja väljavoolu suhte piiramine 75 %-ga ning likviidsuskatte nõude järkjärguline kehtestamine alates 60 %-st 1. jaanuaril 2015, suurendades seda astmeliselt 100 %-ni. EBA peaks likviidsete varade varu ühtseid määratlusi hinnates ja nendest aru andes arvesse võtma Baseli pangajärelevalve komitee kõrgekvaliteediliste likviidsete varade määratlust, arvestades ka liidu ja siseriiklikku eripära. Kuigi EBA peaks kindlaks tegema vääringud, milles liidus asutatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute vajadus likviidsete varade järele ületab selliste likviidsete varade kättesaadavuse selles vääringus, peaks EBA kontrollima kord aastas ka seda, kas tuleks kohaldada erandeid, sealhulgas selliseid, mis on määratletud käesolevas määruses. Lisaks peaks EBA hindama kord aastas, kas selliste erandite või käesolevas määruses juba kindlaks määratud erandite kasutamisele liidus asutatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt tuleks lisada täiendavaid tingimusi või tuleks olemasolevad tingimused läbi vaadata. EBA peaks esitama oma analüüsi tulemused kord aastas komisjonile esitatavas aruandes.

(103) EBA peaks tõhususe suurendamise ja halduskoormuse vähendamise eesmärgil looma sidusa aruandlusraamistiku likviidsusnõuete ühtlustatud standardite alusel, mida tuleks kohaldada kogu liidus. Selleks peaks EBA välja töötama ühtsed aruandluse vormid ja IT-lahendused, milles võetakse arvesse käesoleva määruse ja direktiivi 2013/36/EL sätteid. Täielike likviidsusnõuete kohaldamise kuupäevani peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud jätkama oma siseriiklike aruandlusnõuete täitmist.

(104) EBA peaks koostöös Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga välja andma juhised likviidsete varude kasutamise põhimõtete kohta stressiolukorras.

(105) Ei tohiks eeldada, et krediidiasutused või investeerimisühingud saavad makseraskuste korral likviidsustoetust teistelt samasse konsolideerimisgruppi kuuluvatelt krediidiasutustelt või investeerimisühingutelt. Siiski peaks pädevatel asutustel olema rangetel tingimustel ja kõigi osalevate pädevate asutuste eraldi kokkuleppe alusel võimalik loobuda likviidsusnõude kohaldamisest üksikute krediidiasutuste või investeerimisühingute suhtes ja kohaldada nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes nõudeid konsolideeritud alusel, et anda krediidiasutustele ja investeerimisühingutele võimalus juhtida oma likviidsust tsentraliseeritult grupi või alagrupi tasandil.

(106) Kui loobumist ei võimaldata, siis tuleks juhul, kui likviidsusnõue kehtestatakse siduva meetmena, kohaldada likviidsete vahendite voogude suhtes samasse gruppi kuuluva kahe krediidiasutuse või investeerimisühingu vahel, mille suhtes kehtib konsolideeritud järelevalve, vahendite sisse- ja väljavoo soodusmäärasid ainult juhtudel, kui kõik vajalikud tagatised on olemas. Selline konkreetne sooduskohtlemine tuleks kitsalt määratleda ja siduda mitmete rangete ja objektiivsete kriteeriumide täitmisega. Grupisiseste vahendite voogude suhtes kohaldatav konkreetne käsitlus tuleks kehtestada objektiivseid kriteeriume ja parameetreid kasutava meetodiga, et määrata krediidiasutuse või investeerimisühingu ja vastaspoole vahelise vahendite sisse- ja väljavoo konkreetsed tasemed. Komisjonile tuleks tähelepanekute alusel ja EBA aruandele tuginedes, kui see on asjakohane, ning osana delegeeritud aktist, mille ta vastavalt käesolevale määrusele likviidsuskatte nõude määratlemiseks vastu võtab, anda volitused võtta vastu delegeeritud õigusaktid, et kehtestada kõnealused konkreetsed grupisisesed käsitlused, meetodid koos nendega seotud objektiivsete kriteeriumidega ning ühised otsustamisviisid kriteeriumide hindamiseks.

(107) Iirimaa National Asset Management Agency (NAMA) poolt emiteeritud võlakirjadel on eriline tähtsus Iirimaa panganduse elavdamisel ja ELi liikmesriigid on nende emiteerimiseks andnud eelneva heakskiidu, samuti on Euroopa Komisjon need heaks kiitnud riiginabina, kui toetusmeetme, mis kehtestati teatavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute langenud väärtusega vara bilansist kõrvaldamiseks. Nende võlakirjade emiteerimine, mis on komisjoni ja EKP toetatav üleminekumeede, on Iirimaa pangandussüsteemi ümberkorraldamise lahutamatu osa. Nendele võlakirjadele annab garantii Iirimaa valitsus ning need kujutavad endast rahaasutuste jaoks aktsepteeritavat tagatist. Komisjon peaks käsitlema konkreetseid varasemalt kehtinud nõuete kohaldamise mehhanisme võõrandatava vara suhtes, mille üksused on välja andnud või taganud liidu poolse riigiabile antava heakskiiduga, osana delegeeritud aktist, mille ta vastavalt käesolevale määrusele likviidsuskatte nõude määratlemiseks vastu võtab. Seoses sellega peaks komisjon võtma arvesse, et krediidiasutustel ja investeerimisühingutel, kes arvutavad likviidsusnõuded vastavalt käesolevale määrusele, peaks kuni 2019. aasta detsembrini olema lubatud arvestada NAMA eelisvõlakirju äärmiselt kõrge likviidsuse ja krediidikvaliteediga varana.

(108) Sarnaselt on Hispaania varahaldusettevõtja poolt emiteeritavad võlakirjad eriti olulised Hispaania panganduse taastumiseks ning see on komisjoni ja EKP toetatav üleminekumeede ja Hispaania pangandussüsteemi ümberkorraldamise lahutamatu osa. Kuna nende emiteerimine on ette nähtud komisjoni ja Hispaania ametiasutuste vahel 23. juulil 2012 alla kirjutatud finantssektori poliitika tingimuslikkust käsitlevas vastastikuse mõistmise memorandumis ning varade üleandmine nõuab komisjoni heakskiitu kui riigiabi meede, mis on kasutusele võetud langenud väärtusega vara kõrvaldamiseks teatud krediidiasutuste bilansist, ning kui nad on tagatud Hispaania valitsuse poolt ja on rahandusasutuste jaoks vastuvõetavaks tagatiseks. Komisjon peaks osana delegeeritud aktist, mille ta vastavalt käesolevale määrusele likviidsuskatte nõude määratlemiseks vastu võtab, käsitlema konkreetseid varasemalt kehtinud nõuete kohaldamise mehhanisme võõrandatava vara suhtes, mille üksused on välja andnud või taganud liidu poolse riigiabile antava heakskiiduga. Sellega seoses peaks komisjon võtma arvesse, et krediidiasutustel ja investeerimisühingutel, kes arvutavad likviidsusnõuded vastavalt käesolevale määrusele, peaks vähemalt kuni 2023. aasta detsembrini olema lubatud arvestada Hispaania varahaldusettevõtja eelisvõlakirju äärmiselt kõrge likviidsuse ja krediidikvaliteediga varana.

(109) Aruannete alusel, mis EBA peab esitama, ning likviidsusnõuete kohta delegeeritud akti ettepaneku ettevalmistamisel peaks komisjon samuti kaaluma, kas Iirimaa NAMA või Hispaania varahaldusettevõtjaga sarnaste juriidiliste isikute poolt emiteeritud eelisvõlakirju, mis on loodud samal eesmärgil ja on samuti väga olulised panganduse taastumiseks mõnes muus liikmesriigis, tuleks kohelda samamoodi, kui nad on tagatud vastava liikmesriigi keskvalitsuse poolt ja on rahandusasutuste jaoks vastuvõetavaks tagatiseks.

(110) Täiendava väljavoolu mõõtmise meetodi kindlaksmääramiseks regulatiivsete tehniliste standardite eelnõude väljatöötamisel peaks EBA kaaluma sellise mõõtmise meetodina ajalooliste andmete arvestamise standardmeetodit.

(111) Enne stabiilse netorahastamise kordaja (NSFR) kui kohustusliku miinimumstandardi kasutuselevõtmist peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud järgima üldist rahastamise kohustust. Üldine rahastamiskohustus ei tohiks olla kordajaga seotud nõue. Kui enne stabiilse netorahastamise kordaja kasutuselevõtmist võetakse siseriikliku sättega miinimumstandardina kasutusele stabiilse rahastamise kordaja, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud järgima seda miinimumstandardit.

(112) Lisaks lühiajalistele likviidsusvajadustele peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud töötama välja rahastamisskeemid, mis on stabiilsed pikaajalisemas perspektiivis. Baseli pangajärelevalve komitee leppis 2010. aasta detsembris kokku, et stabiilse netorahastamise kordajat hakatakse miinimumnõudena kasutama alates 1. jaanuarist 2018 ning et Baseli pangajärelevalve komitee näeb ette range aruandluskorra kõnealuse määra seireks üleminekuperioodil ja hindab jätkuvalt kõnealuse nõude mõju finantsturgudele, laenuandmisele ja majanduskasvule, võttes vajaduse korral meetmeid soovimatute tagajärgede vältimiseks. Seega leppis Baseli pangajärelevalve komitee kokku, et stabiilse netorahastamise kordaja puhul kohaldatakse vaatlusperioodi ja et kõnealust määra käsitlevatesse sätetesse lisatakse läbivaatamisklausel. Sellega seoses peaks EBA käesoleva määrusega ette nähtud aruandluse alusel hindama, kuidas stabiilse rahastamise nõue tuleks välja töötada. Kõnealuse hinnangu alusel peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande koos asjakohaste ettepanekutega, et kehtestada selline nõue 2018. aastaks.

(113) Puudused paljude krediidiasutuste ja investeerimisühingute üldjuhtimises on soodustanud pangandussektoris ülemäärast ja hooletut riskide võtmist, mis on viinud mitmete asutuste maksejõuetuks muutumiseni ja põhjustanud süsteemseid probleeme.

(114) Krediidiasutuste ja investeerimisühingute üldjuhtimistavade seire hõlbustamiseks ja turudistsipliini parandamiseks peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud avalikustama oma üldjuhtimiskorra. Nende juhtorganid peaksid heaks kiitma ja avalikustama avalduse, milles kinnitatakse, et kõnealune kord on nõuetekohane ja tõhus.

(115) Selleks et võtta arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute ärimudelite mitmekesisust siseturul, tuleks uurida põhjalikult teatavaid pikaajalisi struktuurilisi nõudeid, nagu stabiilne netorahastamise kordaja ja finantsvõimenduse määr, et edendada eri usaldusväärseid pangandusstruktuure, mis on liidu majandust teeninud ja peaksid seda ka edaspidi tegema.

(116) Järjepidev finantsteenuste osutamine kodumajapidamistele ja ettevõtjatele eeldab stabiilset rahastamisstruktuuri. Pikaajalised rahastamisvood pankadel põhinevates finantssüsteemides paljudes liikmesriikides võivad üldiselt erineda oma tunnuste poolest nendest, mida võib leida teistelt rahvusvahelistelt turgudelt. Lisaks võivad liikmesriigid olla välja töötanud konkreetseid rahastamisskeeme, et tagada stabiilne rahastamine pikaajalisteks investeeringuteks, sealhulgas detsentraliseeritud pangandusstruktuurid, et suunata likviidsust või spetsiaalseid hüpoteegiga tagatud väärtpabereid, millega kaubeldakse väga likviidsetel turgudel või mis kujutavad endast teretulnud investeeringut pikaajalistele investoritele. Selliseid struktuurseid tegureid tuleks hoolikalt arvesse võtta. Sellega seoses on väga oluline, et pärast rahvusvaheliste standardite väljatöötamise lõpuleviimist hindaksid EBA ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu käesoleva määruse kohaselt nõutavate aruannete põhjal, kuidas stabiilse rahastamise nõue tuleks välja töötada, võttes täielikult arvesse liidu pangandusturul olemasolevate rahastamisskeemide mitmekesisust.

(117) Liidus omavahendite määratluse ja käesoleva määruse kohase omavahendite määratluse kohaselt kohaldatavate omavahendite taseme ning usaldatavusnõuete kohaste korrigeerimiste järkjärguliseks lähendamiseks üleminekuperioodi jooksul peaks käesoleva määruse kohaste omavahendite nõuete kehtestamine toimuma järk-järgult. Esmatähtis on tagada, et nende selline järkjärguline kehtestamine oleks kooskõlas liikmesriikide hiljuti tehtud omavahendite nõuete suurendamisega ja liikmesriikides kohaldatava omavahendite määratlusega. Selleks peaksid pädevad asutused üleminekuperioodi jooksul määrama ettenähtud ülem- ja alampiiri vahemikus kindlaks selle, kui kiiresti kehtestatakse käesoleva määruse kohane omavahendite tase ja usaldatavusnõuete kohased korrigeerimised.

(118) Selleks et hõlbustada sujuvat üleminekut praegu liikmesriikides kohaldatavatelt erinevatelt usaldatavusnõuete kohastelt korrigeerimistelt käesoleva määrusega ette nähtud usaldatavusnõuete kohasele korrigeerimisele, peaks pädevatel asutustel olema õigus jätkata üleminekuperioodil krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt selliste omavahendites tehtavate usaldatavusnõuete kohaste korrigeerimiste nõudmist, mis erinevad käesolevast määrusest.

(119) Selleks et krediidiasutustel ja investeerimisühingutel oleks piisavalt aega enda uue nõutava omavahendite taseme ja määratlusega vastavusseviimiseks, tuleks 1. jaanuarist 2013 kuni 31. detsembrini 2021 järk-järgult arvata omavahenditest välja teatavad kapitaliinstrumendid, mis ei vasta käesoleva määruse kohasele omavahendite määratlusele. Lisaks tuleks piiratud ajavahemiku jooksul täielikult aktsepteerida omavahenditena teatavaid riigi poolse kapitalisüstiga seotud instrumente. Lisaks peaks teatavatel tingimustel ülekurss, mis on seotud kirjetega, mis direktiivi 2006/48/EÜ siseriiklike ülevõtmismeetmete kohaselt kvalifitseerusid omavahenditena, kvalifitseeruma esimese taseme põhiomavahenditena.

(120) Selleks et tagada järkjärguline üleminek krediidiasutuste ja investeerimisühingute ühtsetele avalikustamisnõuetele, mille eesmärk on anda turuosalistele täpset ja põhjalikku teavet iga krediidiasutuse ja investeerimisühingu riskiprofiili kohta, tuleks avalikustamisnõuded kehtestada järk-järgult.

(121) Selleks et võtta arvesse turusuundumusi ja kogemusi käesoleva määruse kohaldamisel, peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruanded koos õigusaktide ettepanekutega, kui see on asjakohane, omavahendite nõuete võimaliku mõju kohta majandustsüklile, pandikirjadest tulenevate riskipositsioonidega seotud omavahendite nõuetele, suurtele riskide kontsentreerumistele, likviidsusnõuetele, finantsvõimendusele, ülekantud krediidiriski positsioonidele, vastaspoole krediidiriskile ja esmase riskipositsiooni meetodile, jaenõuetele, aktsepteeritud kapitali määratlusele ja käesoleva määruse kohaldamise astmele.

(122) Krediidiasutuste õigusraamistiku esmane eesmärk peaks olema tagada reaalmajandusele eluliselt oluliste teenuste toimimine, piirates samal ajal moraaliriski. Selle eesmärgi toetamise üks keskseid vahendeid võiks olla jae- ja investeerimispanganduse tegevuse struktuurne eraldamine pangandusgrupis. Praeguse regulatiivse raamistiku ükski säte ei tohiks seetõttu takistada taoliseks eraldamiseks vajalike meetmete kasutuselevõttu. Komisjonilt tuleks nõuda liidus struktuurse eraldamise küsimuse analüüsimist ja Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande esitamist koos seadusandliku akti ettepanekutega, kui see on asjakohane.

(123) Sarnaselt tuleks hoiustajate kaitsmiseks ja finantsstabiilsuse säilitamiseks lubada liikmesriikidel võtta vastu ka struktuurimeetmeid, mille kohaselt selles liikmesriigis tegevusloa saanud krediidiasutused peaksid vähendama oma nõudeid erinevate juriidiliste isikute vastu sõltuvalt nende tegevusest, olenemata selle tegevuse kohast. Kuna sellistel meetmetel võib olla negatiivne mõju seoses siseturu killustamisega, tuleks neid aga heaks kiita ainult rangetel tingimustel enne tulevase õigusakti jõustumist, millega ühtlustatakse selgelt sellised meetmed.

(124) Käesolevas määruses sätestatud nõuete täpsustamiseks tuleks komisjonile delegeerida volitused võtta vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 vastu õigusakte seoses käesoleva määruse tehniliste kohandustega, et selgitada määratlusi, tagada käesoleva määruse ühtne kohaldamine või võtta arvesse suundumusi finantsturgudel; viia terminoloogia vastavusse edasiste asjakohaste õigusaktidega ja piiritleda määratlusi kooskõlas nendega; kohandada käesoleva määruse kohaseid omavahendite sätteid, et võtta arvesse raamatupidamisstandardite või liidu õiguse arengut või järelevalvealase tegevuse lähendamist; laiendada standardmeetodi või sisereitingute meetodi jaoks riskipositsioonide klasside loetelu, et võtta arvesse finantsturgude arengut; kohandada teatavaid kõnealuste riskipositsioonide klassidega seotud summasid, et võtta arvesse inflatsiooni mõju; kohandada bilansiväliste kirjete loetelu ja klassifitseerimist; ning kohandada vastaspoole krediidiriski käsitlemise, standardmeetodi ja sisereitingute meetodi, krediidiriski maandamise, väärtpaberistamise, operatsiooniriski, tururiski, likviidsuse, finantsvõimenduse ja avalikustamise erisätteid ja tehnilisi kriteeriume, et võtta arvesse finantsturgude, raamatupidamisstandardite või liidu õiguse arengut, või seoses järelevalvealase tegevuse ja riskijuhtimise lähendamisega ning direktiivi 2004/39/EÜ reguleerimisalaga seonduvate eri küsimuste läbivaatamise tulemuse arvessevõtmisega.

(125) Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte seoses käesoleva määruse kohase omavahendite taseme või riskikaalude ajutise vähendamisega, et võtta arvesse konkreetseid asjaolusid; selgitada teatavate riskipositsioonide suhtes tehtavaid erandeid käesoleva määruse kohastest suurt riskide kontsentreerumist käsitlevatest sätetest; täpsustada kauplemisportfelliga seotud omavahendite nõuete arvutamiseks vajalikke teatavaid summasid, et võtta arvesse suundumusi majanduse ja rahanduse valdkonnas; kohandada investeerimisühingute kategooriaid, mille suhtes võib kohaldada teatavaid erandeid nõutavast omavahendite tasemest, et võtta arvesse suundumusi finantsturgudel; selgitada käesoleva määruse ühtse kohaldamise tagamiseks nõuet, et investeerimisühingul peaks olema omavahendeid summas, mis võrdub ühe neljandikuga nende eelmise aasta püsivatest üldkuludest; määrata kindlaks omavahendite elemendid, millest tuleks maha arvata krediidiasutuse või investeerimisühingu osalus asjaomaste üksuste instrumentides; kehtestada täiendavad üleminekusätted seoses kindlustusmatemaatilise kasu või kahju käsitlemisega krediidiasutuse või investeerimisühingu kindlaksmääratud hüvitisega pensionikohustuste mõõtmisel. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistustöö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(126) Kooskõlas deklaratsiooniga nr 39 (ELi toimimise lepingu artikli 290 kohta) peaks komisjon finantsteenuste valdkonnas delegeeritud õigusaktide eelnõude ettevalmistamisel jätkama konsulteerimist liikmesriikide määratud ekspertidega, nagu juba tavaks on kujunenud.

(127) Finantsteenuste tehnilised standardid peaksid tagama ühtsuse ning võrdsed tingimused hoiustajatele, investoritele ja tarbijatele ning nende asjakohase kaitse kogu liidus. Kuna EBA-l on põhjalikud eriteadmised, on tõhus ja asjakohane teha talle ülesandeks töötada liidu õiguses kindlaksmääratud valdkondades komisjonile esitamiseks välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, mille puhul ei ole vaja teha poliitilisi otsuseid. EBA peaks tagama tehniliste standardite koostamisel tõhusad haldus- ja aruandlusmenetlused. Aruannete vormid peaksid olema proportsionaalsed krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevuse laadi, ulatuse ja keerukusega.

(128) Komisjon peaks EBA väljatöötatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud seoses vastastikuste seltside, ühistute, hoiuasutuste ja samalaadsete krediidiasutuste ja investeerimisühingutega, teatavate omavahenditesse kuuluvate instrumentidega, usaldatavusnõuete kohaste korrigeerimistega, mahaarvamistega omavahenditest, täiendavate omavahenditesse kuuluvate instrumentidega, vähemusosalustega, panganduse abiteenustega, krediidiriskiga korrigeerimise käsitlemisega, makseviivituse tõenäosusega, makseviivitusest tingitud kahjumääraga, varale riskikaalu määramise meetoditega, järelevalvetavade lähendamisega, likviidsusega ja omavahendite suhtes kohaldatava üleminekukorraga, vastu võtma vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 delegeeritud õigusaktidega ja määruse (EL) nr 1093/2010 artiklites 10 kuni 14 sätestatud korras. Eriti oluline on, et komisjon viiks oma ettevalmistustöö käigus läbi vastavaid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. EBA ja komisjon peaksid tagama, et kõnealuseid standardeid ja nõudeid oleks võimalik kohaldada kõigi asjaomaste asutuste suhtes viisil, mis on proportsionaalne nende asutuste ning nende tegevuse iseloomu, ulatuse ja keerukusega.

(129) Mõningate käesolevas määruses ette nähtud delegeeritud õigusaktide rakendamine, näiteks delegeeritud aktid likviidsuskatte nõuete kohta, võib avaldada järelevalve alla kuuluvatele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele ning reaalmajandusele olulist mõju. Komisjon peaks tagama Euroopa Parlamendi ja nõukogu pideva põhjaliku teavitamise asjaomastest arengutest rahvusvahelisel tasandil ja komisjoni antud hetke seisukohast juba enne delegeeritud õigusaktide avaldamist.

(130) Samuti peaks komisjonil olema õigus võtta rakendusaktidena ELi toimimise lepingu artikli 291 kohaselt vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 15 vastu EBA väljatöötatud rakenduslikke tehnilisi standardeid seoses konsolideerimisega, ühisotsustega, aruandlusega, avalikustamisega, hüpoteegiga tagatud riskipositsioonidega, riski hindamisega, varale riskikaalude määramise meetoditega, riskikaaludega ja teatavate riskipositsioonide täpsustamisega, optsioonide ja ostutähtede käsitlemisega, omakapitali instrumentide ja välisvaluuta positsioonidega, sisemudelite kasutamisega, finantsvõimendusega ja bilansiväliste kirjetega.

(131) Võttes arvesse käesoleva määruse kohaselt vastu võetavate regulatiivsete tehniliste standardite üksikasju ja arvu, peaks saama siis, kui komisjon võtab vastu regulatiivse tehnilise standardi, mis on EBA poolt esitatud regulatiivse tehnilise standardi eelnõuga ühesugune, pikendada ühe kuu võrra ajavahemikku, mille jooksul Euroopa Parlament ja nõukogu võivad esitada vastuväiteid regulatiivsele tehnilisele standardile, kui see on asjakohane. Lisaks peaks komisjon püüdma võtta regulatiivsed tehnilised standardid vastu aegsasti, et võimaldada Euroopa Parlamendil ja nõukogul kasutada täies ulatuses kontrolliperioodi, võttes arvesse regulatiivse tehnilise standardi mahtu ja keerukust ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu kodukorra üksikasju, töögraafikut ja koosseisu.

(132) Suurema läbipaistvuse tagamiseks peaks EBA alustama konsultatsioone seoses käesolevas määruses osutatud tehniliste standardite eelnõudega. EBA ja komisjon peaksid ühtlasi alustama võimalikult kiiresti käesolevas määruses sätestatud aruannete koostamist likviidsusnõuete ja finantsvõimenduse kohta.

(133) Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes.

(134) Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 345, milles nähakse ette, et aluslepingud ei mõjuta mingil viisil omandi õiguslikku režiimi liikmesriikides, ei soodusta ega diskrimineeri käesolev määrus selle kohaldamisalasse kuuluvaid omandiõiguse liike.

(135) Euroopa andmekaitseinspektoriga on kooskõlas määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikega 2 konsulteeritud ning ta on esitanud arvamuse.

(136) Määrust (EL) nr 648/2012 tuleks vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I OSA ÜLDSÄTTED

I JAOTIS SISU, REGULEERIMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1 Reguleerimisala

Käesolevas määruses sätestatakse ühtsed eeskirjad üldiste usaldatavusnõuete kohta, mida krediidiasutused ja investeerimisühingud, kelle üle teostatakse järelevalvet direktiivi 2013/36/EL alusel, peavad täitma seoses järgmisega: Käesoleva määrusega ei reguleerita avalikustamise nõudeid, mida direktiivi 2013/36/EL kohaselt kohaldatakse pädevate asutuste suhtes krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete kohase reguleerimise ja nende üle toimuva järelevalve valdkonnas.

a) krediidiriski, tururiski, operatsiooniriski ja arveldusriski täielikult kvantifitseeritavate, ühtsete ja standarditud elementide puhul esitatavad omavahendite nõuded;

b) riskide kontsentreerumise piiramise nõuded;

c) pärast artiklis 460 osutatud delegeeritud õigusakti jõustumist likviidsusriski täielikult kvantifitseeritavate, ühtsete ja standarditud elementide puhul esitatavad likviidsusnõuded;

d) punktidega a, b ja c ja finantsvõimendusega seotud aruandlusnõuded;

e) avalikustamise nõuded.

Artikkel 2 Järelevalvevolitused

Selleks et tagada vastavus käesoleva määrusega, on pädevatel asutustel direktiivis 2013/36/EL sätestatud volitused ja nad järgivad kõnealuses direktiivis sätestatud menetlusi.

Artikkel 3 Rangemate nõuete kohaldamine krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt

Käesoleva määrusega ei takistata krediidiasutustel ja investeerimisühingutel hoidmast suuremaid omavahendeid ja nende komponente või kohaldamast rangemaid meetmeid, kui on ette nähtud käesoleva määrusega.

Artikkel 4 Mõisted

1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) krediidiasutus — ettevõtja, kelle majandustegevuseks on hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite võtmine avalikkuselt ning oma arvel ja nimel laenu andmine;

2) investeerimisühing — direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud isik, mille suhtes kohaldatakse kõnealuse direktiiviga kehtestatud nõudeid, välja arvatud:

a) krediidiasutused;

b) kohalikud ettevõtjad;

c) ettevõtjad, kellel ei ole lubatud osutada direktiivi 2004/39/EÜ I lisa B jaos nimetatud kõrvalteenust nr 1, kes tegelevad ainult ühe või mitme eespool nimetatud direktiivi I lisa A jao punktides 1, 2, 4 ja 5 osutatud investeerimisteenuse osutamise või seal loetletud tegevusega ning kellel ei ole lubatud hoida oma klientidele kuuluvat raha või väärtpabereid ja kes ei või sellepärast oma klientide ees kunagi võlgu jääda.

3) krediidiasutused ja investeerimisühingud või krediidiasutus või investeerimisühing — nii krediidiasutus kui ka investeerimisühing;

4) kohalik ettevõtja — ettevõtja, kes tegutseb enda arvel futuuri-, optsiooni- või muude tuletisinstrumentide turgudel ja hetketurgudel ainsa eesmärgiga maandada tuletisinstrumentide turgudel positsioonide riske või kes tegutseb nende turgude teiste liikmete arvel ja keda tagavad samade turgude kliirivad liikmed, kui sellise ettevõtja sõlmitud lepingute täitmise tagamise eest vastutavad samade turgude kliirivad liikmed;

5) kindlustusandja — kindlustusandja nagu see on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/138/EÜ (kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II)) artikli 13 punktis 1;

6) edasikindlustusandja — edasikindlustusandja nagu see on määratletud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 4;

7) ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja –Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/65/EÜ (vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) artikli 1 lõikes 2 määratletud vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja (eurofond), sealhulgas, kui ei ole teisiti sätestatud, sarnase tegevusega kolmanda riigi üksused, mis kuuluvad liidu õiguse või sellise kolmanda riigi õigusaktide kohase järelevalve alla, kes kohaldab liidus kohaldatavate järelevalvealaste ja regulatiivsete nõuetega vähemalt samaväärseid nõudeid, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiivi 2011/61/EL (alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta) artikli 4 lõike 1 punktis a määratletud alternatiivne investeerimisfond või nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 1 punktis aa määratletud kolmanda riigi alternatiivne investeerimisfond;

8) avaliku sektori asutused — mittetulunduslikud haldusorganid, kes vastutavad keskvalitsuste, piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste ees, või asutuste ees, kes täidavad samu kohustusi kui piirkondlikud valitsused ja kohalikud omavalitsused, või keskvalitsustele, piirkondlikele valitsustele või kohalikele omavalitsustele kuuluvad või nende asutatud ja toetatavad otseselt tagatud mittetulunduslikud ettevõtjad ning võib samuti hõlmata seadusega ette nähtud end ise juhtivaid organeid, kes on avaliku järelevalve all;

9) juhtorgan — juhtorgan nagu see on määratletud direktiivi 2013/36/EL artikli 3 lõike 1 punktis 7;

10) kõrgem juhtkond — kõrgem juhtkond nagu see on määratletud direktiivi 2013/36/EL artikli 3 lõike 1 punktis 9;

11) süsteemne risk — süsteemne risk nagu see on määratletud direktiivi 2013/36/EL artikli 3 lõike 1 punktis 10;

12) mudelirisk — mudelirisk nagu see on määratletud direktiivi 2013/36/EL artikli 3 lõike 1 punktis 11;

13) väärtpaberistamise tehingu algataja –üksus, mis:

a) oli ise või endaga seotud üksuste kaudu otseselt või kaudselt seotud algse lepinguga, millega tekkisid võlgniku või potentsiaalse võlgniku kohustused või potentsiaalsed kohustused, millest väärtpaberistatav riskipositsioon tuleneb, või

b) enda arvel ostab nõuded kolmanda isiku vastu ja seejärel väärtpaberistab need;

14) sponsor — muu kui väärtpaberistamise tehingu algatanud krediidiasutus või investeerimisühing, kes koostab varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi või muu väärtpaberistamise skeemi, mille alusel ostetakse kolmandatelt isikutelt nõudeid, ja haldab seda;

15) emaettevõtja:

a) emaettevõtja direktiivi 83/349/EMÜ artiklite 1 ja 2 tähenduses;

b) direktiivi 2013/36/EL VII jaotise 3. ja 4. peatüki II jao ning VIII jaotise ning käesoleva määruse V osa kohaldamisel emaettevõtja direktiivi 83/349/EMÜ artikli 1 lõike 1 tähenduses ja mis tahes ettevõtja, kellel on tegelik valitsev mõju teise ettevõtja üle.

16) tütarettevõtja: Tütarettevõtjate tütarettevõtjaid käsitatakse samuti esialgse emaettevõtja tütarettevõtjatena;

a) tütarettevõtja direktiivi 83/349/EMÜ artiklite 1 ja 2 tähenduses;

b) tütarettevõtja direktiivi 83/349/EMÜ artikli 1 lõike 1 tähenduses ja mis tahes ettevõtja, kelle üle emaettevõtjal on tegelik valitsev mõju.

17) filiaal — tegevusüksus, mis on krediidiasutuse või investeerimisühingu juriidiliselt sõltuv osa ning mis teostab otseselt kõiki või mõningaid krediidiasutuste ja investeerimisühingute majandustegevusele omaseid tehinguid;

18) abiettevõtja — ettevõtja, kelle põhitegevus on kinnisvara omamine või haldamine, andmetöötlusteenuste korraldamine või sarnane tegevus, millel on ühe või mitme krediidiasutuse või investeerimisühingu põhitegevusala suhtes abistav funktsioon;

19) varahaldusettevõtja — direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punktis 5 määratletud varahaldusettevõtja või direktiivi 2011/61/EL artikli 4 lõike 1 punktis b määratletud alternatiivse investeerimisfondi valitseja, kaasa arvatud (kui ei ole sätestatud teisiti) kolmandate riikide ettevõtjad, kelle tegevus on sarnane ja kelle suhtes kohaldatakse sellise kolmanda riigi õigust, kus kehtivad liidus kohaldatavate järelevalvealaste ja regulatiivsete nõuetega vähemalt samaväärsed nõuded;

20) finantsvaldusettevõtja — finantseerimisasutus, kelle tütarettevõtjad on eranditult või peamiselt krediidiasutused või investeerimisühingud või finantseerimisasutused, millest vähemalt üks on krediidiasutus või investeerimisühing, ja kes ei ole segafinantsvaldusettevõtja;

21) segafinantsvaldusettevõtja — segafinantsvaldusettevõtja nagu see on määratletud direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punktis 15;

22) segavaldusettevõtja — emaettevõtja, kes ei ole finantsvaldusettevõtja ega krediidiasutus või investeerimisühing ega segafinantsvaldusettevõtja ja kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on krediidiasutus või investeerimisühing;

23) kolmanda riigi kindlustusandja — kolmanda riigi kindlustusandja nagu see on määratletud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 3;

24) kolmanda riigi edasikindlustusandja — kolmanda riigi edasikindlustusandja nagu see on määratletud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 6;

25) kolmandate riikide tunnustatud investeerimisühing — äriühing, mis vastab kõigile järgmistele tingimustele:

a) mis juhul, kui see oleks asutatud liidus, kuuluksid investeerimisühingu määratluse alla;

b) mis on saanud kolmandas riigis tegevusloa;

c) mille suhtes kohaldatakse ja mis täidab usaldatavusnõudeid, mida pädevad asutused peavad vähemalt niisama rangeks, kui on käesolevas määruses või direktiivis 2013/36/EL sätestatud nõuded;

26) finantseerimisasutus — ettevõtja, kes ei ole investeerimisühing ega krediidiasutus ning kelle põhitegevuseks on osaluste omandamine või tegelemine ühe või mitme direktiivi 2013/36/EL I lisa punktides 2 kuni 12 ja punktis 15 loetletud tegevusega, sealhulgas finantsvaldusettevõtjad, segafinantsvaldusettevõtjad, makseasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ (makseteenuste kohta siseturul) tähenduses ja varahaldusettevõtjad, kuid mitte kindlustusvaldusettevõtjad ega segakindlustusvaldusettevõtjad nagu need on määratletud vastavalt direktiivi 2009/138/EÜ artikli 212 lõike 1 punktides f ja g;

27) finantssektori ettevõtja — üks järgmistest:

a) krediidiasutus või investeerimisühing;

b) finantseerimisasutus;

c) krediidiasutuse või investeerimisühingu konsolideeritud finantsseisundiga hõlmatud abiettevõtja;

d) kindlustusandja;

e) kolmanda riigi kindlustusandja;

f) edasikindlustusandja;

g) kolmanda riigi edasikindlustusandja;

h) kindlustusvaldusettevõtja nagu see on määratletud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 212 lõike 1 punktis f;

k) ettevõtja, kes on jäetud direktiivi 2009/138/EÜ reguleerimisalast välja vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 4;

l) kolmanda riigi ettevõtja, kelle põhitegevus on võrreldav punktides a kuni k nimetatud mis tahes üksuse tegevusega;

28) liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing — liikmesriigis tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing, millel on krediidiasutusest või investeerimisühingust või finantseerimisasutusest tütarettevõtja või millel on sellises asutuses või ühingus osalus ja mis ise ei ole ühegi teise samas liikmesriigis tegevusloa saanud krediidiasutuse või investeerimisühingu ega samas liikmesriigis asuva finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja;

29) ELis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing — liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing, mis ei ole mõne teise mis tahes liikmesriigis tegevusloa saanud krediidiasutuse või investeerimisühingu, mis tahes liikmesriigis asuva finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja;

30) liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja — finantsvaldusettevõtja, kes ise ei ole ühegi teise samas liikmesriigis tegevusloa saanud krediidiasutuse või investeerimisühingu ega samas liikmesriigis asuva finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja;

31) ELis emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja — liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja, mis ei ole mõne mis tahes liikmesriigis tegevusloa saanud krediidiasutuse või investeerimisühingu ega mõnes liikmesriigis asuva finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja;

32) liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja — segafinantsvaldusettevõtja, kes ise ei ole ühegi teise samas liikmesriigis tegevusloa saanud krediidiasutuse või investeerimisühingu ega samas liikmesriigis asuva finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja;

33) ELis emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja — liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja, mis ei ole mõne mis tahes liikmesriigis tegevusloa saanud krediidiasutuse või investeerimisühingu ega mõnes liikmesriigis asuva finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja;

34) keskne vastaspool — määruse (EL) nr 648/2012 artikli 2 punktis 1 määratletud keskne vastaspool;

35) osalus — nõukogu 25. juuli 1978. aasta neljanda direktiivi 78/660/EMÜ (mis käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid) artikli 17 esimeses lauses määratletud osalus või äriühingus vähemalt 20 % hääleõiguste või kapitali otsene või kaudne omamine;

36) oluline osalus — otsene või kaudne osalus ettevõtjas, mis moodustab vähemalt 10 % selle ettevõtja kapitalist või hääleõigustest või mis võimaldab avaldada olulist mõju tema juhtimisele;

37) kontroll –direktiivi 83/349/EMÜ artiklis 1, mida asjakohasel juhul täiendavad krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes määruse (EÜ) nr 1606/2002 alusel kohaldatavad raamatupidamisstandardid, määratletud suhe emaettevõtja ja tütarettevõtja vahel või sarnane suhe mis tahes füüsilise või juriidilise isiku ja ettevõtja vahel;

38) märkimisväärne seos — olukord, kus vähemalt kaks füüsilist või juriidilist isikut on seotud mis tahes järgmisel viisil:

a) osaluse kaudu, kus otseselt või kontrollisuhte kaudu omatakse vähemalt 20 % ettevõtja hääleõigustest või kapitalist;

b) kontrollisuhte kaudu;

c) mõlema või kõigi nende isikute alaline seos ühe ja sama kolmanda isikuga kontrollisuhte kaudu;

39) omavahel seotud klientide rühm — on üks järgmistest: Piiramata punktide a ja b kohaldamist, kui keskvalitsus otseselt kontrollib enam kui üht füüsilist või juriidilist isikut või on otseselt ja tihedalt seotud enam kui ühe füüsilise või juriidilise isikuga, siis kogumit, mille moodustab keskvalitsus koos vastavalt alapunktile a tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavate füüsiliste ja juriidiliste isikutega või koos füüsiliste ja juriidiliste isikutega, kellega keskvalitsus vastavalt alapunktile b on tihedalt seotud, ei pruugi käsitada kui omavahel seotud klientide rühma. Selle asemel võib keskvalitsuse ja teiste füüsiliste ja juriidiliste isikute poolt moodustatud omavahel seotud klientide rühma olemasolu hinnata eraldi iga isiku puhul, keda keskvalitsus otseselt kontrollib vastavalt punktile a või kes on temaga tihedalt seotud vastavalt punktile b, ja kõikide füüsiliste või juriidiliste isikute puhul, keda see isik otseselt kontrollib vastavalt punktile a või kes on selle isikuga otseselt ja tihedalt seotud vastavalt punktile b, kaasa arvatud keskvalitsus. Sama kehtib piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste puhul, kelle suhtes kohaldatakse artikli 115 lõiget 2.

a) vähemalt kaks füüsilist või juriidilist isikut, kes, kui ei ole osutatud teisiti, moodustavad riski seisukohast terviku, kuna üks neist kontrollib kas otseselt või kaudselt teist või teisi;

b) vähemalt kaks füüsilist või juriidilist isikut, kelle vahel ei ole alapunktis a kirjeldatud kontrollisuhet, kuid keda tuleb riski seisukohast pidada tervikuks, kuna nad on omavahel sedavõrd tihedalt seotud, et kui üks neist peaks sattuma finantsraskustesse, eriti rahastamis- või tagasimakseraskustesse, siis tekib ka teisel või kõigil teistel tõenäoliselt rahastamis- või tagasimakseraskusi.

40) pädevad asutused — siseriikliku õiguse kohaselt ametlikult tunnustatud ametiasutused või organid, kellele on siseriikliku õigusega antud volitused teostada kõnealuses liikmesriigis toimiva järelevalvesüsteemi osana järelevalvet krediidiasutuste ja investeerimisühingute üle;

41) konsolideeritud järelevalvet teostav asutus — pädev asutus, kes vastutab ELis emaettevõtjana tegutsevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning ELis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja kontrolli all või ELis emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja kontrolli all olevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute üle konsolideeritud alusel teostatava järelevalve eest;

42) tegevusluba — ametiasutuse poolt mis tahes vormis välja antud juriidiline dokument, millega antakse luba tegutsemiseks;

43) päritoluliikmesriik — liikmesriik, kus on krediidiasutusele või investeerimisühingule antud tegevusluba;

44) vastuvõttev liikmesriik — liikmesriik, kus krediidiasutusel või investeerimisühingul on filiaal või kus ta osutab teenuseid;

45) Euroopa Keskpankade Süsteemi keskpangad — liikmesriikide keskpangad, kes on Euroopa Keskpankade Süsteemi liikmed, ja Euroopa Keskpank;

46) keskpangad — Euroopa Keskpankade Süsteemi keskpangad ja kolmandate riikide keskpangad;

47) konsolideeritud olukord — olukord, mis tuleneb käesoleva määruse nõuete kohaldamisest vastavalt I osa II jaotise 2. peatükile ühe krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes selliselt, nagu kõnealune krediidiasutus või investeerimisühing moodustaks koos ühe või mitme teise üksusega ühe krediidiasutuse või investeerimisühingu;

48) konsolideeritud alusel — konsolideeritud olukorra alusel;

49) allkonsolideeritud alusel — emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu, finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja (välja arvatud üksuste alagrupi) konsolideeritud olukorra alusel või sellise emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu, finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideeritud olukorra alusel, kes ei ole kõrgeima tasandi emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing, finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja;

50) finantsinstrumendid — mis tahes järgmine instrument: Punktides a, b ja c osutatud instrumendid on finantsinstrumendid ainult juhul, kui nende väärtus tuleneb aluseks oleva finantsinstrumendi või muu alusvara hinnast, määrast või indeksist;

a) leping, millega ühele lepingupoolele tekib finantsvara ja teisele lepingupoolele finantskohustus või omakapitali instrument;

b) direktiivi 2004/39/EÜ I lisa C jaos määratletud mis tahes instrument;

c) tuletisinstrument;

d) esmane finantsinstrument;

e) sularahainstrument.

51) algkapital — krediidiasutuste puhul direktiivi 2013/36/EL artiklis 12 ja investeerimisühingute puhul kõnealuse direktiivi IV jaotises määratletud omavahendite suurus ja liigid;

52) operatsioonirisk — risk saada kahju sisemiste protsesside, inimeste tegevuse ja süsteemide ebaadekvaatse toimimise või mittetoimimise või väliste sündmuste tagajärjel; see hõlmab ka õiguslikku riski;

53) lahjendusrisk — risk, et saadaoleva summa suurus väheneb võlgniku rahalise või mitterahalise krediteerimise tõttu;

54) makseviivituse tõenäosus — vastaspoole makseviivituse tõenäosus üheaastase ajavahemiku jooksul;

55) makseviivitusest tingitud kahjumäär — vastaspoole makseviivitusest riskipositsioonile tuleneva kahju ja makseviivituse hetkeks tasumata summa suhe;

56) ümberhindlustegur — sellise krediidilimiidi, mis on praegu kasutamata, kuid mida saaks seetõttu kasutada ja mis oleks seega makseviivituse hetkeks tasumata, suhe praegu kasutamata krediidilimiiti, mille mahu määrab kokkulepitud limiit, kui kokkuleppimata limiit ei ole suurem;

57) krediidiriski maandamine — tehnika, mida krediidiasutus või investeerimisühing kasutab selleks, et vähendada hoitava riskipositsiooni või hoitavate riskipositsioonidega kaasnevat krediidiriski;

58) otsene krediidiriski kaitse — krediidiriski maandamise tehnika, mille puhul krediidiasutuse või investeerimisühingu riskipositsiooniga kaasneva krediidiriski vähendamine tuleneb krediidiasutuse või investeerimisühingu õigusest vastaspoole makseviivituse või vastaspoolega seotud muude kindlaksmääratud krediidisündmuste korral teatavad varad või summad realiseerida või saavutada nende üleandmine või sissenõudmine või need enda omandisse jätta või vähendada riskipositsiooni summat summa võrra või asendada see summaga, mis vastab riskipositsiooni summa ja krediidiasutuse või investeerimisühingu vastu oleva nõude summa vahelisele erinevusele;

59) kaudne krediidiriski kaitse — krediidiriski maandamise tehnika, mille puhul krediidiasutuse või investeerimisühingu riskipositsiooniga kaasneva krediidiriski vähendamine tuleneb kolmanda isiku kohustusest tasuda teatav summa laenuvõtja makseviivituse või muude kindlaksmääratud krediidisündmuste korral;

60) raha sarnane instrument — krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud hoiusesertifikaat, võlakiri, sealhulgas pandikiri, või mis tahes muu allutamata instrument, mille eest on krediidiasutusele või investeerimisühingule juba täielikult makstud ja mille krediidiasutus või investeerimisühing ostab tingimusteta tagasi nimiväärtuses;

61) väärtpaberistamine — tehing või skeem, millega nõude või nõuete kogumiga seonduv krediidirisk kantakse üle erineva nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeriatele ja millel on mõlemad järgmised tunnused:

a) tehingu või skeemi raames tehtavad maksed sõltuvad nõude või nõuete kogumi tulemusnäitajatest;

b) kahjude jaotuse tehingu või skeemi kehtivusaja jooksul määrab see, kuidas väärtpaberistamise seeriad on allutatud;

62) edasiväärtpaberistamine — väärtpaberistamine, mille puhul aluspositsioonide kogumiga seonduv risk kantakse üle erineva nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeriatele ning vähemalt üks aluspositsioon on väärtpaberistamise positsioon;

63) väärtpaberistamise positsioon — väärtpaberistamisest tulenev riskipositsioon;

64) edasiväärtpaberistamise positsioon — edasiväärtpaberistamisest tulenev riskipositsioon;

65) krediidikvaliteedi parandamine — leping, mille kohaselt väärtpaberistamise positsiooni krediidikvaliteeti parandatakse võrreldes sellega, mis see oleks olnud ilma parandamiseta, sealhulgas parandamine sama väärtpaberistamise madalama nõudeõiguse järguga seeriate ja muude krediidiriski kaitse liikide kaudu;

66) väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja — juriidilisest isikust usaldusfond (trust) või muu ettevõtja, mis ei ole krediidiasutus või investeerimisühing ja mis on loodud ühe või mitme väärtpaberistamise läbiviimise eesmärgil ja mille tegevus on piiratud selle eesmärgi saavutamiseks vajalikuga ja mille struktuuri eesmärk on eraldada väärtpaberistamise eriotstarbelise ettevõtja kohustused väärtpaberistamise tehingu algatanud krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustustest ning milles majanduslikku huvi omavad isikud võivad oma osalust ilma piiranguteta pantida või vahetada;

67) väärtpaberistamise seeria — lepingust tulenev krediidiriski segment, mis on seotud teatud riskipositsiooni või riskipositsioonidega, mille puhul positsiooniga ühes segmendis kaasneb suurem või väiksem krediidikahju risk kui sama suure positsiooniga mis tahes teises segmendis, arvestamata krediidiriski kaitset, mida kolmandad isikud annavad vahetult kõnealuses segmendis või muudes segmentides positsioone hoidvatele isikutele;

68) turuhinnas hindamine — positsioonide hindamine hõlpsasti kättesaadavate sulgemishindade põhjal, mille allikad on sõltumatud (sealhulgas börsihinnad, börsisaali ekraanihinnad või mitme sõltumatu hea reputatsiooniga maakleri noteeringud);

69) mudelipõhine hindamine — mis tahes hindamine, mille korral kasutatakse võrdlusalust, ekstrapoleerimist või muud ühel või mitmel turusisendil põhinevat arvutust;

70) sõltumatu hinnakontroll — protsess, mille abil kontrollitakse korrapäraselt turuhindade või mudeli sisendite täpsust ja sõltumatust;

71) aktsepteeritud kapital:

a) II osa III jaotise kohaldamisel on see järgmiste elementide summa:

i) artiklis 25 osutatud esimese taseme omavahendid ilma artikli 36 lõike 1 punkti k alapunktis i sätestatud mahaarvamiseta;

ii) artiklis 71 osutatud teise taseme omavahendid, mis on võrdsed ühe kolmandikuga esimese taseme omavahenditest või sellest väiksemad, arvestatuna käesoleva punkti alapunkti i kohaselt;

b) artikli 97 ja IV osa kohaldamisel on see järgmiste elementide summa:

i) artiklis 25 osutatud esimese taseme omavahendid;

ii) artiklis 71 osutatud teise taseme omavahendid, mis on võrdsed ühe kolmandikuga esimese taseme omavahenditest või sellest väiksemad;

72) tunnustatud börsid — börsid, mis vastavad kõigile järgmistele tingimustele:

a) nad on reguleeritud turud;

b) neil on kliirimissüsteem, mille kohaselt II lisas loetletud lepingud peavad vastama igapäevase võimendustagatise nõuetele, mis pädevate asutuste arvates tagavad asjakohase kaitse;

73) vabatahtlikud pensionihüvitised — tõhustatud pensionihüvitised, mida krediidiasutus või investeerimisühing vabatahtlikult võimaldab töötajale osana nimetatud töötaja muutuvtasu paketist ja mis ei hõlma töötajale äriühingu pensioniskeemi raames kogunenud hüvitisi;

74) hüpoteekimisväärtus — kinnisvara väärtus, mis on kindlaks määratud konservatiivse hinnanguga vara turustatavuse kohta tulevikus, võttes arvesse vara pikaajalisi püsiomadusi, tavapäraseid ja kohalikke turutingimusi, vara praegust kasutust ja muid võimalikke kasutusviise;

75) elamukinnisvara — eluase, milles elab eluaseme omanik või üürnik, sealhulgas õigus elada sellise elamuühistu korteris nagu Rootsi elamuühistud.

76) turuväärtus — kinnisvara puhul eeldatav summa, mille eest peaks saama anda kinnisvara hindamiskuupäeval huvitatud müüjalt huvitatud ostjale üle pärast nõuetekohast turustamist turutingimustel tehtava tehingu alusel, milles pooled osalesid teadlikult, kaalutletult ja ilma sunnita;

77) kohaldatav raamatupidamistava — määruse (EÜ) nr 1606/2002 või direktiivi 86/635/EMÜ kohaselt krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes kohaldatavad raamatupidamisstandardid;

78) üheaastane makseviivituse määr — kuupäevale T eelnenud üheaastase ajavahemiku jooksul aset leidnud makseviivituse juhtude arvu ja üks aasta enne kõnealust kuupäeva asjaomasesse reitinguklassi või kogumisse määratud võlgnike arvu suhe;

79) spekulatiivse kinnisvara soetamise rahastamine — laenud kinnisvaraga seotud maatüki soetamiseks või arendamiseks või sellele ehitamiseks või kinnisvara jaoks või seoses sellega, kavatsusega see kasumi teenimise eesmärgil edasi müüa;

80) kaubanduse rahastamine — rahastamine, sealhulgas garantiid, mis on seotud kaupade ja teenuste vahetusega fikseeritud lühiajalise lõpptähtajaga (üldjuhul alla ühe aasta), automaatse pikenduseta finantstoodete kaudu;

81) riiklikult toetatavad ekspordikrediidid — laenud või krediidid kauba ja teenuste ekspordi rahastamiseks, mida tagab, kindlustab või otseselt rahastab ametlik ekspordikrediidi agentuur;

82) repoleping ja pöördrepoleping — mis tahes leping, mille alusel krediidiasutus või investeerimisühing või nende vastaspool võõrandab väärtpaberid, kaubad või garantiiga tagatud õigused, mis on seotud väärtpaberite või kaupade omandiõigusega, kui kõnealuse garantii on andnud tunnustatud börs, kellel on õigused nendele väärtpaberitele või kaupadele, ja kõnealuse lepinguga ei ole krediidiasutusel või investeerimisühingul lubatud võõrandada ega pantida ühtegi väärtpaberit ega kaupa samaaegselt rohkem kui ühele vastaspoolele ja on pandud talle siduv kohustus need tagasi osta, või samalaadsete asendusväärtpaberite või kaupadega, mille hind on lepingus fikseeritud ja mille tagasiostmise kuupäev on võõrandaja poolt kindlaks määratud või määratav; kusjuures väärtpabereid või kaupasid müüvale krediidiasutusele või investeerimisühingule on see repoleping ja neid ostvale krediidiasutusele või investeerimisühingule pöördrepoleping;

83) repotehing — määratluse repoleping või pöördrepoleping alla kuuluv mis tahes tehing;

84) lihtne repoleping — üksiku vara või sarnase lihtvara repotehing vastandina varade kogumi repotehingule.

85) kauplemise eesmärgil hoitavad positsioonid — mis tahes järgmised positsioonid:

a) omandipositsioonid ning klientide teenindamisest ja turutegemisest tulenevad positsioonid;

b) positsioonid, mis kavatsetakse lühikese aja jooksul edasi müüa;

c) positsioonid, mille eesmärk on saada kasu ostu- ja müügihinna tegelikest või oodatavatest lühiajalistest erinevustest või muudest hinna- või intressimäära kõikumistest;

86) kauplemisportfell — kõik sellised positsioonid finantsinstrumentides ja kaupades, mida krediidiasutus või investeerimisühing hoiab kas kauplemise eesmärgil või selleks, et maandada kauplemise eesmärgil hoitavaid positsioone;

87) mitmepoolne kauplemissüsteem — mitmepoolne kauplemissüsteem nagu see on määratletud direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõikes 15;

88) nõuetele vastav keskne vastaspool — keskne vastaspool, kes on saanud määruse (EL) nr 648/2012 artikli 14 kohaselt tegevusloa või kes on tunnustatud vastavalt selle määruse artiklile 25;

89) tagatisfond — keskse vastaspoole poolt määruse (EL) nr 648/2012 artikli 42 kohaselt loodud ja selle määruse artikli 45 kohaselt kasutatav fond;

90) eelrahastatud osamaks keskse vastaspoole tagatisfondi — osamaks, mille krediidiasutus või investeerimisühing maksab keskse vastaspoole tagatisfondi;

91) kauplemisriski positsioon — kliiriva liikme või kliendi praegune riskipositsioon, sealhulgas kliirivale liikmele või kliendile tasumisele kuuluv, kuid veel saamata variatsioonitagatis, ja võimalik tulevane riskipositsioon keskse vastaspoole suhtes, mis tuleneb artikli 301 lõike 1 punktides a kuni e loetletud lepingutest ja tehingutest, samuti alustamise tagatis;

92) reguleeritud turg — reguleeritud turg nagu see on määratletud direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 punktis 14;

93) finantsvõimendus — krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, bilansiväliste kohustuste ning maksmise, ülekandmise või tagatise andmisega seotud tingimuslike kohustuste, sealhulgas saadud rahalistest vahenditest, võetud siduvatest kohustustest, tuletisinstrumentidest või repolepingutest tulenevate kohustuste, välja arvatud selliste kohustuste, mida saab jõustada ainult krediidiasutuse või investeerimisühingu likvideerimise ajal, suhteline suurus võrrelduna kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahenditega;

94) ülemäärase finantsvõimenduse risk — risk, mis tuleneb krediidiasutuse või investeerimisühingu haavatavusest finantsvõimenduse või tingimusliku finantsvõimenduse tõttu, mistõttu võib olla vaja ettekavatsematult korrigeerida äriplaani, sealhulgas müüa erakorraliselt varasid, millega võib kaasneda kahju või allesjäänud varade väärtuse muutus;

95) krediidiriskiga korrigeerimine — krediidiriskidega seotud spetsiifilise ja üldise laenukahjumi katteks mõeldud eraldise summa, mida on kooskõlas kohaldatava raamatupidamistavaga kajastatud krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsaruannetes;

96) sisemine riskimaandus — positsioon, mis olulisel määral tasakaalustab riskielemente kauplemisportfelli positsiooni või positsioonide komplekti ja kauplemisportfellivälise positsiooni või positsioonide komplekti vahel;

97) krediidituletisinstrumendi tingimuste aluseks olev võlainstrument — võlainstrument, mida kasutatakse krediidituletisinstrumendi sularahaarvelduse väärtuse määramiseks;

98) krediidikvaliteeti hindav asutus — reitinguagentuur, mis on registreeritud või sertifitseeritud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 1060/2009 (reitinguagentuuride kohta), või krediidireitinguid andev keskpank, kes ei kuulu määruse (EÜ) nr 1060/2009 reguleerimisalasse;

99) krediidikvaliteeti hindav määratud asutus — krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt määratud krediidikvaliteeti hindav asutus;

100) muu akumuleeritud koondkasum — määratletud määruse (EÜ) nr 1606/2002 kohaselt kohaldatavas rahvusvahelises raamatupidamisstandardis (IAS) 1;

101) põhiomavahendid — põhiomavahendid direktiivi 2009/138/EÜ artikli 88 tähenduses;

102) kindlustuse esimese taseme omavahendite kirjed — selliste ettevõtjate põhiomavahendite kirjed, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2009/138/EÜ nõudeid, kui kõnealused kirjed on liigitatud esimese taseme omavahenditesse direktiivi 2009/138/EÜ tähenduses vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 94 lõikele 1;

103) kindlustuse täiendavate esimese taseme omavahendite kirjed — selliste ettevõtjate põhiomavahendite kirjed, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2009/138/EÜ nõudeid, kui kõnealused kirjed on liigitatud esimese taseme omavahenditesse direktiivi 2009/138/EÜ tähenduses vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 94 lõikele 1 ning kõnealuste kirjete kaasamine on piiratud kõnealuse direktiivi artikli 99 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega;

104) kindlustuse teise taseme omavahendite kirjed — selliste ettevõtjate põhiomavahendite kirjed, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2009/138/EÜ nõudeid, kui kõnealused kirjed on liigitatud teise taseme omavahenditesse direktiivi 2009/138/EÜ tähenduses vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 94 lõikele 2;

105) kindlustuse kolmanda taseme omavahendite kirjed — selliste ettevõtjate kindlustuse põhiomavahendite kirjed, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2009/138/EÜ nõudeid, kui kõnealused kirjed on liigitatud kolmanda taseme omavahenditesse direktiivi 2009/138/EÜ tähenduses vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 94 lõikele 3;

106) edasilükkunud tulumaksu vara — määratletud kohaldatavas raamatupidamistavas;

107) tulevasel kasumlikkusel põhinev edasilükkunud tulumaksu vara — edasilükkunud tulumaksu vara, mille tulevikuväärtust saab realiseerida ainult juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing saab tulevikus maksustatavat kasumit;

108) edasilükkunud tulumaksu kohustus — määratletud kohaldatavas raamatupidamistavas;

109) kindlaksmääratud hüvitisega pensionifondi vara — kindalaksmääratud pensionifondi või -skeemi vara, mis on arvutatud pärast sama fondi või skeemi kohustuste mahaarvamist;

110) väljamaksed — mis tahes vormis dividendide või intresside maksmine;

111) finantsettevõtja — määratletud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 lõike 25 punktides b ja d;

112) üldine pangandusreserv — üldine pangandusriski fond direktiivi 86/635/EMÜ artikli 38 tähenduses;

113) firmaväärtus — määratletud kohaldatavas raamatupidamistavas;

114) kaudne osalus — igasugune nõue vaheüksuse vastu, millel on finantssektori ettevõtja emiteeritud kapitaliinstrumentidest tulenev riskipositsioon, kui finantssektori ettevõtja emiteeritud kapitaliinstrumendi püsiva mahakandmise korral ei ole krediidiasutusele või investeerimisühingule selle tulemusel tekkiv kahju oluliselt erinev kahjust, mida krediidiasutus või investeerimisühing kannaks, kui tal oleks otsene osalus neis finantssektori ettevõtja emiteeritud kapitaliinstrumentides;

115) immateriaalne vara — määratletud kohaldatavas raamatupidamistavas ja hõlmab firmaväärtust;

116) muud kapitaliinstrumendid — finantssektori ettevõtjate emiteeritud kapitaliinstrumendid, mis ei ole kvalifitseeritavad esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ega teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentidena ega kindlustuse esimese taseme omavahendite kirjetena, kindlustuse täiendavate esimese taseme omavahendite kirjetena, kindlustuse teise taseme omavahendite kirjetena ega kindlustuse kolmanda taseme omavahendite kirjetena;

117) muud reservid — kohaldatavas raamatupidamistavas määratletud reservid, mis tuleb kõnealuse standardi kohaselt avalikustada, välja arvatud mis tahes summad, mida on juba kajastatud muus akumuleeritud koondkasumis või jaotamata kasumis;

118) omavahendid — esimese taseme omavahendite ja teise taseme omavahendite summa;

119) omavahenditesse kuuluvad instrumendid — krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud kapitaliinstrumendid, mis kvalifitseeruvad esimese taseme põhiomavahendite, täiendavate esimese taseme omavahendite või teise taseme omavahenditena;

120) vähemusosalus — krediidiasutuse või investeerimisühingu tütarettevõtja esimese taseme põhiomavahendid, mis on seotud füüsiliste või juriidiliste isikutega, kes ei ole kaasatud krediidiasutuse või investeerimisühingu usaldatavusnõuete kohasesse konsolideerimisse;

121) kasum — määratletud kohaldatavas raamatupidamistavas;

122) vastastikune ristosalus — ühe krediidiasutuse või investeerimisühingu osalus finantssektori ettevõtjate emiteeritud omavahenditesse kuuluvates instrumentides või muudes kapitaliinstrumentides, kui nendel ettevõtjatel on samal ajal osalus kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud omavahenditesse kuuluvates instrumentides;

123) jaotamata kasum — eelmiste aastate jaotamata kasum või kahjum kohaldatava raamatupidamistava tähenduses;

124) ülekurss — määratletud kohaldatavas raamatupidamistavas;

125) ajutised erinevused — määratletud kohaldatavas raamatupidamistavas;

126) sünteetiline osalus — krediidiasutuse või investeerimisühingu investeering finantsinstrumenti, mille väärtus on otseselt seotud mõne finantssektori ettevõtja emiteeritud kapitaliinstrumentide väärtusega;

127) ristgarantii skeem — skeem, mis vastab kõigile järgmistele tingimustele:

a) krediidiasutused ja investeerimisühingud kuuluvad samasse artikli 113 lõikes 7 osutatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi;

b) krediidiasutused ja investeerimisühingud on konsolideeritud täies ulatuses direktiivi 83/349/EMÜ artikli 1 lõike 1 punkti b, c või d või lõike 2 kohaselt ning nende üle teostatakse käesoleva määruse I osa II jaotise 2. peatüki kohaselt järelevalvet sellise konsolideeritud alusel krediidiasutuse või investeerimisühingu koosseisus, mis on liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing, ning nende suhtes kohaldatakse omavahendite nõudeid;

c) liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing ja tütarettevõtjad asuvad samas liikmesriigis ning neile annab tegevusloa ja nende üle teeb järelevalvet sama pädev asutus;

d) liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing ja tütarettevõtjad on seotud kas lepingulise või õigusliku kohustusi reguleeriva korraldusega, mis kaitseb asjaomaseid krediidiasutusi ja investeerimisühinguid ning tagab eelkõige nende likviidsuse ja maksevõime, et hoida vajadusel ära pankrot;

e) on kehtestatud kord tagada kiiresti rahalised vahendid kapitali ja likviidsusena, kui see on vajalik punktis d märgitud lepingulise või õigusliku kohustusi reguleeriva korralduse alusel;

f) pädev asutus teostab korrapäraselt järelevalvet punktides d ja e märgitud korra asjakohasuse üle;

g) minimaalne etteteatamistähtaeg tütarettevõtjale vabatahtlikuks loobumiseks kohustusi reguleerivast korraldusest on 10 aastat;

h) pädeval asutusel on volitused keelata tütarettevõtjal vabatahtlikult loobuda kohustusi reguleerivast korraldusest;

128) väljamaksete tegemiseks kasutatavad kirjed — kasum eelmise majandusaasta lõpus, millele on liidetud eelmiste perioodide jaotamata kasum ja selleks otstarbeks kasutatavad reservid enne omavahenditesse kuuluvate instrumentide omanikele tehtavaid väljamakseid ning millest on lahutatud eelmistest perioodidest üle kantud kahjum, õigusaktide või krediidiasutuse või investeerimisühingu põhikirja kohaselt mittejaotatav kasum ja summad, mis paigutatakse kohaldatava siseriikliku õiguse või krediidiasutuse või investeerimisühingu põhikirja kohaselt mittejaotatavatesse reservidesse, kusjuures kahjum ja reservid määratakse kindlaks krediidiasutuse või investeerimisühingu oma raamatupidamisaruannete ja mitte konsolideeritud aruannete põhjal.

2. Kõik käesolevas määruses esinevad viited kinnisvarale, elamu- või ärikinnisvarale või sellisele varale seatud hüpoteekidele hõlmavad Soome 1991. aasta elamuühinguseaduse või hilisemate samaväärsete õigusaktide kohaselt tegutsevate Soome elamuühingute osakuid. Liikmesriigid või nende pädevad asutused võivad lubada käsitleda osakuid, mille näol on tegemist samaväärse kaudse osalusega kinnisvaras, otsese osalusena kinnisvaras, tingimusel et selline kaudne osalus on asjaomase liikmesriigi õiguses konkreetselt reguleeritud ja tagab pantimise korral võlausaldajatele samaväärse kaitse.

3. Lõike 1 punktis 80 osutatud kaubanduse rahastamine on üldjuhul kulukohustustega sidumata ja nõuab iga väljavõtutaotluse puhul rahuldavaid kaasnevaid tehingudokumente, mis võimaldab keelduda rahastamisest juhul, kui tekib kahtlus krediidivõimelisuse või kaasnevate tehingudokumentide suhtes. Kaubanduse rahastamise riskipositsioonide tagasimaksmine ei sõltu tavaliselt laenuvõtjast, sest vahendid saadakse selle asemel importijatelt laekunud sularahast või lepingu aluseks oleva kauba müügitehingutest.

Artikkel 5 Krediidiriski kapitalinõuetele omased mõisted

III osa II jaotise kohaldamisel kohaldatakse järgmisi mõisteid:

1) riskipositsioon – vara või bilansiväline kirje;

2) kahju – majanduslik kahju, sealhulgas oluline allahindluse mõju, ning instrumendi sissenõudmisega seotud oluline otsene ja kaudne kulu;

3) oodatava kahju määr – vastaspoole potentsiaalsest makseviivitusest või lahjendamise tõttu üheaastase ajavahemiku jooksul riskipositsioonile oodatavalt tuleneva kahju summa ja makseviivituse hetkeks tasumata summa suhe.

II JAOTIS NÕUETE KOHALDAMISE TASE

1. PEATÜKK Nõuete individuaalne kohaldamine

Artikkel 6 Üldpõhimõtted

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad II kuni V ja VIII osas sätestatud kohustused individuaalselt.

2. Üheltki krediidiasutuselt ega investeerimisühingult, mis on kas tütarettevõtja liikmesriigis, kus ta on tegevusloa saanud ja järelevalve all, või emaettevõtja, ja üheltki krediidiasutuselt ega investeerimisühingult, mis vastavalt artiklile 19 kuulub konsolideerimise alla, ei nõuta artiklites 89, 90 ja 91 sätestatud kohustuste individuaalset täitmist.

3. Üheltki krediidiasutuselt ega investeerimisühingult, mis on kas emaettevõtja või tütarettevõtja, ja üheltki krediidiasutuselt ega investeerimisühingult, mis vastavalt artiklile 18 kuulub konsolideerimise alla, ei nõuta VIII osas sätestatud kohustuste individuaalset täitmist.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kellele on antud luba tegelemiseks direktiivi 2004/39/EÜ I lisa A jao punktides 3 ja 6 loetletud investeerimisteenuste osutamiseks ja seal loetletud tegevusteks, täidavad VI osas sätestatud kohustusi individuaalselt. Kuni artikli 508 lõike 3 kohase komisjoni aruande esitamiseni võivad pädevad asutused vabastada investeerimisühinguid VI osas sätestatud kohustuste täitmisest, võttes arvesse investeerimisühingu tegevuse olemust, ulatust ja keerukust.

5. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, välja arvatud artikli 95 lõikes 1 ja artikli 96 lõikes 1 osutatud investeerimisühingud ning need krediidiasutused ja investeerimisühingud, kelle puhul pädevad asutused on teinud artikli 7 lõikes 1 või 3 kirjeldatud erandi, täidavad VII osas sätestatud kohustusi individuaalselt.

Artikkel 7 Erand usaldatavusnõuete individuaalsest kohaldamisest

1. Pädevad asutused võivad loobuda artikli 6 lõike 1 kohaldamisest krediidiasutuse või investeerimisühingu tütarettevõtja suhtes, kui nii tütarettevõtja kui ka krediidiasutus või investeerimisühing on asjaomases liikmesriigis tegevusloa saanud ja järelevalve all, tütarettevõtja kuulub emaettevõtjana tegutsevat krediidiasutust või investeerimisühingut hõlmava konsolideeritud alusel teostatava järelevalve alla ning täidetud on kõik alljärgnevad tingimused, et tagada omavahendite adekvaatne jaotumine emaettevõtja ja tütarettevõtjate vahel:

a) emaettevõtjal ei ole praegu ega prognooside kohaselt olulisi praktilisi ega õiguslikke takistusi omavahendite kiireks ülekandmiseks või kohustuste tagasimaksmiseks;

b) emaettevõtja kas tõendab pädevale asutusele teda rahuldaval viisil, et tütarettevõtja juhtimine vastab usaldatavusnõuetele, ja on pädeva asutuse loal kinnitanud, et ta tagab tütarettevõtja võetud siduvate kohustuste täitmise, või ei ole tütarettevõtjaga seonduvad riskid märkimisväärse tähtsusega;

c) emaettevõtja riskide hindamise, mõõtmise ja kontrollimise protseduurid hõlmavad ka tütarettevõtjat,

d) emaettevõtjale kuulub enam kui 50 % tütarettevõtja aktsiate või osadega seotud hääleõigustest või emaettevõtjal on õigus määrata ametisse või vabastada ametist enamik tütarettevõtja juhtorgani liikmetest.

2. Pädevad asutused võivad kasutada lõikes 1 sätestatud võimalust, kui emaettevõtja on krediidiasutusega või investeerimisühinguga samas liikmesriigis asuv finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, tingimusel et selle suhtes kohaldatakse samasugust järelevalvet nagu krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes ja eelkõige artikli 11 lõikes 1 sätestatud nõudmisi.

3. Pädevad asutused võivad loobuda artikli 6 lõike 1 kohaldamisest liikmesriigis emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes, kui kõnealune krediidiasutus või investeerimisühing on saanud tegevusloa kõnealuses liikmesriigis ja on selle liikmesriigi järelevalve all ning kui tema üle teostatakse järelevalvet konsolideeritud alusel ja kui täidetud on kõik alljärgnevad tingimused, et tagada omavahendite adekvaatne jaotumine emaettevõtja ja tütarettevõtjate vahel: Pädev asutus, kes käesolevat lõiget kohaldab, teavitab sellest kõigi teiste liikmesriikide pädevaid asutusi.

a) puuduvad praegused või prognoositavad olulised praktilised või õiguslikud takistused omavahendite kiireks ülekandmiseks ja kohustuste tagasimaksmiseks liikmesriigis emaettevõtjana tegutsevale krediidiasutusele või investeerimisühingule;

b) konsolideeritud järelevalve seisukohalt olulised riski hindamise, mõõtmise ja kontrollimise protseduurid hõlmavad ka liikmesriigis emaettevõtjana tegutsevat krediidiasutust või investeerimisühingut.

Artikkel 8 Erand likviidsusnõuete individuaalsest kohaldamisest

1. Pädevad asutused võivad täielikult või osaliselt loobuda VI osa kohaldamisest krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes ja kas kõigi või mõnede tema liidus tegutsevate tütarettevõtjate suhtes ning teostada nende üle järelevalvet kui ühe likviidsusalagrupi üle seni, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule 1. jaanuariks 2014 aruande mis tahes õiguslike takistuste kohta, mis võivad teha esimese lõigu punkti c kohaldamise võimatuks, ning tal palutakse teha vajadusel 31. detsembriks 2015 seadusandlik ettepanek selle kohta, milline neist takistustest tuleks kõrvaldada.

a) emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing täidab konsolideeritud alusel või tütarettevõtjast krediidiasutus või investeerimisühing allkonsolideeritud alusel VI osas sätestatud kohustusi;

b) emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing kontrollib konsolideeritud alusel või tütarettevõtjast krediidiasutus või investeerimisühing allkonsolideeritud alusel likviidsusgruppi või alagruppi kuuluvate kõigi selliste krediidiasutuste või investeerimisühingute likviidsuspositsioone, kelle suhtes kõnealust erandit kohaldatakse, teostab kõnealuste likviidsuspositsioonide üle pidevat järelevalvet ning tagab piisava likviidsuse taseme kõikide nimetatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul;

c) krediidiasutused või investeerimisühingud on sõlminud pädevatele asutustele vastuvõetavad lepingud, millega nähakse ette vahendite vaba liikumine nende vahel ja mis võimaldavad neil õigeaegselt täita oma individuaalseid ja ühiseid kohustusi;

d) puuduvad praegused või prognoositavad olulised praktilised või õiguslikud takistused punktis c osutatud lepingute täitmiseks.

2. Pädevad asutused võivad osaliselt või täielikult loobuda VI osa kohaldamisest krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes ja kõigi või mõnede selle tütarettevõtjate suhtes, kui kõik ühte likviidsusalagruppi kuuluvad krediidiasutused ja investeerimisühingud on saanud tegevusloa samas liikmesriigis ja kui lõike 1 tingimused on täidetud.

3. Kui ühte likviidsusalagruppi kuuluvad krediidiasutused ja investeerimisühingud on saanud tegevusloa mitmes liikmesriigis, kohaldatakse lõiget 1 ainult pärast artiklis 21 sätestatud menetlust ja ainult nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, kelle pädevad asutused on kokku leppinud järgnevas:

a) nende hinnang likviidsusriski juhtimise ja käsitlemise korra vastavuse kohta direktiivi 2013/36/EL artiklis 86 sätestatud tingimustele ühe likviidsusalagrupi piires;

b) selliste nõutud likviidsete varade jaotus summa, asukoha ja omandiõiguse lõikes, mida kõnealune likviidsusalagrupp peab hoidma;

c) selliste likviidsete varade miinimumsumma kindlaksmääramine, mida peab hoidma krediidiasutus või investeerimisühing, kelle suhtes loobutakse VI osa kohaldamisest;

d) vajadus rangemate parameetrite järele, kui on sätestatud VI osas;

e) pädevate asutuste vaheline täielik ja takistamatu teabejagamine;

f) sellise loobumise tähenduse täielik mõistmine.

4. Pädevad asutused võivad samuti kohaldada lõikeid 1, 2 ja 3 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, kes on artikli 113 lõikes 7 osutatud sama krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liikmed, tingimusel, et asjaomased krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad kõik nimetatud sättes sätestatud tingimused, ja muude krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, kelle vahel on artikli 113 lõikes 6 osutatud seos, tingimusel et nad täidavad kõik nimetatud sättes sätestatud tingimused. Sel juhul määravad pädevad asutused ühe krediidiasutustest või investeerimisühingutest, kelle suhtes loobutakse VI osa kohaldamisest ühtse likviidsusalagrupi kõigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute konsolideeritud olukorra alusel.

5. Kui pädevad asutused on teinud lõike 1 või lõike 2 kohase erandi, võivad nad ka kohaldada direktiivi 2013/36/EL artiklit 86 või selle osasid ühe likviidsusalagrupi tasandil ning loobuda direktiivi 2013/36/EL artikli 86 või selle osade individuaalsest kohaldamisest.

Artikkel 9 Individuaalse konsolideerimise meetod

1. Kui käesoleva artikli lõigetest 2 ja 3 ning direktiivi 2013/36/EL artikli 144 lõikest 3 ei tulene teisiti, võivad pädevad asutused anda igal üksikjuhul eraldi emaettevõtjana tegutsevale krediidiasutusele või investeerimisühingule loa kaasata oma artikli 6 lõikest 1 tulenevate nõuete arvutamisse ka tütarettevõtjad, kes vastavad artikli 7 lõike 1 punktides c ja d sätestatud tingimustele ja kelle olulistest nõuetest või kohustustest on oluline osa suunatud emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu vastu.

2. Lõikes 1 sätestatud käsitlus on lubatud üksnes siis, kui emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing tõendab pädevatele asutustele täies ulatuses asjaolud ja abinõud, sealhulgas õigusliku korralduse, millest tulenevalt puuduvad praegused või prognoositavad olulised praktilised või õiguslikud takistused omavahendite kiireks ülekandmiseks ja kohustuste tähtaegseks tagasimaksmiseks emaettevõtjale tütarettevõtja poolt.

3. Kui pädev asutus kasutab lõikega 1 ette nähtud võimalust, teavitab ta kõikide teiste liikmesriikide pädevaid asutusi korrapäraselt, kuid vähemalt üks kord aastas lõike 1 kohaldamisest ja lõikes 2 osutatud asjaoludest ning korraldustest. Kui tütarettevõtja asub kolmandas riigis, edastavad pädevad asutused sama teabe ka kõnealuse kolmanda riigi pädevatele asutustele.

Artikkel 10 Erand keskasutusega püsivalt seotud krediidiasutustele

1. Pädevad asutused võivad kooskõlas siseriikliku õigusega osaliselt või täielikult loobuda II–VIII osas sätestatud nõuete kohaldamisest ühe või mitme samas liikmesriigis asuva krediidiasutuse suhtes, kes on püsivalt seotud samas liikmesriigis asutatud ja nende üle järelevalvet teostava keskasutusega, kui järgmised tingimused on täidetud: Liikmesriigid võivad esimeses lõigus osutatud loobumise kohaldamise suhtes säilitada oma kehtiva siseriikliku õiguse ja seda kasutada, kui see ei lähe vastuollu käesoleva määrusega või direktiiviga 2013/36/EL.

a) keskasutuse ning sellega seotud krediidiasutuste ja investeerimisühingute siduvad kohustused on nende solidaarvastutusel või keskasutus tagab täies ulatuses temaga seotud krediidiasutuste ja investeerimisühingute siduvad kohustused;

b) keskasutuse ja kõigi sellega seotud krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksevõimet ja likviidsust jälgitakse tervikuna kõnealuste krediidiasutuste ja investeerimisühingute konsolideeritud aastaaruannete põhjal;

c) keskasutuse juhtkond on volitatud andma juhtnööre seotud krediidiasutuste ja investeerimisühingute juhtkondadele.

2. Kui pädevad asutused on veendunud, et lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud, ja kui keskasutuse kohustused ja võlgnevused on täielikult garanteeritud seotud krediidiasutuste või investeerimisühingute poolt, võivad pädevad asutused loobuda II–VIII osa individuaalsest kohaldamisest keskasutuse suhtes.

2. PEATÜKK Usaldatavusnõuete kohane konsolideerimine

1. jagu Nõuete kohaldamine konsolideeritud alusel

Artikkel 11 Üldkäsitlus

1. Liikmesriigis emaettevõtjana tegutsevad krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad II–IV osas ja VII osas sätestatud kohustused artikliga 18 ette nähtud määral ja viisil oma konsolideeritud olukorra alusel. Selleks et tagada konsolideerimiseks vajalike andmete nõuetekohane töötlemine ja edastamine, loovad käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvad emaettevõtjad ja nende tütarettevõtjad nõuetekohase organisatsioonistruktuuri ning asjakohased sisekontrolli mehhanismid. Eelkõige tagavad nad, et käesoleva määruse reguleerimisalast välja jäävad tütarettevõtjad rakendavad süsteemid, menetlused ja mehhanismid selleks, et tagada nõuetekohane konsolideerimine.

2. Liikmesriigis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kontrolli all olevad krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad II–IV osas ja VII osas sätestatud kohustused artikliga 18 ette nähtud määral ja viisil asjaomase finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideeritud olukorra alusel. Kui liikmesriigis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kontrolli all on mitu krediidiasutust või investeerimisühingut, kohaldatakse esimest lõiku ainult selle krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes, kelle üle teostatakse järelevalvet konsolideeritud alusel vastavalt direktiivi 2013/36/EL artiklile 111.

3. ELis emaettevõtjana tegutsevad krediidiasutused ja investeerimisühingud ning ELis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja kontrolli all või ELis emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja kontrolli all olevad krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad VI osas sätestatud kohustused kõnealuse emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu või finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideeritud olukorra alusel, kui konsolideerimisgruppi kuulub üks või mitu krediidiasutust või investeerimisühingut, kellele on antud luba tegelemiseks direktiivi 2004/39/EÜ I lisa A jao punktides 3 ja 6 loetletud investeerimisteenuste osutamise ja seal loetletud tegevustega. Kuni käesoleva määruse artikli 508 lõike 2 kohase komisjoni aruande esitamiseni ja juhul, kui konsolideerimisgruppi kuuluvad ainult investeerimisühingud, võivad pädevad asutused vabastada investeerimisühinguid VI osas sätestatud kohustuste täitmisest konsolideeritud alusel, võttes arvesse investeerimisühingu tegevuse olemust, ulatust ja keerukust.

4. Artikli 10 kohaldamisel täidab kõnealuses artiklis osutatud keskasutus II–VIII osas sätestatud nõudeid keskasutusest ning sellega seotud krediidiasutustest ja investeerimisühingutest koosneva terviku konsolideeritud olukorra alusel.

5. Kui see on põhjendatud järelevalve eesmärkidel krediidiasutuse või investeerimisühingu riski või kapitalistruktuuri eripäraga või kui liikmesriigid võtavad vastu siseriiklikke õigusakte, milles nõutakse tegevuste struktuurilist eraldatust pangandusgrupis, võivad pädevad asutused nõuda lisaks lõigetes 1–4 esitatud nõuetele ja piiramata muid käesoleva määruse ja direktiivi 2013/36/EL sätteid, et struktuuriliselt eraldatud krediidiasutused ja investeerimisühingud täidaksid käesoleva määruse II kuni IV ja VI kuni VIII osas ning direktiivi 2013/36/EL VII jaotises sätestatud kohustusi allkonsolideeritud alusel. Esimeses lõigus osutatud meetodi kohaldamine ei tohi mõjutada järelevalve tõhusat teostamist konsolideeritud alusel ja sellega ei või kaasneda ebaproportsionaalsed ebasoodsad mõjud muude liikmesriikide või kogu liidu finantssüsteemile tervikuna või selle osadele, samuti ei tohi see põhjustada ega luua takistust siseturu toimimisele.

Artikkel 12 Finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kellel on nii tütarettevõtjast krediidiasutus kui ka tütarettevõtjast investeerimisühing

Kui finantsvaldusettevõtjal või segafinantsvaldusettevõtjal on vähemalt üks tütarettevõtjast krediidiasutus ja vähemalt üks tütarettevõtjast investeerimisühing, kohaldatakse finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideeritud olukorra alusel kohaldatavaid nõudeid krediidiasutuse suhtes.

Artikkel 13 Avalikustamisnõuete kohaldamine konsolideeritud alusel

1. ELis emaettevõtjana tegutsevad krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad VIII osas sätestatud kohustusi oma konsolideeritud olukorra alusel. ELis emaettevõtjana tegutsevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute olulised tütarettevõtjad ning need tütarettevõtjad, kellel on oluline tähtsus oma kohalikul turul, avalikustavad artiklitega 437, 438, 440, 442, 450, 451 ja 453 ettenähtud teabe individuaalselt või allkonsolideeritud alusel.

2. ELis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja kontrolli all või ELis emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja kontrolli all olevad krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad VIII osas sätestatud kohustused kõnealuse finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideeritud olukorra alusel. ELis emaettevõtjana tegutsevate finantsvaldusettevõtjate või ELis emaettevõtjana tegutsevate segavaldusettevõtjate olulised tütarettevõtjad ning need tütarettevõtjad, kellel on oluline tähtsus oma kohalikul turul, avalikustavad artiklitega 437, 438, 440, 442, 450, 451 ja 453 ettenähtud teabe individuaalselt või allkonsolideeritud alusel.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldada ELis emaettevõtjana tegutsevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning ELis emaettevõtjana tegutsevate finantsvaldusettevõtjate kontrolli all või ELis emaettevõtjana tegutsevate segafinantsvaldusettevõtjate kontrolli all olevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kas täielikult või osaliselt sellises ulatuses, milles neid kajastatakse kolmandas riigis asuva emaettevõtja poolt konsolideeritud alusel avalikustatavas samaväärses teabes.

4. Artikli 10 kohaldamisel täidab kõnealuses artiklis osutatud keskasutus VIII osas sätestatud nõudeid keskasutuse konsolideeritud olukorra alusel. Artikli 18 lõiget 1 kohaldatakse keskasutuse suhtes ning temaga seotud krediidiasutusi ja investeerimisühinguid käsitatakse keskasutuse tütarettevõtjatena.

Artikkel 14 V osa nõuete kohaldamine konsolideeritud alusel

1. Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvad emaettevõtjad ja tütarettevõtjad täidavad V osas sätestatud kohustusi konsolideeritud või allkonsolideeritud alusel, et tagada oma kõnealuste sätetega nõutavate süsteemide, menetluste ja mehhanismide järjepidevus ja hea integreeritus ning suutlikkus esitada mis tahes andmeid ja teavet, mis on järelevalve seisukohast olulised. Eelkõige tagavad nad, et käesoleva määruse reguleerimisalast välja jäävad tütarettevõtjad rakendavad süsteemid, menetlused ja mehhanismid, et tagada kõnealuste sätete järgimine.

2. Artikli 92 kohaldamisel konsolideeritud või allkonsolideeritud alusel kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud täiendavaid riskikaalusid vastavalt artiklile 407, kui rikutakse artiklite 405 või 406 kohaseid nõudeid sellise kolmandas riigis asuva ettevõtja tasandil, mis on konsolideeritud vastavalt artiklile 18, ja kui rikkumise näol on konsolideerimisgrupi üldise riskiprofiili seisukohast tegemist olulise rikkumisega.

3. V osast tulenevaid selliste tütarettevõtjatega seonduvaid kohustusi, kes ise ei kuulu käesoleva määruse reguleerimisalasse, ei kohaldata, kui ELis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing või ELis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja kontrolli all või ELis emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja kontrolli all olev krediidiasutus või investeerimisühing suudab pädevatele asutustele tõendada, et V osa kohaldamine on ebaseaduslik selle kolmanda riigi seaduste kohaselt, kus tütarettevõtja on asutatud.

Artikkel 15 Erand omavahendite nõuete konsolideeritud alusel kohaldamisest investeerimisühingute konsolideerimisgruppide puhul

1. Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus võib igal üksikjuhul eraldi loobuda käesoleva määruse III osa ja direktiivi 2013/36/ELVII jaotise 4. peatüki konsolideeritud alusel kohaldamisest, kui on täidetud järgmised tingimused: Kui esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, peavad igal ELi investeerimisühingul olema kehtestatud kõigi konsolideerimisgruppi kuuluvate finantsvaldusettevõtjate, investeerimisühingute, finantseerimisasutuste, varahaldusettevõtjate ja investeerimisühingute abiettevõtjate kapitali ja rahastamise allikate seire- ja kontrollisüsteemid.

a) iga konsolideerimisgruppi kuuluv ELi investeerimisühing kasutab koguriskipositsiooni arvutamiseks artikli 95 lõike 2 või artikli 96 lõike 2 kohast alternatiivset meetodit;

b) kõik konsolideerimisgruppi kuuluvad investeerimisühingud kuuluvad artikli 95 lõikes 1 või artikli 96 lõikes 1 osutatud kategooriatesse;

c) iga konsolideerimisgruppi kuuluv ELi investeerimisühing täidab artikli 95 või artikli 96 kohaseid nõudeid individuaalselt ja samal ajal arvab oma esimese taseme põhiomavahendite kirjetest maha kõik sellised tingimuslikud kohustused investeerimisühingute, finantseerimisasutuste, varahaldusettevõtjate ja investeerimisühingute abiettevõtjate ees, mis kuuluksid muul juhul konsolideerimisele;

d) igal finantsvaldusettevõtjal, mis on konsolideerimisgruppi kuuluva mis tahes investeerimisühingu emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja liikmesriigis, peab olema vähemalt nii palju kapitali, mis on siin määratletud artikli 26 lõikes 1, artikli 51 lõikes 1 ja artikli 62 lõikes 1 osutatud varade summana, et see katab järgmiste elementide summa:

i) investeerimisühingutes, finantseerimisasutustes, varahaldusettevõtjates ja investeerimisühingute abiettevõtjates olevate artikli 36 lõike 1 punktides h ja i, artikli 56 lõike 1 punktides c ja d ja artikli 66 lõike 1 punktides c ja d osutatud osaluste, allutatud nõuete ja instrumentide täieliku arvestusliku väärtuse summa, mis kuuluks muul juhul konsolideerimisele; ning

ii) kõigi selliste investeerimisühingute, finantseerimisasutuste, varahaldusettevõtjate ja investeerimisühingute abiettevõtjate ees olevate tingimuslike kohustuste kogusumma, mis kuuluks muul juhul konsolideerimisele;

e) konsolideerimisgruppi ei kuulu krediidiasutusi.

2. Pädevad asutused võivad kõnealuse erandi teha ka juhul, kui finantsvaldusettevõtjal on omavahendeid alla lõike 1 punkti d kohaselt arvutatava summa, kuid mitte alla investeerimisühingute, finantseerimisasutuste, varahaldusettevõtjate ja investeerimisühingute abiettevõtjate suhtes individuaalselt kehtestatud muul juhul konsolideerimisele kuuluvate omavahendite nõuete, ning investeerimisühingute, finantseerimisasutuste, varahaldusettevõtjate ja investeerimisühingute abiettevõtjate ees olevate kõigi muul juhul konsolideerimisele kuuluvate tingimuslike kohustuste kogusumma. Käesoleva lõike kohaldamisel käsitatakse finantseerimisasutuste, varahaldusettevõtjate, investeerimisühingute abiettevõtjate ja kolmandate riikide investeerimisettevõtjate omavahendite nõudeid tingliku omavahendite nõuetena.

Artikkel 16 Erand finantsvõimenduse määra nõuete konsolideeritud alusel kohaldamisest investeerimisühingute konsolideerimisgruppide puhul

Kui kõik investeerimisühingute konsolideerimisgruppi kuuluvad üksused, kaasa arvatud emaettevõtja, on investeerimisühingud, kes on vabastatud VII osas sätestatud nõuete individuaalsest kohaldamisest vastavalt artikli 6 lõikele 5, võib emaettevõtjana tegutsev investeerimisühing otsustada, et ta ei kohalda VII osas sätestatud nõudeid konsolideeritud alusel.

Artikkel 17 Järelevalve investeerimisühingute üle, kelle suhtes tehakse erand omavahendite nõuete konsolideeritud alusel kohaldamisest

1. Sellisesse konsolideerimisgruppi kuuluvad investeerimisühingud, mille suhtes kohaldatakse lõikes 15 osutatud erandit, teatavad pädevatele asutustele nende finantsseisundit nõrgestada võivatest riskidest, sealhulgas nende omavahendite, sisemise kapitali ja rahastamise koosseisu ja allikatega seotud riskidest.

2. Kui investeerimisühingu usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eest vastutavad pädevad asutused artikli 15 kohaselt loobuvad konsolideeritud alusel teostatava järelevalvekohustuse kohaldamisest, võtavad nad muid asjakohaseid meetmeid kogu konsolideerimisgrupi, sealhulgas väljaspool liikmesriiki asuvate ettevõtjate riskide, eelkõige riskide kontsentreerumise jälgimiseks.

3. Kui investeerimisühingu usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eest vastutavad pädevad asutused artikli 15 kohaselt loobuvad omavahendite nõuete konsolideeritud alusel kohaldamisest, kohaldatakse VIII osa nõudeid individuaalselt.

2. jagu Usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise meetodid

Artikkel 18 Usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise meetodid

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes peavad täitma 1. jaos sätestatud nõudeid konsolideeritud olukorra alusel, konsolideerivad täielikult kõik krediidiasutused ja investeerimisühingud ning finantseerimisasutused, kes on nende tütarettevõtjad või vajaduse korral sama emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad. Käesoleva artikli lõikeid 2–8 ei kohaldata juhul, kui VI osa kohaldatakse krediidiasutuse või investeerimisühingu konsolideeritud olukorra alusel.

2. Pädevad asutused võivad siiski anda igal üksikjuhul eraldi loa proportsionaalseks konsolideerimiseks vastavalt sellele, milline osakaal tütarettevõtja kapitalist kuulub emaettevõtjale. Proportsionaalset konsolideerimist võib lubada ainult juhul, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a) emaettevõtja vastutus on piiratud temale kuuluva osaga tütarettevõtja kapitalist teiste aktsionäride või liikmete vastutuse tõttu;

b) kõnealuste teiste aktsionäride või liikmete maksevõime on rahuldav;

c) teiste aktsionäride või liikmete vastutus on õiguslikult siduval viisil selgelt kindlaks määratud.

3. Kui ettevõtjad on seotud direktiivi 83/349/EMÜ artikli 12 lõikes 1 tähenduses, määravad pädevad asutused konsolideerimise teostamise viisi.

4. Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus nõuab proportsionaalset konsolideerimist vastavalt konsolideerimise alla kuuluvale ettevõtjale kuuluva osalusega selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning finantseerimisasutuste kapitalis, mida ta juhib koos ühe või mitme konsolideerimise alla mittekuuluva ettevõtjaga, kui kõnealuste ettevõtjate vastutus on piiratud neile kuuluva osalusega kapitalis.

5. Lõigetes 1 ja 4 nimetamata osaluste või kapitaliseoste korral määravad pädevad asutused, kas ja kuidas konsolideerimine toimub. Eelkõige võivad pädevad asutused lubada või nõuda kapitaliosaluse meetodi kasutamist. See meetod ei tähenda siiski asjaomaste ettevõtjate kaasamist konsolideeritud alusel teostatava järelevalve alla.

6. Pädevad asutused määravad, kas ja kuidas teostatakse konsolideerimist järgmistel juhtudel: Eelkõige võivad pädevad asutused lubada või nõuda direktiivi 83/349/EMÜ artiklis 12 ettenähtud meetodi kasutamist. See meetod ei tähenda siiski asjaomaste ettevõtjate kaasamist konsolideeritud alusel teostatava järelevalve alla.

a) pädevate asutuste arvates on krediidiasutusel või investeerimisühingul oluline mõju ühe või mitme krediidiasutuse või investeerimisühingu või finantseerimisasutuse üle, omamata neis sealjuures osalust või muid kapitaliseoseid, ning

b) kaht või enamat krediidiasutust või investeerimisühingut või finantseerimisasutust juhib sama juhtkond, ilma et see tuleneks lepingust või nende asutamislepingust või põhikirjast.

7. Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada tingimused, mille kohaselt teostatakse konsolideerimist käesoleva artikli lõigetes 2–6 osutatud juhtudes. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2016. Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

8. Kui konsolideeritud järelevalve nõue tuleneb direktiivi 2013/36/EL artiklist 111, kaasatakse krediidiasutuse või investeerimisühingu abiettevõtjad ja direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punktis 5 määratletud varahaldusettevõtjad konsolideerimise alla käesolevas artiklis sätestatud juhtudel ja meetodite kohaselt.

3. jagu Usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise kohaldamisala

Artikkel 19 Usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise kohaldamisalast välja jäävad üksused

1. Krediidiasutust või investeerimisühingut, finantseerimisasutust või krediidiasutuse või investeerimisühingu abiettevõtjat, mis on tütarettevõtja või ettevõtja, milles omatakse osalust, ei pea kaasama konsolideerimise alla, kui asjaomase ettevõtja varade ja bilansiväliste kirjete kogumaht on väiksem, kui väikseim järgmisest kahest summast:

a) 10 miljonit eurot;

b) 1 % emaettevõtja või osalust omava ettevõtja varade ja bilansiväliste kirjete kogumahust.

2. Direktiivi 2013/36/EL artikli 111 kohaselt konsolideeritud alusel teostatava järelevalve eest vastutavad pädevad asutused võivad igal üksikjuhul eraldi otsustada, et krediidiasutust või investeerimisühingut või finantseerimisasutust või krediidiasutuse või investeerimisühingu abiettevõtjat, mis on tütarettevõtja või milles omatakse osalust, ei pea kaasama konsolideerimise alla, järgmistel juhtudel:

a) asjaomane ettevõtja asub kolmandas riigis, kus vajaliku teabe edastamisele on õiguslikud takistused;

b) asjaomasel ettevõtjal ei ole üksnes krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalve eesmärkide seisukohalt märkimisväärset tähendust;

c) konsolideeritud alusel teostatava järelevalve eest vastutavate pädevate asutuste arvates ei oleks asjaomase ettevõtja finantsseisundi konsolideerimine krediidiasutuste järelevalve eesmärkide seisukohast asjakohane või oleks eksitav.

3. Kui lõikes 1 ja lõike 2 punktis b osutatud juhtudel vastab nimetatud sätetes loetletud tingimustele mitu ettevõtjat, tuleb nad siiski kaasata konsolideerimise alla, kui neil ühiselt on mainitud eesmärkide seisukohalt märkimisväärne tähendus.

Artikkel 20 Ühisotsused usaldatavusnõuete kohta

1. Pädevad asutused teevad igakülgselt konsulteerides koostööd järgmistel juhtudel: Taotlused esitatakse ainult konsolideeritud järelevalvet teostavale asutusele. Artikli 312 lõikes 2 osutatud taotlus sisaldab sellise metoodika kirjeldust, mida kasutatakse operatsiooniriski katmiseks ettenähtud kapitali jagamiseks konsolideerimisgrupi erinevate üksuste vahel. Taotluses näidatakse ära, kas ja kuidas kavatsetakse riskimõõtmissüsteemis võtta arvesse diversifitseerimise mõju.

a) kui ELis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing ja tema tütarettevõtjad eraldi või ELis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või ELis emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad ühiselt esitavad taotluse artikli 143 lõikes 1, artikli 151 lõigetes 4 ja 9, artiklis 283, artikli 312 lõikes 2 või artiklis 363 osutatud lubade saamiseks, konsulteerivad pädevad asutused omavahel, et otsustada, kas taotletud luba anda ja millistel tingimustel seda tuleks teha;

b) selleks et kindlaks teha, kas on täidetud artikli 422 lõikes 9 ja artikli 425 lõikes 5 sätestatud grupisisese erikäsitluse kriteeriumid, mida täiendavad artikli 422 lõikes 10 ja artikli 425 lõikes 6 osutatud EBA regulatiivsed tehnilised standardid.

2. Pädevad asutused teevad kõik endast oleneva, et jõuda kuue kuu jooksul ühisotsuseni järgmistes küsimustes: Kõnealune ühisotsus esitatakse dokumendis, mis sisaldab täielikult põhjendatud otsust, mille lõikes 1 osutatud pädev asutus esitab taotlejale.

a) lõike 1 punktis a osutatud taotlus;

b) lõike 1 punktis b osutatud erikäsitluse kriteeriumide hindamine ja selle erikäsitluse kindlaksmääramine.

3. Lõikes 2 osutatud tähtaega hakatakse arvestama alates:

a) kuupäevast, mil konsolideeritud järelevalvet teostav asutus saab lõike 1 punktis a osutatud täieliku taotluse. Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus edastab täieliku taotluse viivitamata teistele pädevatele asutustele;

b) kuupäevast, mil pädevad asutused saavad kätte konsolideeritud järelevalvet teostava asutuse koostatud aruande, milles analüüsitakse grupisiseseid kohustusi asjaomases konsolideerimisgrupis.

4. Kui pädevad asutused ei võta kuue kuu jooksul vastu ühisotsust, teeb konsolideeritud järelevalvet teostav asutus lõike 1 punktis a osutatud küsimustes ise otsuse. Konsolideeritud järelevalvet teostava asutuse otsus ei piira direktiivi 2013/36/EL artikli 105 kohaseid pädevate asutuste volitusi. Kõnealune otsus esitatakse dokumendis, mis sisaldab täielikult põhjendatud otsust, ja selles võetakse arvesse teiste pädevate asutuste seisukohti ja reservatsioone, mis esitati kuue kuu jooksul. Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus esitab otsuse ELis emaettevõtjana tegutsevale krediidiasutusele või investeerimisühingule, ELis emaettevõtjana tegutsevale finantsvaldusettevõtjale või ELis emaettevõtjana tegutsevale segafinantsvaldusettevõtjale ning teistele pädevatele asutustele. Kui mis tahes asjaomane pädev asutus on kuuekuulise perioodi lõpuks andnud asja vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 arutamiseks EBA-le, lükkab konsolideeritud järelevalvet teostav asutus käesoleva artikli lõike 1 punktis a osutatud küsimustes otsuse tegemise edasi ja ootab ära otsuse, mille EBA võib kõnealuse määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt tema otsuse kohta teha, ja teeb seejärel oma otsuse kooskõlas EBA tehtud otsusega. Kuuekuulist perioodi käsitatakse lepitusperioodina kõnealuse määruse tähenduses. EBA teeb otsuse ühe kuu jooksul. Asja ei anta arutamiseks EBA-le pärast kuuekuulise perioodi lõppu ega pärast ühisotsuse tegemist.

5. Kui pädevad asutused ei võta kuue kuu jooksul vastu ühisotsust, teeb tütarettevõtja individuaalse järelevalve eest vastutav pädev asutus lõike 1 punktis b osutatud küsimustes ise otsuse. Kõnealune otsus esitatakse dokumendis, mis sisaldab täielikult põhjendatud otsust, ja selles võetakse arvesse teiste pädevate asutuste seisukohti ja reservatsioone, mis esitati kuue kuu jooksul. Otsus esitatakse konsolideeritud järelevalvet teostavale asutusele, kes teavitab ELis emaettevõtjana tegutsevat krediidiasutust või investeerimisühingut, ELis emaettevõtjana tegutsevat finantsvaldusettevõtjat või ELis emaettevõtjana tegutsevat segafinantsvaldusettevõtjat. Kui konsolideeritud järelevalvet teostav asutus on kuuekuulise perioodi lõpuks andnud asja vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 arutamiseks EBA-le, lükkab tütarettevõtja individuaalse järelevalve eest vastutav pädev asutus käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud küsimustes otsuse tegemise edasi ja ootab ära otsuse, mille EBA võib kõnealuse määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt tema otsuse kohta teha, ning teeb seejärel oma otsuse kooskõlas EBA tehtud otsusega. Kuuekuulist perioodi käsitatakse lepitusperioodina kõnealuse määruse tähenduses. EBA teeb otsuse ühe kuu jooksul. Asja ei anta arutamiseks EBA-le pärast kuuekuulise perioodi lõppu ega pärast ühisotsuse tegemist.

6. Kui ELis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing ja selle tütarettevõtjad või ELis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või ELis emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad kasutavad artikli 312 lõike 2 kohast täiustatud mõõtmismudelil põhinevat meetodit või artikli 143 kohast sisereitingute meetodit ühtsetel alustel, lubavad pädevad asutused, et emaettevõtja ja tütarettevõtjad vastavad vastavalt artiklites 321 ja 322 või III osa II jaotise 3. peatüki 6. jaos sätestatud kvalifitsioonikriteeriumidele koos vaadelduna nii, et see on kooskõlas konsolideerimisgrupi struktuuriga ja selle riskijuhtimissüsteemide, -protsessside ja -meetoditega.

7. Lõigetes 2, 4 ja 5 nimetatud otsuseid tunnustatakse määravatena ning pädevad asutused kohaldavad neid asjaomastes liikmesriikides.

8. Ühisotsuste tegemise hõlbustamiseks töötab EBA välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada lõike 1 punktis a osutatud ühisotsuste tegemise kord seoses taotlustega artikli 143 lõikes 1, artikli 151 lõigetes 4 ja 9, artiklis 283, artikli 312 lõikes 2 ning artiklis 363 osutatud lubade saamiseks. EBA esitab kõnealuste rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

Artikkel 21 Ühisotsused likviidsusnõuete kohaldamise taseme kohta

1. ELis emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu või ELis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või ELis emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja taotlusel või ELis emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu või ELis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või ELis emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja allkonsolideeritud tütarettevõtja taotlusel teevad konsolideeritud järelevalvet teostav asutus ja ELis emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu või ELis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või ELis emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja asjaomases liikmesriigis asuvate tütarettevõtjate järelevalve eest vastutav pädev asutus kõik endast oleneva, et jõuda ühisotsusele selle kohta, kas artikli 8 lõike 1 punktides a–d esitatud tingimused on täidetud, ja ühtse likviidsusalagrupi kindlaksmääramise kohta artikli 8 kohaldamisel. Kõnealune ühisotsus tehakse kuue kuu jooksul pärast seda, kui konsolideeritud järelevalvet teostav asutus on esitanud aruande, milles artiklis 8 sätestatud kriteeriumide kohaselt on kindlaks määratud ühtne likviidsusalagrupp. Kui kuue kuu jooksul ei suudeta jõuda kokkuleppele, konsulteerib konsolideeritud järelevalvet teostav asutus mis tahes teise asjaomase pädeva asutuse taotlusel EBAga. Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus võib konsulteerida EBAga omal algatusel. Ühisotsusega võidakse kehtestada ka piirangud likviidsete varade asukohale ja omandiõigusele ning nõuda, et krediidiasutused ja investeerimisühingud, kelle suhtes on tehtud erand VI osa kohaldamisest, peavad hoidma vähemalt teatavaid minimaalseid likviidseid varasid. See ühine otsus esitatakse dokumendi vormis, mis sisaldab täielikult põhjendatud otsust, mille konsolideeritud järelevalvet teostav asutus esitab likviidsusalagrupi emaettevõtjana tegutsevale krediidiasutusele või investeerimisühingule.

2. Kui ühisotsust ei tehta kuue kuu jooksul, teeb iga individuaalse järelevalve eest vastutav pädev asutus eraldi otsuse. Iga pädev asutus võib siiski kuue kuu jooksul pöörduda EBA poole küsimuses, kas artikli 8 lõike 1 punktides a–d sätestatud tingimused on täidetud. Sel juhul võib EBA teostada mittesiduvat vahendamist vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 31 punktile c ning kõik asjaomased pädevad asutused lükkavad oma otsuse tegemise edasi seniks, kuni on selgunud mittesiduva vahendamise tulemused. Kui vahendamise ajal ei jõua pädevad asutused kokkuleppele kolme kuu jooksul, teeb iga individuaalse järelevalve eest vastutav pädev asutus eraldi otsuse, võttes arvesse kasu ja riski tasakaalu emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu liikmesriigi tasandil ning kasu ja riski tasakaalu tütarettevõtja liikmesriigi tasandil. Asja ei anta arutamiseks EBA-le pärast kuuekuulise perioodi lõppu ega pärast ühisotsuse tegemist. Lõikes 1 osutatud ühisotsus ja käesoleva lõike teises lõigus osutatud otsused on siduvad.

3. Lisaks võib mis tahes asjaomane pädev asutus kuue kuu jooksul konsulteerida EBAga, kui arvamused lahknevad artikli 7 lõike 3 punktides a–d sätestatud tingimuste küsimuses. Sel juhul võib EBA teostada mittesiduvat vahendamist vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 31 punktile c ning kõik asjaomased pädevad asutused lükkavad oma otsuse tegemise edasi seniks, kuni on selgunud mittesiduva vahendamise tulemused. Kui vahendamise ajal ei jõua pädevad asutused kokkuleppele 3 kuu jooksul, teeb iga individuaalse järelevalve eest vastutav pädev asutus eraldi otsuse.

Artikkel 22 Allkonsolideerimine kolmandate riikide üksuste puhul

Tütarettevõtjast krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldavad artiklites 89 kuni 91 ning III ja IV osas sätestatud nõudeid allkonsolideeritud olukorra alusel, kui kõnealustel krediidiasutustel või investeerimisühingutel või nende emaettevõtjal, kui selleks on finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, on kolmandas riigis tütarettevõtja, kes on krediidiasutus või investeerimisühing või finantseerimisasutus, või kui tal on sellises ettevõtjas osalus.

Artikkel 23 Kolmandate riikide ettevõtjad

Konsolideeritud alusel teostatava järelevalve kohaldamisel käesoleva peatüki kohaselt kohaldatakse mõisteid investeerimisühing, krediidiasutus ja finantseerimisasutus ja krediidiasutus või investeerimisühing ka kolmandates riikides asutatud ettevõtjate suhtes, kes juhul, kui nad oleksid asutatud liidus, vastaksid nende mõistete artikli 4 kohastele määratlustele.

Artikkel 24 Varade ja bilansiväliste kirjete hindamine

1. Varasid ja bilansiväliseid kirjeid hinnatakse vastavalt kohaldatavale raamatupidamistavale.

2. Erandina lõikest 1 võivad pädevad asutused nõuda, et krediidiasutused ja investeerimisühingud viiksid varade ja bilansiväliste kirjete hindamise ning omavahendite kindlaksmääramise läbi vastavalt rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele, mida kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1606/2002 alusel.

II OSA OMAVAHENDID

I JAOTIS OMAVAHENDITE ELEMENDID

1. PEATÜKK Esimese taseme omavahendid

Artikkel 25 Esimese taseme omavahendid

Krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme omavahendid võrduvad esimese taseme põhiomavahendite ja täiendavate esimese taseme omavahendite summaga.

2. PEATÜKK Esimese taseme põhiomavahendid

1. jagu Esimese taseme põhiomavahendite kirjed ja instrumendid

Artikkel 26 Esimese taseme põhiomavahendite kirjed

1. Esimese taseme põhiomavahendite kirjed on järgmised: Punktides c–f osutatud kirjeid tunnustatakse esimese taseme põhiomavahenditena ainult siis, kui krediidiasutus või investeerimisühing saab neid piiramatult ja viivitamatult kasutada, et katta riskid või kahju kohe, kui need tekivad.

a) kapitaliinstrumendid, tingimusel et täidetud on artiklis 28 või vajadusel artiklis 29 sätestatud tingimused;

b) punktis a osutatud instrumentidega seotud ülekurss;

c) jaotamata kasum;

d) muu akumuleeritud koondkasum;

e) muud reservid;

f) üldine pangandusreserv.

2. Lõike 1 punkti c kohaldamisel võib krediidiasutus või investeerimisühing kajastada aruandeperioodi vahekasumit või aastakasumit esimese taseme põhiomavahendites enne, kui ta on teinud ametliku otsuse, millega kinnitatakse aruandeaasta lõplik kasum või kahjum, ainult pädeva asutuse eelneval loal. Pädev asutus annab loa, kui on täidetud järgmised tingimused: Krediidiasutuse või investeerimisühingu vahekasumi või aastakasumi kontrollimisel saadakse piisavalt kinnitust, et kõnealust kasumit on hinnatud kohaldatavas raamatupidamistavas sätestatud põhimõtete kohaselt.

a) kõnealune kasum on kontrollitud krediidiasutusest või investeerimisühingust sõltumatute isikute poolt, kes vastutavad asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu raamatupidamisarvestuse auditeerimise eest;

b) krediidiasutus või investeerimisühing on pädevale asutusele teda rahuvaldaval viisil tõendanud, et kõnealusest kasumist on maha arvatud mis tahes prognoositavad väljamaksed või dividendid;

3. Pädevad asutused hindavad, kas emiteeritud esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvad instrumendid vastavad artiklis 28 või vajaduse korral artiklis 29 sätestatud tingimustele. Kapitaliinstrumentide puhul, mis on emiteeritud pärast 28. juunit 2013, klassifitseerivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kapitali esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvateks instrumentideks alles pärast seda, kui pädevad asutused, kes võivad EBAga konsulteerida, on andnud selleks loa. Kapitaliinstrumentide (välja arvatud riigiabi) puhul, mille pädev asutus on heaks kiitnud esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentidena klassifitseerimiseks aktsepteeritavana, kuid mille vastavust artiklis 28 või vajadusel artiklis 29 sätestatud tingimustele, on EBA arvates sisuliselt keeruline kindlaks teha, selgitavad pädevad asutused EBA-le oma põhjusi. EBA koostab, haldab ja avaldab igalt pädevalt asutuselt saadud teabe põhjal loetelu kõigist sellistest kapitaliinstrumentide liikidest igas liikmesriigis, mis kvalifitseeruvad esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentidena. EBA koostab ja avaldab selle loetelu esimest korda 28 juulil 2013. EBA võib pärast artiklis 80 sätestatud kontrollimisprotsessi ja kui on kaalukaid tõendeid, et need instrumendid ei vasta artiklis 28 või vajadusel artiklis 29 sätestatud tingimustele, otsustada jätta loetelust välja riigiabi hulka mitte kuuluvad kapitaliinstrumendid, mis on emiteeritud pärast 28. juunit 2013, ja võib avaldada selle kohta teadaande.

4. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada prognoositavuse mõistet, mida kasutatakse selle kindlakstegemisel, kas mis tahes prognoositavad väljamaksed või dividendid on maha arvatud. EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 27 Esimese taseme põhiomavahendite kirjetena aktsepteeritavad vastastikuste seltside, ühistute, hoiuasutuste või samalaadsete krediidiasutuste ja investeerimisühingute kapitaliinstrumendid

1. Esimese taseme põhiomavahendite kirjete hulka kuuluvad krediidiasutuse või investeerimisühingu põhikirja alusel emiteeritud mis tahes kapitaliinstrumendid, kui täidetud on järgmised tingimused: Neid vastastikuseid seltse, ühistuid või hoiuasutusi, keda tunnustati nendena enne 31. detsembrit 2012 kohaldatud siseriikliku õiguse alusel, klassifitseeritakse nendena jätkuvalt käesoleva osa kohaldamisel, tingimusel et nad täidavad jätkuvalt tingimusi, mille kohaselt neid sellistena tunnustati.

a) krediidiasutus või investeerimisühing on siseriikliku õigusega ette nähtud tüüpi ettevõtja, keda pädevad asutused loevad kvalifitseeruvaks ühena järgmistest:

i) vastastikune selts;

ii) ühistu;

iii) hoiuasutus;

iv) samalaadne krediidiasutus või investeerimisühing;

v) krediidiasutus, mis kuulub täielikult ühele alapunktides i–iv osutatud asutustest ja kellel on asjakohase pädeva asutuse heakskiit käesoleva artikli sätete rakendamiseks, kui ja seniks, kui 100 % krediidiasutuse emiteeritud lihtaktsiatest kuulub otseselt või kaudselt nimetatud punktides osutatud asutusele;

b) täidetud on artiklis 28 või vajadusel artiklis 29 sätestatud tingimused;

2. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, millega täpsustatakse tingimused, mille kohaselt pädevad asutused võivad kindlaks määrata, et kohaldatava siseriikliku õigusega ette nähtud ettevõtja tüüpi käsitatakse käesoleva osa kohaldamisel vastastikuse seltsi, ühistu, hoiuasutuse või samalaadse krediidiasutuse või investeerimisühinguna. EBA esitab nende regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 28 Esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvad instrumendid

1. Kapitaliinstrumendid kvalifitseeruvad esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentidena ainult juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: Esimese lõigu punktis j sätestatud tingimus loetakse täidetuks ka juhul, kui instrumendid sisalduvad täiendavates esimese taseme omavahendites või teise taseme omavahendites artikli 484 lõike 3 alusel, tingimusel et need kuuluvad samasse nõudeõiguse järku.

a) instrumendid on otseselt emiteerinud krediidiasutus või investeerimisühing pärast kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu omanike või kui see on lubatud siseriikliku õigusega, siis juhtorgani eelnevat heakskiitu;

b) instrumentide eest on täielikult tasutud ja krediidiasutus või investeerimisühing ei rahasta nende ostu otseselt ega kaudselt;

c) instrumendid vastavad seoses klassifitseerimisega kõigile järgmistele tingimustele:

i) need kvalifitseeruvad kapitalina direktiivi 86/635/EMÜ artiklis 22 määratletud tähenduses;

ii) need klassifitseeritakse omakapitalina kohaldatavas raamatupidamistavas määratletud tähenduses;

iii) need klassifitseeritakse omakapitalina bilansilise maksejõuetuse kindlakstegemisel, kui see on maksejõuetust käsitlevate siseriiklike õigusaktide kohaselt kohaldatav;

d) instrumendid kajastatakse selgelt ja eraldi krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsaruannetes esitatavas bilansis;

e) instrumendid on tähtajatud;

f) instrumentide põhisummat ei või vähendada ega tagasi maksta, välja arvatud järgmistel juhtudel:

i) krediidiasutuse või investeerimisühingu likvideerimine;

ii) instrumentide vabatahtlik tagasiostmine või kapitali vabatahtlik vähendamine muul viisil, kui krediidiasutus või investeerimisühing on vastavalt artiklile 77 saanud pädeva asutuse eelneva loa;

g) instrumente reguleerivad sätted ei osuta otseselt ega kaudselt sellele, et instrumentide põhisummat tulevikus vähendatakse või makstakse see tagasi või et seda võidakse teha muul juhul kui krediidiasutuse või investeerimisühingu likvideerimise korral, ning krediidiasutus või investeerimisühing ei osuta sellele instrumentide emiteerimisel või enne seda ka ühelgi muul viisil, välja arvatud artiklis 27 osutatud instrumentide puhul, mille tagasivõtmisest ei tohi krediidiasutused ja investeerimisühingud vastavalt kohaldatavatele siseriiklikele õigusaktidele keelduda.

h) instrumendid vastavad seoses väljamaksetega järgmistele tingimustele:

i) puudub eeliskäsitlus seoses väljamaksete tegemise järjekorraga, sealhulgas seoses muude esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentidega, ning instrumente reguleerivate tingimustega ei ole ette nähtud väljamaksetega seotud eelisõigusi;

ii) instrumentide omanikele võidakse väljamaksed teha ainult väljamaksete tegemiseks kasutatavatelt kirjetelt;

iii) instrumente reguleerivate tingimustega ei ole ette nähtud väljamaksete ülempiiri või muid selle maksimumtasemele seatud piiranguid, välja arvatud artiklis 27 osutatud instrumentide puhul;

iv) väljamaksete suurust ega muid tingimusi ei määrata kindlaks selle summa alusel, mille eest instrumendid emiteerimisel osteti, välja arvatud artiklis 27 osutatud instrumentide puhul;

v) instrumente reguleerivate tingimustega ei ole krediidiasutusele või investeerimisühingule pandud mis tahes kohustust teha väljamakseid instrumentide omanikele ning krediidiasutusele või investeerimisühingule ei ole sellist kohustust pandud ka mis tahes muul viisil;

vi) väljamaksete tegematajätmist ei käsitata krediidiasutuse või investeerimisühingu makseviivitusjuhuna;

vii) väljamaksete tühistamisega ei kaasne krediidiasutusele või investeerimisühingule mingeid piiranguid;

i) võrreldes krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud kõigi kapitaliinstrumentidega, kaetakse instrumentide arvelt esimene ja proportsionaalselt suurim osa tekkinud kahjust, ning iga instrumendi arvelt kaetakse kahju samal määral, kui kõigi muude esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide arvelt;

j) instrumendid järjestatakse krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse või likvideerimise korral kõigist muudest nõuetest madalamasse nõudeõiguse järku;

k) instrumendid annavad omanikele sellise nõudeõiguse krediidiasutuse või investeerimisühingu järelejäänud varadele, mis likvideerimise korral ja pärast kõigi kõrgema nõudeõiguse järguga nõuete rahuldamist on proportsionaalne selliste emiteeritud instrumentide summaga ning mis ei ole fikseeritud ja mille suhtes ei kohaldata ülemmäära, välja arvatud artiklis 27 osutatud kapitaliinstrumentide puhul;

l) instrumente ei ole taganud ega andnud neile garantiid, mis suurendaks instrumentidega seonduvate nõuete nõudeõiguse järku:

i) krediidiasutus või investeerimisühing ega tema tütarettevõtjad;

ii) krediidiasutuse või investeerimisühingu emaettevõtja ega tema tütarettevõtjad;

iii) emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja ega tema tütarettevõtjad;

iv) segavaldusettevõtja ega tema tütarettevõtjad;

v) segafinantsvaldusettevõtja ega tema tütarettevõtjad;

vi) mis tahes ettevõtja, kellel on märkimisväärne seos punktides i–v osutatud üksustega;

m) instrumentide suhtes ei kohaldata mis tahes lepingulist ega muud korda, mis suurendaks instrumentidega seonduvate nõuete nõudeõiguse järku maksejõuetuse või likvideerimise korral.

2. Lõike 1 punktis i sätestatud tingimused loetakse täidetuks olenemata täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse või teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide põhisumma alalisest allahindamisest. Lõike 1 punktis f sätestatud tingimus loetakse täidetuks ka juhul, kui kapitaliinstrumendi põhisummat vähendatakse solveerimismenetluse käigus või investeerimisühingu või krediidiasutuse eest vastutava solveerimisasutuse poolt nõutud kapitaliinstrumentide allahindamise tulemusel. Lõike 1 punktis g sätestatud tingimus loetakse täidetuks ka juhul, kui kapitaliinstrumenti reguleerivates sätetes märgitakse otseselt või kaudselt, et instrumendi põhisumma väheneks või võiks väheneda solveerimismenetluse käigus või investeerimisühingu või krediidiasutuse eest vastutava solveerimisasutuse poolt nõutava kapitaliinstrumentide allahindamise tulemusel.

3. Lõike 1 punkti h alapunktis iii sätestatud tingimus loetakse täidetuks ka juhul, kui instrumendilt makstakse välja korduvaid dividende, tingimusel et selliste korduvate dividendide tõttu ei tehta väljamakseid, mille tulemuseks on omavahendite ebaproportsionaalne vähenemine.

4. Lõike 1 punkti h alapunkti i kohaldamisel peavad diferentseeritud väljamaksed kajastama ainult diferentseeritud hääleõigusi. Sellega seoses kohaldatakse suuremaid väljamakseid ainult esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvatele instrumentidele, millel on vähem hääleõigusi või millel need puuduvad.

5. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et määrata kindlaks: EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

a) kohaldatav omavahendite kaudse rahastamise vorm ja laad;

b) kas ja millal tähendaksid korduvad väljamaksed omavahendite ebaproportsionaalset vähenemist;

c) eelisväljamaksete tähendus.

Artikkel 29 Vastastikuste seltside, ühistute, hoiuasutuste või muude samalaadsete krediidiasutuste või investeerimisühingute emiteeritud kapitaliinstrumendid

1. Vastastikuste seltside, ühistute, hoiuasutuste või muude samalaadsete krediidiasutuste või investeerimisühingute emiteeritud kapitaliinstrumendid kvalifitseeruvad esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentidena ainult juhul, kui on täidetud artiklis 28 sätestatud tingimused koos käesoleva artikli kohaldamisest tulenevate erisustega.

2. Seoses kapitaliinstrumentide tagasivõtmisega peavad olema täidetud järgmised tingimused:

a) krediidiasutusel või investeerimisühingul peab olema võimalik keelduda instrumentide tagasivõtmisest, välja arvatud juhul, kui see on keelatud kohaldatavate siseriiklike õigusaktidega;

b) kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on kohaldatavate siseriiklike õigusaktidega keelatud keelduda instrumentide tagasivõtmisest, peab instrumente reguleerivate sätetega olema ette nähtud, et krediidiasutus või investeerimisühing saab piirata kõnealuste instrumentide tagasivõtmist;

c) instrumentide tagasivõtmisest keeldumist või vajaduse korral tagasivõtmise piiramist ei käsitata krediidiasutuse või investeerimisühingu makseviivitusjuhuna.

3. Kapitaliinstrumendid võivad sisaldada väljamaksete ülempiiri või maksimumtasemele seatud piiranguid ainult juhul, kui ülempiir või piirang on ette nähtud kooskõlas kohaldatavate siseriiklike õigusaktidega või krediidiasutuse või investeerimisühingu põhikirjaga.

4. Kui kapitaliinstrumendid annavad maksejõuetuse või likvideerimise korral omanikule õiguse krediidiasutuse või investeerimisühingu reservidele instrumentide nimiväärtusega piiratud mahus, kohaldatakse sellist piirangut samal määral ka krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud kõigi muude esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide omanike suhtes. Esimeses lõigus sätestatud tingimus ei piira vastastikuse seltsi, ühistu, hoiuasutuse või muu samalaadse krediidiasutuse või investeerimisühingu võimalust arvata esimese taseme põhiomavahendite hulka instrumente, mis ei anna nende omanikule hääleõigust ja vastavad kõigile järgmistele tingimustele:

a) hääleõigust mitte andvate instrumentide omanike nõudeõigus krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse või likvideerimise korral on proportsionaalne selle osaga esimese taseme põhiomavahendite kogusummast, mida need hääleõigust mitte andvad instrumendid esindavad;

b) muu poolest kvalifitseeruvad instrumendid esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentidena.

5. Kui kapitaliinstrumendid annavad maksejõuetuse või likvideerimise korral omanikule sellise nõudeõiguse krediidiasutuse või investeerimisühingu varadele, mille puhul kohaldatakse ülemmäära, kohaldatakse sellist piirangut samal määral krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud kõigi esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide omanike suhtes.

6. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada selliste tagasivõtmise piirangute laad, mis on vajalikud juhul, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on kohaldatavate siseriiklike õigusaktidega keelatud keelduda omavahenditesse kuuluvate instrumentide tagasivõtmisest. EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 30 Tagajärjed, mis tulenevad sellest, kui esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvatele instrumentidele seatud tingimused ei ole enam täidetud

Kui esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide puhul ei ole enam täidetud artiklis 28 või vajadusel artiklis 29 sätestatud tingimused, kohaldatakse järgmist:

a) instrumendi kvalifitseerumine esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluva instrumendina lõpeb otsekohe;

b) kõnealuse instrumendiga seotud ülekursi kvalifitseerumine esimese taseme põhiomavahendite kirjena lõpeb otsekohe.

Artikkel 31 Ametiasutuste poolt eriolukorras märgitavad kapitaliinstrumendid

1. Eriolukorras võivad pädevad asutused lubada krediidiasutustel ja investeerimisühingutel arvata esimese taseme põhiomavahendite hulka instrumendid, mis vastavad vähemalt artikli 28 lõike 1 punktide b kuni e tingimustele, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a) kapitaliinstrumendid emiteeritakse pärast 1. jaanuari 2014;

b) komisjon käsitleb kapitaliinstrumente riigiabina;

c) kapitaliinstrumendid emiteeritakse rekapitaliseerimismeetmete kontekstis kooskõlas sel ajal kehtivate riigiabi eeskirjadega;

d) riik või asjakohane avaliku sektori asutus või avaliku sektori omandis olev üksus on kapitaliinstrumendid täielikult märkinud ja hoiab neid;

e) kapitaliinstrumendid on suutelised kahjusid katma;

f) välja arvatud artiklis 27 osutatud kapitaliinstrumentide puhul, annavad kapitaliinstrumendid likvideerimise korral nende omanikele pärast kõigi kõrgema nõudeõiguse järguga nõuete rahuldamist õiguse investeerimisühingu või krediidiasutuse järelejäänud varale;

g) riigi või, kui see on kohaldatav, siis asjakohase avaliku sektori asutuse või avaliku sektori omandis oleva üksuse jaoks on olemas sobivad väljumismehhanismid;

h) pädev asutus on andnud oma eelneva loa ja avaldanud oma otsuse koos selgitusega selle otsuse kohta.

2. Asjaomase pädeva asutuse põhjendatud taotluse korral ja temaga koostöös loeb EBA käesoleva määruse kohaldamisel lõikes 1 osutatud instrumendid samaväärseks esimese taseme põhiomavahendi instrumentidega.

2. jagu Usaldatavusfiltrid

Artikkel 32 Väärtpaberistatud varad

1. Krediidiasutus või investeerimisühing jätab omavahendite kõigist elementidest välja kohaldatava raamatupidamistava kohase mis tahes omakapitali suurendamise, mis tuleneb väärtpaberistatud varadest, sealhulgas järgmise:

a) võimendusest saadava tuluga seotud suurenemine, millest tuleneb krediidiasutuse või investeerimisühingu müügitulu;

b) kui krediidiasutus või investeerimisühing on väärtpaberistamise tehingu algataja, siis puhastulu, mis tuleneb väärtpaberistatud varadest tulevikus saadava tulu kapitaliseerimisest ja parandab väärtpaberistamise positsioonide krediidikvaliteeti.

2. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada seda, mida tähendab müügitulu lõike 1 punkti a tähenduses. EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 33 Rahavoogude riskimaandamine ja oma kohustuste väärtuse muutus

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud jätavad omavahendite kõigist elementidest välja järgmised kirjed:

a) õiglase väärtuse reservid, mis on seotud selliste finantsinstrumentide, mida ei hinnata õiglases väärtuses, rahavoogude riskimaandamisest saadava kasu või kahjuga, sealhulgas prognoositavad rahavood;

b) krediidiasutuse või investeerimisühingu õiglases väärtuses hinnatavate kohustustega seotud kasu või kahju, mis tuleneb krediidiasutuse või investeerimisühingu enda krediidikvaliteedi muutusest;

c) krediidiasutuse või investeerimisühingu tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste õiglase väärtuse muutustest tulenevad kasumid ja kahjumid, mis on tingitud muutustest krediidiasutuse või investeerimisühingu enda krediidikvaliteedis.

2. Lõike 1 punkti c kohaldamisel ei tasaarvesta krediidiasutused ja investeerimisühingud enda krediidiriskist tingitud õiglase väärtuse muutustest tulenevat kasumit ja kahjumit oma vastaspoole krediidiriskist tingitud õiglase väärtuse muutustest tuleneva kasumi ja kahjumiga.

3. Ilma et see piiraks lõike 1 punkti b kohaldamist, võib krediidiasutus või investeerimisühing arvata oma kohustustest tulenevate kasumite ja kahjumite summa omavahendite hulka, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:

a) kohustused on võlakirjade vormis, nagu on osutatud direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4;

b) muutused krediidiasutuse või investeerimisühingu varade ja kohustuste väärtuses tulenevad samadest muutustest krediidiasutuse või investeerimisühingu enda krediidikvaliteedis;

c) punktis a osutatud võlakirjade väärtuse ja krediidiasutuse või investeerimisühingu vara väärtuste vahel on tihe seos;

d) hüpoteeklaene on võimalik tagasi osta, ostes hüpoteeklaenude rahastamiseks kasutatavad võlakirjad turu- või nimiväärtusega tagasi.

4. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et määrata kindlaks, mida tähendab tihe seos võlakirjade väärtuse ja vara väärtuse vahel, mida on osutatud lõike 3 punktis c. EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 30. septembriks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 34 Täiendavad väärtuse korrigeerimised

Krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldavad omavahendite summa arvutamisel artiklis 105 sätestatud nõudeid kõigi oma varade suhtes, mida mõõdetakse õiglases väärtuses, ning arvavad esimese taseme põhiomavahenditest maha mis tahes vajalikud täiendavad väärtuse korrigeerimised.

Artikkel 35 Õiglases väärtuses mõõdetud realiseerimata kasum ja kahjum

Välja arvatud artiklis 33 osutatud kirjete puhul, ei tee krediidiasutused ja investeerimisühingud korrigeerimisi, et kõrvaldada omavahenditest varadelt või kohustustelt saadud realiseerimata kasum või kahjum, mis on mõõdetud õiglases väärtuses.

3. jagu Mahaarvamised esimese taseme põhiomavahendite kirjetest, erandid ja alternatiivid

1. alajagu Mahaarvamised esimese taseme põhiomavahendite kirjetest

Artikkel 36 Mahaarvamised esimese taseme põhiomavahendite kirjetest

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvavad esimese taseme põhiomavahendite kirjetest maha järgmise:

a) jooksva majandusaasta kahjum;

b) immateriaalsed varad;

c) tulevasel kasumlikkusel põhinev edasilükkunud tulumaksu vara;

d) krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, kes kasutavad riskiga kaalutud varade arvutamiseks sisereitingute meetodit, negatiivsed summad, mis tulenevad artiklite 158 ja 159 kohasest oodatava kahju arvutamisest;

e) krediidiasutuse või investeerimisühingu bilansis olev kindlaksmääratud hüvitisega pensionifondi vara;

f) krediidiasutuse või investeerimisühingu otsene, kaudne ja sünteetiline osalus enda esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides, sealhulgas enda esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides, mille ostmiseks on krediidiasutusel või investeerimisühingul olemasoleva lepingujärgse kohustuse alusel tegelik või tingimuslik kohustus;

g) otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides, kui kõnealustel ettevõtjatel on krediidiasutusega või investeerimisühinguga vastastikune ristosalus, mis on pädeva asutuse arvates loodud selleks, et kunstlikult suurendada krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendeid;

h) selliste otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste kohaldatav summa, mis krediidiasutusel või investeerimisühingul on finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulisi investeeringuid kõnealustes ettevõtjates;

i) selliste otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste kohaldatav summa, mis krediidiasutusel või investeerimisühingul on finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on olulisi investeeringuid kõnealustes ettevõtjates;

j) artikli 56 kohaselt täiendavate esimese taseme omavahendite kirjetest mahaarvamisele kuuluvate kirjete summa, mis ületab krediidiasutuse või investeerimisühingu täiendavaid esimese taseme omavahendeid;

k) järgmiste selliste kirjete positsiooni väärtus, mis kvalifitseeruvad riskikaalu 1250 % kohaldamiseks, kui krediidiasutus või investeerimisühing alternatiivina riskikaalu 1250 % kohaldamisele arvab kõnealuse riskipositsiooni summa esimese taseme põhiomavahendite summast maha:

i) oluline osalus väljaspool finantssektorit;

ii) artikli 243 lõike 1 punkti b, artikli 244 lõike 1 punkti b ja artikli 258 kohased väärtpaberistamise positsioonid;

iii) artikli 379 lõike 3 kohased reguleerimata väärtpaberiülekanded;

iv) positsioonid, mis kuuluvad kogumisse, mille riskikaalu krediidiasutus või investeerimisühing ei saa vastavalt artikli 153 lõikele 8 sisereitingute meetodi kohaselt määrata;

v) omakapitali investeeringud sisemudelitel põhineva meetodi kohaselt, vastavalt artikli 155 lõikele 4;

l) kõik arvutamise ajal prognoositavad esimese taseme põhiomavahendite kirjetega seotud maksud, välja arvatud juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing esimese taseme põhiomavahendite kirjete summat vastavalt korrigeerib, niivõrd kuivõrd sellised maksud vähendavad summat, mille ulatuses võib kõnealuseid kirjeid kasutada riskide või kahju katmiseks.

2. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada käesoleva artikli lõike 1 punktides a, c, e, f, h, i ja l osutatud mahaarvamiste kohaldamist ning seotud mahaarvamisi, mis sisalduvad artikli 56 punktides a, c, d ja f ning artikli 66 punktides a, c ja d. EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kookõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

3. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada finantseerimisasutuste ja, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL) nr 1094/2010 asutatud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvega (EIOPA) konsulteerides, kolmandate riikide kindlustusandjate ja edasikindlustusandjate ning direktiivi 2009/138/EÜ artikli 4 kohaselt kõnealuse direktiivi reguleerimisalast välja jäävate ettevõtjate selliste kapitaliinstrumentide liigid, mis arvatakse maha omavahendite järgmistest elementidest: EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

a) esimese taseme põhiomavahendite kirjed;

b) täiendavate esimese taseme omavahendite kirjed;

c) teise taseme omavahendite kirjed.

Artikkel 37 Immateriaalse vara mahaarvamine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad mahaarvatavate immateriaalsete varade summa kindlaks järgmiselt:

a) mahaarvatavat summat vähendatakse sellega seotud edasilükkunud tulumaksu kohustuste summa võrra, mille saab kustutada, kui immateriaalsete varade väärtus langeb või nende raamatupidamisarvestuses kajastamine kohaldatava raamatupidamistava alusel lõpetatakse;

b) mahaarvatav summa hõlmab firmaväärtust, mida võetakse arvesse krediidiasutuse või investeerimisühingu oluliste investeeringute hindamisel.

Artikkel 38 Tulevasel kasumlikkusel põhineva edasilükkunud tulumaksu vara mahaarvamine

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad mahaarvatava tulevasel kasumlikkusel põhineva edasilükkunud tulumaksu vara summa kindlaks vastavalt käesolevale artiklile.

2. Tulevasel kasumlikkusel põhineva edasilükkunud tulumaksu vara summa arvutamisel ei vähendata seda krediidiasutuse või investeerimisühingu seotud edasilükkunud tulumaksu kohustuste summa võrra, välja arvatud juhul, kui on täidetud lõikes 3 sätestatud tingimused.

3. Tulevasel kasumlikkusel põhineva edasilükkunud tulumaksu vara summat võib vähendada krediidiasutuse või investeerimisühingu seotud edasilükkunud tulumaksu kohustuste summa võrra, kui täidetud on järgmised tingimused:

a) ettevõtjal on kohaldatava siseriikliku õiguse alusel juriidilist jõudu omav õigus neid praeguseid tulumaksu varasid praeguste tulumaksu kohustustega tasaarvestada;

b) edasilükkunud tulumaksu varad ja edasilükkunud tulumaksu kohustused on seotud maksudega, mida sama maksuhaldur kogub samalt maksustatavalt ettevõtjalt.

4. Krediidiasutuse või investeerimisühingu seotud edasilükkunud tulumaksu kohustused, mida kasutatakse lõike 3 kohaldamisel, ei või sisaldada selliseid edasilükkunud tulumaksu kohustusi, millega vähendatakse mahaarvamisele kuuluvat immateriaalse vara või kindlaksmääratud hüvitisega pensionifondi vara summat.

5. Lõikes 4 osutatud seotud edasilükkunud tulumaksu kohustuste summa jaotatakse järgmise vahel: Krediidiasutused ja investeerimisühingud jaotavad seotud edasilükkunud tulumaksu kohustused proportsionaalselt vastavalt sellele, milline on punktis a ja punktis b osutatud tulevasel kasumlikkusel põhineva edasilükkunud tulumaksu vara osakaal.

a) tulevasel kasumlikkusel põhinev edasilükkunud tulumaksu vara, mis tuleneb ajutistest erinevustest ja mida ei ole maha arvatud vastavalt artikli 48 lõikele 1;

b) igasugune muu tulevasel kasumlikkusel põhinev edasilükkunud tulumaksu vara.

Artikkel 39 Enammakstud maksusummad, tagasi kantud maksukahjum ja edasilükkunud tulumaksu vara, mis ei põhine tulevasel kasumlikkusel

1. Järgmisi kirjeid ei arvata omavahenditest maha ja neile antakse riskikaal vastavalt vajadusele III osa II jaotise 2. või 3. peatüki kohaselt:

a) krediidiasutuse või investeerimisühingu enammakstud maksusummad jooksva aasta eest;

b) krediidiasutuse või investeerimisühingu jooksva aasta maksukahjum, mis on kantud tagasi eelmistele aastatele ja mis annab aluse nõudeks keskvalitsuse, piirkondliku valitsuse või kohaliku maksuhalduri vastu või õiguse neilt saadaolevale summale.

2. Edasilükkunud tulumaksu vara, mis ei põhine tulevasel kasumlikkusel, peab piirduma ajutistest erinevustest tuleneva edasilükkunud tulumaksu varaga, kui kõik järgmised tingimused on täidetud: Krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldavad edasilükkunud tulumaksu vara suhtes riskikaalu 100 %, kui punktides a, b ja c sätestatud nõuded on täidetud.

a) see asendatakse automaatselt, kohustuslikult ja viivitamatult maksukrediidiga, juhul kui krediidiasutus või investeerimisühing kajastab ametlikult heakskiidetud iga-aastastes finantsaruannetes kahjumit, juhul kui krediidiasutus või investeerimisühing likvideeritakse või juhul kui ta muutub maksejõuetuks;

b) krediidiasutusel või investeerimisühingul on kohaldatava siseriikliku maksuõiguse alusel võimalus tasaarvestada punktis a osutatud maksukrediit oma või nimetatud maksuõiguse kohaselt maksustamise otstarbel selle krediidiasutuse või investeerimisühinguga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva mis tahes teise ettevõtja maksukohustusega või mis tahes teise I osa II jaotise 2. peatüki kohaselt konsolideeritud alusel teostatava järelevalve alla kuuluva ettevõtja maksukohustusega;

c) kui punktis b osutatud maksukrediidi summa ületab selles punktis osutatud maksukohustused, siis asendatakse iga selline vahe viivitamata otsese nõudega selle liikmesriigi keskvalitsuse vastu, kus krediidiasutus või investeerimisühing on asutatud.

Artikkel 40 Oodatava kahju arvutamisest tulenevate negatiivsete summade mahaarvamine

Artikli 36 lõike 1 punkti d kohaselt mahaarvatavat summat ei vähendata tulevasel kasumlikkusel põhineva edasilükkunud tulumaksu vara taseme suurenemise või muu täiendava maksumõju võrra, mis võib aset leida, kui eraldised tõuseksid III osa II jaotise 3. peatüki 3. jaos osutatud oodatava kahjuga samale tasemele.

Artikkel 41 Kindlaksmääratud hüvitisega pensionifondi vara mahaarvamine

1. Artikli 36 lõike 1 punkti e kohaldamisel vähendatakse mahaarvatavat kindlaksmääratud hüvitisega pensionifondi vara summat järgmise võrra: Kõnealune vara, millega vähendatakse mahaarvatavat summat, saab riskikaalu vastavalt vajadusele kas III osa II jaotise 2. või 3. peatüki kohaselt.

a) mis tahes seotud edasilükkunud tulumaksu kohustused, mille saaks kustutada, kui vara väärtus langeb või selle raamatupidamisarvestuses kajastamine kohaldatava raamatupidamistava alusel lõpetatakse;

b) kindlaksmääratud hüvitisega pensionifondi vara summa, mida krediidiasutus või investeerimisühing saab piiramatult kasutada, tingimusel, et krediidiasutus või investeerimisühing on saanud selleks pädeva asutuse eelneva loa.

2. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada kriteeriumid, mille alusel pädev asutus lubab krediidiasutusel või investeerimisühingul vähendada kindlaksmääratud hüvitisega pensionifondi varade summat vastavalt lõike 1 punktis b sätestatule. EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 42 Enda esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine

Artikli 36 lõike 1 punkti f kohaldamisel arvutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud osalused enda esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides pika kogupositsiooni alusel, võttes arvesse järgmisi erandeid:

a) krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad arvutada enda esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste summa pika netopositsiooni alusel, eeldusel et on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

i) lühikesed ja pikad positsioonid on samas aluspositsioonis ning lühikesed positsioonid ei hõlma vastaspoole riski;

ii) nii lühikesi kui ka pikki positsioone hoitakse mõlemaid kauplemisportfellis või hoitakse mõlemaid muu tegevuse all;

b) otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste puhul indeksipõhistes väärtpaberites määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud mahaarvatava summa kindlaks, arvutades aluspositsiooni nende indeksite koosseisu kuuluvates enda esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides;

c) krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad tasaarvestada enda esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide pikad kogupositsioonid, mis tulenevad indeksipõhistes väärtpaberites olevatest osalustest, enda esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide lühikeste positsioonidega, mis tulenevad alusindeksi lühikestest positsioonidest, sealhulgas juhul, kui kõnealused lühikesed positsioonid hõlmavad vastaspoole riski, eeldusel et on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

i) pikad ja lühikesed positsioonid on samas alusindeksis;

ii) nii lühikesi kui pikki positsioone hoitakse mõlemaid kauplemisportfellis või hoitakse mõlemaid muu tegevuse all.

Artikkel 43 Olulised investeeringud finantssektori ettevõtjas

Mahaarvamiste tegemisel kooskõlas artikliga 36 loetakse krediidiasutusel või investeerimisühingul olevat oluline investeering finantssektori ettevõtjas, kui täidetud on mis tahes järgmine tingimus:

a) krediidiasutus või investeerimisühing omab üle 10 % kõnealuse ettevõtja emiteeritud esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvatest instrumentidest;

b) krediidiasutusel või investeerimisühingul on märkimisväärne seos kõnealuse ettevõtjaga ja ta omab kõnealuse ettevõtja emiteeritud esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvaid instrumente;

c) krediidiasutus või investeerimisühing omab kõnealuse ettevõtja emiteeritud esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvaid instrumente ning asjaomane ettevõtja ei ole kaasatud I osa II jaotise 2. peatüki kohasesse konsolideerimisse, kuid on kohaldatava raamatupidamistava kohase finantsaruandluse eesmärgil kaasatud krediidiasutuse või investeerimisühinguga samasse raamatupidamislikku konsolideerimisse.

Artikkel 44 Finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine ja mahaarvamised olukorras, kus krediidiasutusel või investeerimisühingul on vastastikune ristosalus, mis on kunstlikult loodud omavahendite suurendamiseks

Krediidiasutused ja investeerimisühingud teevad artikli 36 lõike 1 punktides g, h ja i osutatud mahaarvamised järgmiselt:

a) osalused finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides ja nende muudes kapitaliinstrumentides arvutatakse pika kogupositsiooni alusel;

b) kindlustuse esimese taseme omavahendite kirjeid käsitatakse mahaarvamiste tegemisel osalusena esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides.

Artikkel 45 Finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud teevad artikli 36 lõike 1 punktidega h ja i ette nähtud mahaarvamised järgmiselt:

a) nad võivad arvutada otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused finantssektori ettevõtjates esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides samas aluspositsioonis oleva pika netopositsiooni alusel, eeldusel et mõlemad järgmised tingimused on täidetud:

i) lühikese positsiooni lõpptähtaeg vastab pika positsiooni lõpptähtajale või selle järelejäänud tähtaeg on vähemalt üks aasta;

ii) nii lühikest kui pikka positsiooni hoitakse mõlemaid kauplemisportfellis või hoitakse mõlemaid muu tegevuse all;

b) otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste puhul indeksipõhistes väärtpaberites määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud mahaarvatava summa kindlaks, arvutades aluspositsiooni nende indeksite koosseisu kuuluvates finantssektori ettevõtjate kapitaliinstrumentides.

Artikkel 46 Osaluste mahaarvamine esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut finantssektori ettevõtjas

1. Artikli 36 lõike 1 punkti h kohaldamisel arvutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud mahaarvatava summa, korrutades käesoleva lõike punktis a osutatud summa käesoleva lõike punktis b osutatud arvutuse tulemusel saadava teguriga:

a) kogusumma, mille võrra krediidiasutuse või investeerimisühingu otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused selliste finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse või teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, milles krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut, ületavad 10 % krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite kirjete kogusummast, arvutatuna pärast järgmiste sätete kohaldamist esimese taseme põhiomavahendite kirjete suhtes:

i) artiklid 32 kuni 35;

ii) artikli 36 lõike 1 punktides a–g, punkti k alapunktides ii–v ja punktis l osutatud mahaarvamised, välja arvatud mahaarvatav summa seoses tulevasel kasumlikkusel põhineva edasilükkunud tulumaksu varaga, mis tuleneb ajutistest erinevustest;

iii) artiklid 44 ja 45;

b) krediidiasutuse või investeerimisühingu otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste summa selliste finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides, milles krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut, jagatuna krediidiasutuse või investeerimisühingu otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste kogusummaga finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse või teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides.

2. Krediidiasutused ja investeerimisühingud jätavad lõike 1 punktis a osutatud summast ja lõike 1 punktis b osutatud teguri arvutusest välja väärtpaberite emissiooni tagamisega seotud positsioonid, mida hoitakse viis tööpäeva või vähem.

3. Lõike 1 kohaselt mahaarvatav summa jaotatakse osadeks kõigi hoitavate esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide vahel. Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad kindlaks selle, milline summa igast esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvast instrumendist tuleb lõike 1 kohaselt maha arvata, korrutades käesoleva lõike punktis a osutatud summa käesoleva lõike punktis b osutatud osakaaluga:

a) osaluste summa, mis tuleb lõike 1 kohaselt maha arvata;

b) iga hoitava esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluva instrumendi osakaal kogusummas, mille moodustavad krediidiasutuse või investeerimisühingu otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused selliste finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides, milles krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut.

4. Artikli 36 lõike 1 punktis h osutatud osaluste summat, mis ei ületa 10 % krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite kirjetest pärast lõike 1 punkti a alapunktide i–iii sätete kohaldamist, ei arvata maha ning selle suhtes kohaldatakse vajaduse korral III osa II jaotise 2. või 3. peatüki kohaseid riskikaalusid ja III osa IV jaotises sätestatud nõudeid.

5. Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad kindlaks selle, millist summat igast omavahenditesse kuuluvast instrumendist tuleb lõike 4 kohaselt riskiga kaaluda, korrutades käesoleva lõike punktis a osutatud summa käesoleva lõike punktis b osutatud summaga:

a) osaluste summa, mida tuleb lõike 4 kohaselt riskiga kaaluda;

b) osa, mis saadakse lõike 3 punktis b sätestatud arvutuse tulemusel

Artikkel 47 Esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on oluline investeering finantssektori ettevõtjas

Artikli 36 lõike 1 punkti i kohaldamisel määratakse esimese taseme põhiomavahendite kirjetest mahaarvamisele kuuluv summa kindalaks vastavalt artiklitele 44 ja 45 ja 2. alajaole ning nende hulka ei arvata väärtpaberite emissiooni tagamisega seotud positsioone, mida hoitakse viis tööpäeva või vähem.

2. alajagu Erandid esimese taseme põhiomavahendite kirjetest tehtavatest mahaarvamistest ja alternatiivid kõnealustele mahaarvamistele

Artikkel 48 Künnisega seotud erandid esimese taseme põhiomavahendite kirjetest tehtavatest mahaarvamistest

1. Artikli 36 lõike 1 punktidega c ja i ette nähtud mahaarvamiste tegemisel ei nõuta, et krediidiasutused ja investeerimisühingud arvaksid maha käesoleva lõike punktides a ja b loetletud kirjeid, mille kogusumma ei ületa lõikes 2 osutatud künnist:

a) tulevasel kasumlikkusel põhinev edasilükkunud tulumaksu vara, mis tuleneb ajutistest erinevustest ja mille kogusumma ei ületa 10 % krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite kirjetest, arvutatuna pärast järgmiste sätete kohaldamist:

i) artiklid 32 kuni 35;

ii) artikli 36 lõike 1 punktid a–h, punkti k alapunktid ii–v ja punkt l, välja arvatud tulevasel kasumlikkusel põhinev edasilükkunud tulumaksu vara, mis tuleneb ajutistest erinevustest.

b) kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on oluline investeering finantssektori ettevõtjas, siis krediidiasutuse või investeerimisühingu selline otsene, kaudne ja sünteetiline osalus asjaomaste ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvates instrumentides, mille kogusumma ei ületa 10 % krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite kirjetest, arvutatuna pärast järgmiste sätete kohaldamist:

i) artiklid 32 kuni 35;

ii) artikli 36 lõike 1 punktid a–h, punkti k alapunktid ii–v ja punkt l, välja arvatud tulevasel kasumlikkusel põhinev edasilükkunud tulumaksu vara, mis tuleneb ajutistest erinevustest.

2. Lõike 1 kohaldamisel on künniseks käesoleva lõike punktis a osutatud summa korrutatud käesoleva lõike punktis b osutatud protsendimääraga:

a) esimese taseme põhiomavahendite kirjete jääk pärast artiklites 32 kuni 35 sätestatud kõigi korrigeerimiste ja mahaarvamiste kohaldamist ning ilma käesolevas artiklis täpsustatud künnisega seotud erandite kohaldamiseta;

b) 17,65 %.

3. Lõike 1 kohaldamisel määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud kindlaks selle, millist osa edasilükkunud tulumaksu varast esimese taseme põhiomavahendite kirjete kogusummas ei tule maha arvata, jagades käesoleva lõike punktis a osutatud summa käesoleva lõike punktis b osutatud summaga: Oluliste investeeringute osakaal kirjete kogusummas, mida ei tule maha arvata, võrdub üks miinus esimeses lõigus osutatud osa.

a) tulevasel kasumlikkusel põhineva edasilükkunud tulumaksu vara summa, mis tuleneb ajutistest erinevustest ja mille kogusumma ei ületa 10 % krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite kirjetest;

b) järgmise summa:

i) punktis a osutatud summa;

ii) krediidiasutuse või investeerimisühingu otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste kogusumma selliste finantssektori ettevõtjate omavahenditesse kuuluvates instrumentides, milles krediidiasutusel või investeerimisühingul on oluline investeering ja mille kogusumma ei ületa 10 % krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite kirjetest.

4. Kirjete summadele, mida lõike 1 kohaselt maha ei arvata, antakse riskikaal 250 %.

Artikkel 49 Mahaarvamisnõue konsolideerimise, täiendava järelevalve või krediidiasutuste ja investeerimisühingute omaalgatusliku kaitseskeemi kohaldamise korral

1. Omavahendite individuaalse, allkonsolideeritud alusel või konsolideeritud alusel arvutamise korral, kui pädevad asutused nõuavad või lubavad, et krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutaksid direktiivi 2002/87/EÜ I lisas sätestatud meetodit 1, 2 või 3, võivad pädevad asutused lubada krediidiasutustel ja investeerimisühingutel mitte maha arvata osalusi selliste finantssektori ettevõtjate omavahenditesse kuuluvates instrumentides, milles emaettevõtjana tegutseval krediidiasutusel või investeerimisühingul, emaettevõtjana tegutseval finantsvaldusettevõtjal või emaettevõtjana tegutseval segafinantsvaldusettevõtjal või krediidiasutusel või investeerimisühingul on oluline investeering, juhul kui käesoleva lõike punktides a–e esitatud tingimused on täidetud: Valitud meetodit kohaldatakse aja jooksul järjepidevalt.

a) finantssektori ettevõtja on kindlustusandja, edasikindlustusandjas või kindlustusvaldusettevõtja;

b) see kindlustusandja, edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja on direktiivi 2002/87/EÜ kohaselt hõlmatud sama täiendava järelevalvega kui emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing, emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja või emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja või krediidiasutus või investeerimisühing, kellel on osalus;

c) krediidiasutus või investeerimisühing on saanud pädevatelt asutustelt eelneva loa;

d) pädevad asutused teevad enne punktis c osutatud loa andmist ja pärast seda pidevalt kindlaks, et 1., 2. või 3. meetodi kohase konsolideerimise alla kuuluvate üksuste integreeritud juhtimine, riskijuhtimine ja sisekontroll on adekvaatsel tasemel;

e) osalus ettevõtjas kuulub ühele järgmistest:

i) emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus;

ii) emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja;

iii) emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja;

iv) krediidiasutus või investeerimisühing;

v) ühe punktides i–iv osutatud üksuse tütarettevõtja, mis on hõlmatud I osa II jaotise 2. peatüki kohase konsolideerimisega.

2. Omavahendite individuaalse ja allkonsolideeritud alusel arvutamise korral ei arva I osa II jaotise 2. peatüki kohaselt konsolideeritud alusel teostatava järelevalvega hõlmatud krediidiasutused ja investeerimisühingud maha osalusi selliste finantssektori ettevõtjate poolt emiteeritud omavahenditesse kuuluvates instrumentides, mis kuuluvad konsolideeritud järelevalve alla, välja arvatud juhul, kui pädevad asutused otsustavad individuaalselt või allkonsolideeritud alusel järelevalve teostamise eesmärgil, et need mahaarvamised on vajalikud eriotstarbel, eelkõige pangandustegevuse struktuuriliseks eraldamiseks ja solveerimise kavandamiseks. Esimeses lõigus osutatud meetodi kohaldamisega ei tohi kaasneda ebaproportsionaalsed ebasoodsad mõjud muude liikmesriikide või kogu liidu finantssüsteemile tervikuna või selle osadele, luues takistuse siseturu toimimisele.

3. Pädevad asutused võivad lubada omavahendite individuaalse või allkonsolideeritud alusel arvutamise korral krediidiasutustel ja investeerimisühingutel mitte arvata osalusi omavahenditesse kuuluvates instrumentides maha järgmistel juhtudel:

a) kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on osalus teises krediidiasutuses või investeerimisühingus ning on täidetud alapunktides i–vi sätestatud tingimused:

i) krediidiasutused ja investeerimisühingud kuuluvad samasse artikli 113 lõike 7 kohasesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi;

ii) pädevad asutused on andnud artikli 113 lõike 7 kohase loa;

iii) täidetud on artikli 113 lõikes 7 sätestatud tingimused;

iv) krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi raames koostatakse artikli 113 lõike 7 punktis e osutatud konsolideeritud bilanss või kui konsolideeritud raamatupidamisaruannete koostamist ei nõuta, siis laiendatud agregeeritud arvestus, mis on pädevate asutuste hinnangul samaväärne direktiiviga 86/635/EMÜ, mis sisaldab teatavaid direktiivi 83/349/EMÜ sätete kohandusi, või määrusega (EÜ) nr 1606/2002, millega reguleeritakse krediidiasutuste konsolideerimisgruppide konsolideeritud raamatupidamist, nõutavaga. Nimetatud laiendatud agregeeritud arvestuse samaväärsust kontrollib välisaudiitor ning eelkõige kontrollitakse seda, et arvutusest elimineeritakse omavahendite arvutamiseks aktsepteeritavate elementide mitmekordne kasutamine, samuti mistahes lubamatu omavahendite loomine krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liikmete vahel. Konsolideeritud bilanss või laiendatud agregeeritud arvestus esitatakse pädevatele asutustele vähemalt sama sagedasti, kui on sätestatud artiklis 99;

v) krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemidega hõlmatud krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad ühiselt täitma konsolideeritud või laiendatud agregeeritud arvestuse alusel artiklis 92 sätestatud nõudeid ning esitama nende nõuete täitmise kohta aruandeid vastavalt artiklile 99. Krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi raames ei nõuta selliste ühistu liikmete või juriidiliste isikute võlgnetava intressi mahaarvamist, kes ei ole krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liikmed, tingimusel et arvutusest elimineeritakse omavahendite arvutamiseks aktsepteeritavate elementide mitmekordne kasutamine, samuti mistahes lubamatu omavahendite loomine krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liikmete ja vähemusaktsionäri vahel, kui viimase puhul on tegemist krediidiasutuse või investeerimisühinguga;

b) kui piirkondlikul krediidiasutusel on osalus enda keskkrediidiasutuses või teises piirkondlikus krediidiasutuses ja täidetud on punkti a alapunktides i–v sätestatud tingimused.

4. Osalused, mille puhul ei tehta lõigetele 1, 2 või 3 vastavat mahaarvamist, kvalifitseeruvad riskipositsioonidena ja neile antakse vastavalt vajadusele riskikaal vastavalt III osa II jaotise 2. või 3. peatükile.

5. Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab direktiivi 2002/87/EÜ I lisa meetodit 1, 2 või 3, avalikustab ta kõnealuse direktiivi artikli 6 ja I lisa kohaselt arvutatud finantskonglomeraadi täiendava omavahendite nõude ja kapitali adekvaatsuse määra.

6. EBA, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL) nr 1095/2010 asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) (ESMA) töötavad ühiskomitee kaudu välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada direktiivi 2002/87/EÜ I lisa II osas loetletud arvutusmeetodite kohaldamise tingimused, mida võetakse arvesse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud mahaarvamise alternatiivide kohaldamisel. EBA, EIOPA ja ESMA esitavad need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010, määruse (EL) nr 1094/2010 ja määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10 kuni 14 vastavalt.

4. jagu Esimese taseme põhiomavahendid

Artikkel 50 Esimese taseme põhiomavahendid

Krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendid koosnevad esimese taseme põhiomavahendite kirjetest, mida on korrigeeritud vastavalt artiklitele 32 kuni 35 ja millest on tehtud artikli 36 kohased mahaarvamised ning mille suhtes on kohaldatud artiklites 48, 49 ja 79 sätestatud erandeid ja alternatiive.

3. PEATÜKK Täiendavad esimese taseme omavahendid

1. jagu Täiendavate esimese taseme omavahendite kirjed ja instrumendid

Artikkel 51 Täiendavate esimese taseme omavahendite kirjed

Täiendavate esimese taseme omavahendite kirjed hõlmavad järgmist: Punkti a tingimustele vastavad instrumendid ei kvalifitseeru esimese taseme põhiomavahendite ega teise taseme omavahendite kirjetena.

a) kapitaliinstrumendid, tingimusel, et täidetud on artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimused;

b) punktis a osutatud instrumentidega seotud ülekurss.

Artikkel 52 Täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid

1. Kapitaliinstrumendid kvalifitseeruvad täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentidena ainult juhul, kui on täidetud järgmised tingimused: Esimese lõigu punktis d sätestatud tingimus loetakse täidetuks ka juhul, kui instrumendid kuuluvad täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse või teise taseme omavahenditesse artikli 484 lõike 3 alusel, tingimusel et nad kuuluvad samasse nõudeõiguse järku.

a) instrumendid on emiteeritud ja nende eest on täielikult tasutud;

b) instrumente ei ole ostnud ükski järgmistest:

i) krediidiasutus või investeerimisühing ega tema tütarettevõtjad;

ii) ettevõtja, milles krediidiasutusel või investeerimisühingul on osalus, kus talle otseselt või kontrollisuhte kaudu kuulub vähemalt 20 % kõnealuse ettevõtja hääleõigustest või kapitalist;

c) krediidiasutus või investeerimisühing ei rahasta instrumentide ostu otseselt ega kaudselt;

d) instrumendid järjestatakse krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse korral teise taseme omavahenditesse kuuluvatest instrumentidest madalamasse nõudeõiguse järku;

e) järgmised üksused ei ole instrumente taganud ega andnud neile garantiid, mis suurendaks instrumentidega seonduvate nõuete nõudeõiguse järku:

i) krediidiasutus või investeerimisühing ega tema tütarettevõtjad;

ii) krediidiasutuse või investeerimisühingu emaettevõtja ega tema tütarettevõtjad;

iii) emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja ega tema tütarettevõtjad;

iv) segavaldusettevõtja ega tema tütarettevõtjad;

v) segafinantsvaldusettevõtja ega tema tütarettevõtjad;

vi) mis tahes ettevõtja, kellel on märkimisväärne seos punktides i kuni v osutatud üksustega;

f) instrumentide suhtes ei kohaldata mis tahes lepingulist ega muud korda, mis suurendaks instrumentidega seonduvate nõuete nõudeõiguse järku maksejõuetuse või likvideerimise korral;

g) instrumendid on tähtajatud ja neid reguleerivad sätted ei hõlma krediidiasutuse või investeerimisühingu jaoks ajendeid nende tagasivõtmiseks;

h) kui instrumente reguleerivad sätted hõlmavad üht või mitut tagasiostu võimalust, võib seda kasutada vastavalt emitendi äranägemisele;

i) instrumente võib tagasi võtta, lunastada või tagasi osta ainult juhul, kui on täidetud artiklis 77 sätestatud tingimused, ja mitte varem kui viis aastat pärast instrumentide emiteerimist, välja arvatud juhul, kui artikli 78 lõikes 4 sätestatud tingimused on täidetud;

j) instrumente reguleerivad sätted ei osuta otseselt ega kaudselt sellele, et instrumendid võetakse tagasi, lunastatakse või ostetakse tagasi või et seda võidakse teha, ning krediidiasutus või investeerimisühing ei osuta sellele ka ühelgi muul viisil, välja arvatud järgmistel juhtudel:

i) pärast krediidiasutuse või investeerimisühingu likvideerimist;

ii) instrumentide vabatahtliku tagasiostmise või täiendavate esimese taseme omavahendite summa vabatahtliku muul viisil vähendamise korral, kui krediidiasutus või investeerimisühing on vastavalt artiklile 77 saanud pädeva asutuse eelneva loa;

k) krediidiasutus või investeerimisühing ei osuta otseselt ega kaudselt, et pädev asutus annaks nõusoleku instrumentide tagasi võtmiseks, lunastamiseks või tagasi ostmiseks;

l) instrumentidelt tehtavad väljamaksed vastavad järgmistele tingimustele:

i) väljamaksed tehakse väljamaksete tegemiseks kasutatavatelt kirjetelt;

ii) instrumentidelt tehtavate väljamaksete suurust ei muudeta krediidiasutuse või investeerimisühingu või selle emaettevõtja krediidikvaliteedi alusel;

iii) instrumente reguleerivate sätetega antakse krediidiasutusele või investeerimisühingule võimalus omal äranägemisel igal ajal tühistada instrumentidelt väljamaksete tegemine määramata ajaks ja mittekumulatiivsel alusel ning krediidiasutus või investeerimisühing võib selliseid tühistatud makseid piiranguteta kasutada oma tähtaeguvate kohustuste täitmiseks;

iv) väljamaksete tühistamist ei käsitata krediidiasutuse või investeerimisühingu makseviivitusjuhuna;

v) väljamaksete tühistamisega ei kaasne krediidiasutusele või investeerimisühingule mingeid piiranguid;

m) instrumendid ei aita kaasa selle kindlaksmääramisele, et krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustused ületavad tema vara, kui sellist kindlaksmääramist kasutatakse kohaldatavate siseriiklike õigusaktide kohaselt maksejõuetuse kindlakstegemiseks;

n) instrumente reguleerivate sätetega nähakse ette, et käivitava sündmuse korral hinnatakse instrumentide põhisumma püsivalt või ajutiselt alla või konverteeritakse instrumendid esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvateks instrumentideks;

o) instrumente reguleerivad sätted ei hõlma tunnusjooni, mis võivad takistada krediidiasutuse või investeerimisühingu rekapitaliseerimist;

p) kui instrumente ei ole otseselt emiteerinud krediidiasutus või investeerimisühing, tuleb täita mõlemad järgmised tingimused:

i) instrumendid on emiteeritud I osa II jaotise 2. peatüki kohaselt konsolideerimise alla kuuluva ettevõtja kaudu;

ii) tulu on krediidiasutusele või investeerimisühingule viivitamata ja piiranguteta kättesaadav vormis, mis vastab käesolevas lõikes sätestatud tingimustele.

2. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, millega täpsustatakse järgmine: EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

a) tagasivõtmise ajendite vorm ja laad;

b) täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluva instrumendi põhisumma mis tahes üleshindamise laad pärast selle põhisumma ajutist allahindamist;

c) protseduurid ja ajakava seoses järgmisega:

i) selle kindlaksmääramine, et käivitav sündmus on aset leidnud;

ii) täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluva instrumendi põhisumma üleshindamine pärast selle põhisumma ajutist allahindamist;

d) instrumentide tunnusjooned, mis võivad takistada krediidiasutuse või investeerimisühingu rekapitaliseerimist;

e) eriotstarbeliste ettevõtjate kasutamine omavahenditesse kuuluvate instrumentide kaudseks emiteerimiseks.

Artikkel 53 Piirangud täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvatelt instrumentidelt tehtavate väljamaksete tühistamisele ning tunnusjooned, mis võivad takistada krediidiasutuse või investeerimisühingu rekapitaliseerimist

Artikli 52 lõike 1 punkti l alapunkti v ja punkti o kohaldamisel ei hõlma täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvaid instrumente reguleerivad sätted eelkõige järgmist:

a) nõue, mille kohaselt tuleb teha instrumentidelt väljamaksed juhul, kui tehakse väljamakse selliselt krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud instrumendilt, millel on sama või madalam nõudeõiguse järk kui täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluval instrumendil, sealhulgas esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluval instrumendil;

b) nõue, mille kohaselt tühistatakse väljamaksed esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse või teise taseme omavahenditesse kuuluvatelt instrumentidelt juhul, kui kõnealustelt täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvatelt instrumentidelt väljamakseid ei tehta;

c) kohustus asendada intressi- või dividendimaksed muud laadi maksetega. Krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes ei kohaldata sellist kohustust ka ühelgi muul viisil.

Artikkel 54 Täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide allahindamine või konverteerimine

1. Artikli 52 lõike 1 punkti n kohaldamisel kohaldatakse täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide suhtes järgmisi sätteid:

a) käivitav sündmus leiab aset, kui artikli 92 lõike 1 punkti a kohane krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite suhtarv langeb allapoole ükskõik kummast järgnevast:

i) 5,125 %;

ii) 5,125 %-st kõrgem tase, kui see on määratud kindlaks krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt ja täpsustatud instrumenti reguleerivates sätetes;

b) krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad instrumenti reguleerivates sätetes täpsustada lisaks punktis a osutatule veel ühe või mitu käivitavat sündmust;

c) kui instrumente reguleerivate sätetega nähakse ette, et käivitava sündmuse korral konverteeritakse instrumendid esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvateks instrumentideks, täpsustatakse kõnealuste sätetega üks järgmisest:

i) sellise konverteerimise määr ja konverteerimise lubatud mahu piirmäär;

ii) instrumentide esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvateks instrumentideks konverteerimise vahemik;

d) kui instrumente reguleerivate sätetega nähakse ette, et käivitava sündmuse korral hinnatakse instrumentide põhisumma alla, vähendatakse allahindlusega kõike järgmist:

i) instrumendi omaniku nõue krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse või likvideerimise korral;

ii) instrumendi tagasivõtmise või tagasiostmise korral maksmisele kuuluv summa;

iii) instrumendilt tehtavad väljamaksed.

2. Täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluva instrumendi allahindamine või konverteerimine peab kohaldatava raamatupidamistava kohaselt tekitama kirjed, mis kvalifitseeruvad esimese taseme põhiomavahendite kirjetena.

3. Täiendavate esimese taseme omavahendite kirjetes kajastatud täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide summa on piiratud selliste esimese taseme põhiomavahendite kirjete miinimumsummaga, mis tekiksid juhul, kui täiendavate esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide põhisumma hinnatakse täielikult alla või konverteeritakse esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvateks instrumentideks.

4. Käivitava sündmuse toimumise korral allahindamisele või konverteerimisele kuuluvate täiendavate esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide kogusumma ei või olla väiksem kui väikseim järgnevast:

a) summa, mida on vaja krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite suhtarvu täielikuks tagasiviimiseks 5,125 %-le;

b) instrumendi täielik põhisumma.

5. Kui toimub käivitav sündmus, peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud tegema järgmist:

a) teavitama viivitamata pädevaid asutusi;

b) teavitama täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide omanikke;

c) viivitamata ja hiljemalt ühe kuu jooksul hindama alla instrumentide põhisumma või konverteerima instrumendid esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvateks instrumentideks kooskõlas käesolevas artiklis sätestatud nõuetega.

6. Krediidiasutus või investeerimisühing, kes emiteerib täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvaid instrumente, mis konverteeritakse käivitava sündmuse korral esimese taseme põhiomavahenditesse, tagab, et tema põhikirjajärgne aktsiakapital on alati piisav, et konverteerida käivitava sündmuse korral kõik sellised konverteeritavad täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid aktsiatesse. Kõik vajalikud load tuleb saada selliste konverteeritavate täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide emiteerimise kuupäevaks. Krediidiasutusel või investeerimisühingul on alati vajalik eelnev luba selliste esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide emiteerimiseks, millesse sellised täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid käivitava sündmuse korral konverteeritakse.

7. Krediidiasutus või investeerimisühing, kes emiteerib täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvaid instrumente, mis konverteeritakse käivitava sündmuse korral esimese taseme põhiomavahenditesse, tagab, et tema asutamislepingus või põhikirjas või lepingulistes sätetes puuduvad menetluslikud takistused selliseks konverteerimiseks.

Artikkel 55 Tagajärjed, mis tulenevad sellest, kui täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvatele instrumentidele seatud tingimused ei ole enam täidetud

Kui täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide puhul ei ole enam täidetud artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimused, kohaldatakse järgmist:

a) instrumendi kvalifitseerumine täiendavasse esimese taseme omavahenditesse kuuluva instrumendina lõpeb otsekohe;

b) kõnealuse instrumendiga seotud ülekursiosa kvalifitseerumine täiendavate esimese taseme omavahendite kirjena lõpeb otsekohe.

2. jagu Mahaarvamised täiendavate esimese taseme omavahendite kirjetest

Artikkel 56 Mahaarvamised täiendavate esimese taseme omavahendite kirjetest

Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvavad täiendavate esimese taseme omavahendite kirjetest maha järgmise:

a) krediidiasutuse või investeerimisühingu otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused enda täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, sealhulgas enda nendes täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, mille krediidiasutus või investeerimisühing võiks olla olemasolevate lepingujärgsete kohustuste alusel kohustatud ostma;

b) otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused selliste finantssektori ettevõtjate täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, kellega krediidiasutusel või investeerimisühingul on vastastikune ristosalus, mis on pädeva asutuse arvates loodud selleks, et kunstlikult suurendada krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendeid;

c) finantssektori ettevõtjate täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate, artikli 60 kohaselt kindlaks määratud otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste kohaldatav summa, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole neis ettevõtjates olulist investeeringut;

d) krediidiasutuse või investeerimisühingu otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused finantssektori ettevõtjate täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on kõnealustes ettevõtjates oluline investeering, välja arvatud väärtpaberite emissiooni tagamisega seotud positsioonid, mida hoitakse viis tööpäeva või vähem;

e) artikli 66 kohaselt teise taseme omavahendite kirjetest mahaarvamisele kuuluvate kirjete summa, mis ületab krediidiasutuse või investeerimisühingu teise taseme omavahendeid;

f) kõik arvutamise ajal prognoositavad täiendavate esimese taseme omavahendite kirjetega seotud maksud, välja arvatud juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing täiendavate esimese taseme omavahendite kirjete summat vastavalt korrigeerib, niivõrd kuivõrd sellised maksud vähendavad summat, mille ulatuses võib kõnealuseid kirjeid kasutada riskide või kahju katmiseks.

Artikkel 57 Enda täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine

Artikli 56 punkti a kohaldamisel arvutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud osalused enda täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides pika kogupositsiooni alusel, võttes arvesse järgmisi erandeid:

a) krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad arvutada enda täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste summa pika netopositsiooni alusel, eeldusel et on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

i) lühikesed ja pikad positsioonid on samas aluspositsioonis ning lühikesed positsioonid ei hõlma vastaspoole riski;

ii) nii lühikesi kui ka pikki positsioone hoitakse mõlemaid kauplemisportfellis või mõlemaid hoitakse muu tegevuse all;

b) otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste puhul indeksipõhistes väärtpaberites määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud mahaarvatava summa kindlaks, arvutades aluspositsiooni nende indeksite koosseisu kuuluvates enda täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides;

c) krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad tasaarvestada enda täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide pikad kogupositsioonid, mis tulenevad indeksipõhistes väärtpaberites olevatest osalustest, enda täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide lühikeste positsioonidega, mis tulenevad alusindeksi lühikestest positsioonidest, sealhulgas juhul, kui kõnealused lühikesed positsioonid hõlmavad vastaspoole riski, eeldusel et on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

i) pikad ja lühikesed positsioonid on samas alusindeksis;

ii) nii lühikesi kui pikki positsioone hoitakse mõlemaid kauplemisportfellis või hoitakse mõlemaid muu tegevuse all.

Artikkel 58 Finantssektori ettevõtjate täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine ja mahaarvamised olukorras, kus krediidiasutusel või investeerimisühingul on vastastikune ristosalus, mis on kunstlikult loodud omavahendite suurendamiseks

Krediidiasutused ja investeerimisühingud teevad artikli 56 punktidega b, c ja d ette nähtud mahaarvamised järgmiselt:

a) osalused täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides arvutatakse pika kogupositsiooni alusel;

b) kindlustuse täiendavate esimese taseme omavahendite kirjeid käsitatakse mahaarvamiste tegemisel osalusena täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides.

Artikkel 59 Finantssektori ettevõtjate täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud teevad artikli 56 punktidega c ja d ette nähtud mahaarvamised järgmiselt:

a) nad võivad arvutada otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused finantssektori ettevõtjates täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides samas aluspositsioonis oleva pika netopositsiooni alusel, eeldusel et mõlemad järgmised tingimused on täidetud:

i) lühikese positsiooni lõpptähtaeg vastab pika positsiooni lõpptähtajale või selle järelejäänud tähtaeg on vähemalt üks aasta;

ii) nii lühikesi kui pikki positsioone hoitakse mõlemaid kas kauplemisportfellis või hoitakse mõlemaid muu tegevuse all;

b) otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste puhul indeksipõhistes väärtpaberites määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud mahaarvatava summa kindlaks, arvutades aluspositsiooni nende indeksite koosseisu kuuluvates finantssektori ettevõtjate kapitaliinstrumentides.

Artikkel 60 Täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut finantssektori ettevõtjas

1. Artikli 56 punkti c kohaldamisel arvutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud mahaarvatava summa, korrutades käesoleva lõike punktis a osutatud summa käesoleva lõike punktis b osutatud arvutuse tulemusel saadava teguriga:

a) kogusumma, mille võrra krediidiasutuse või investeerimisühingu otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused selliste finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ja teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, milles krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut, ületavad 10 % krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite kirjetest, arvutatuna pärast järgmiste sätete kohaldamist:

i) artiklid 32 kuni 35;

ii) artikli 36 lõike 1 punktid a–g, punkti k alapunktid ii–v ja punkt l, välja arvatud tulevasel kasumlikkusel põhinev edasilükkunud tulumaksu vara, mis tuleneb ajutistest erinevustest;

iii) artiklid 44 ja 45;

b) krediidiasutuse või investeerimisühingu otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste summa selliste finantssektori ettevõtjate täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, milles krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut, jagatuna krediidiasutuse või investeerimisühingu kõigi otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste kogusummaga finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ja teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides.

3. Lõike 1 kohaselt mahaarvatav summa jaotatakse osadeks kõigi hoitavate täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide vahel. Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad kindlaks selle, milline summa igast täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvast instrumendist tuleb lõike 1 kohaselt maha arvata, korrutades käesoleva lõike punktis a osutatud summa käesoleva lõike punktis b osutatud osakaaluga:

a) osaluste summa, mis tuleb lõike 1 kohaselt maha arvata;

b) täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluva instrumendi osakaal kogusummas, mille moodustavad krediidiasutuse või investeerimisühingu otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused selliste finantssektori ettevõtjate täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, milles krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut.

4. Artikli 56 esimese lõigu punktis c osutatud osaluste summat, mis ei ületa 10 % krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite kirjetest pärast lõike 1 punkti a alapunktide i, ii ja iii sätete kohaldamist, ei arvata maha ning selle suhtes kohaldatakse vastavalt vajadusele III osa II jaotise 2. või 3. peatüki kohaseid riskikaalusid ja III osa IV jaotises sätestatud nõudeid.

5. Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad kindlaks selle, millist summat igast täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvast instrumendist tuleb lõike 4 kohaselt riskiga kaaluda, korrutades käesoleva lõike punktis a osutatud summa käesoleva lõike punktis b osutatud osakaaluga:

a) osaluste summa, mida tuleb lõike 4 kohaselt riskiga kaaluda;

b) osakaal, mis saadakse lõike 3 punktis b sätestatud arvutuse tulemusel.

3. jagu Täiendavad esimese taseme omavahendid

Artikkel 61 Täiendavad esimese taseme omavahendid

Krediidiasutuse või investeerimisühingu täiendavad esimese taseme omavahendid koosnevad täiendavate esimese taseme omavahendite kirjetest, millest on maha arvatud artiklis 56 osutatud kirjed ja mille suhtes on kohaldatud artiklit 79.

4. PEATÜKK Teise taseme omavahendid

1. jagu Teise taseme omavahendite kirjed ja instrumendid

Artikkel 62 Teise taseme omavahendite kirjed

Teise taseme omavahendite kirjed hõlmavad järgmist: Punkti a tingimustele vastavad kirjed ei kvalifitseeru esimese taseme põhiomavahendite ega täiendavate esimese taseme omavahendite kirjetena.

a) kapitaliinstrumendid ja allutatud laenud, tingimusel et on täidetud artiklis 63 sätestatud tingimused;

b) punktis a osutatud instrumentidega seotud ülekurss;

c) krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, kes arvutavad riskiga kaalutud vara III osa II jaotise 2. peatüki kohaselt, üldine krediidiriskiga korrigeerimine (koos maksumõjuga) kuni 1,25 % ulatuses riskiga kaalutud varast, mis on arvutatud vastavalt III osa II jaotise 2. peatükile;

d) krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, kes arvutavad riskiga kaalutud vara III osa II jaotise 3. peatüki kohaselt, artiklite 158 ja 159 kohaselt arvutatavad positiivsed summad (koos maksumõjuga) kuni 0,6 % ulatuses riskiga kaalutud varast, mis on arvutatud vastavalt III osa II jaotise 3. peatükile.

Artikkel 63 Teise taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid

Kapitaliinstrumendid ja allutatud laenud kvalifitseeruvad teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentidena juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

a) instrumendid on emiteeritud või allutatud laenud on välja antud ja nende eest on täielikult tasutud;

b) instrumente ei ole ostnud või allutatud laenusid ei ole välja andnud ükski järgmistest:

i) krediidiasutus või investeerimisühing ega tema tütarettevõtjad;

c) krediidiasutus või investeerimisühing ei rahasta instrumentide ostu või allutatud laenude väljaandmist otseselt ega kaudselt;

d) instrumente reguleerivate sätete kohased instrumentide põhisummaga seotud nõuded või allutatud laenusid reguleerivate sätete kohased allutatud laenude põhisummaga seotud nõuded on täielikult allutatud kõigile allutamata võlausaldajate nõuetele;

e) järgmised üksused ei ole instrumente või allutatud laenusid taganud ega andnud neile garantiid, mis suurendaks instrumentide või allutatud laenudega seonduvate nõuete nõudeõiguse järku:

i) krediidiasutus või investeerimisühing ega tema tütarettevõtjad;

ii) krediidiasutuse või investeerimisühingu emaettevõtja ega tema tütarettevõtjad;

iii) emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja ega tema tütarettevõtjad;

iv) segavaldusettevõtja ega tema tütarettevõtjad;

v) segafinantsvaldusettevõtja ega tema tütarettevõtjad;

vi) mis tahes ettevõtja, kellel on märkimisväärne seos punktides i kuni v osutatud üksustega;

f) instrumentide või allutatud laenude suhtes ei kohaldata mis tahes korda, mis muul viisil suurendaks vastavalt kas instrumentide või allutatud laenudega seonduvate nõuete nõudeõiguse järku;

g) instrumentide või allutatud laenude esialgne tähtaeg on vähemalt viis aastat;

h) instrumente või allutatud laenusid reguleerivad sätted ei sisalda krediidiasutuse või investeerimisühingu jaoks ajendeid nende põhisumma tagasivõtmiseks või tagasimaksmiseks enne lõpptähtaega;

i) kui instrumendid või allutatud laenud hõlmavad üht või mitut tagasiostu võimalust või ennetähtaegse tagasimakse võimalust, võib seda kasutada vastavalt emitendi või võlgniku, äranägemisele;

j) instrumente või allutatud laenusid võib tagasi võtta, lunastada või tagasi osta või ennetähtaegselt tagasi maksta ainult juhul, kui on täidetud artiklis 77 sätestatud tingimused, ja mitte varem kui viis aastat pärast instrumentide või allutatud laenude emiteerimist või väljaandmist, välja arvatud juhul, kui artikli 78 lõikes 4 sätestatud tingimused on täidetud;

k) instrumente või allutatud laenusid reguleerivad sätted ei osuta otseselt ega kaudselt sellele, et krediidiasutus või investeerimisühing võtab, lunastab, ostab või maksab ennetähtaegselt instrumendid või allutatud laenud tagasi või võib seda teha muul juhul kui maksejõuetuse või likvideerimise korral, ning krediidiasutus või investeerimisühing ei osuta sellele ka ühelgi muul viisil;

l) instrumente või allutatud laenusid reguleerivate sätetega ei anta instrumentide omanikule või laenuandjale õigust kiirendada intresside või põhisumma tulevasi kavakohaseid makseid, välja arvatud krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse või likvideerimise korral;

m) instrumentidelt või allutatud laenudelt tehtavate intressi- või dividendimaksete suurust ei muudeta krediidiasutuse või investeerimisühingu või selle emaettevõtja krediidikvaliteedi alusel;

n) kui instrumente ei ole otseselt emiteerinud krediidiasutus või investeerimisühing või kui allutatud laenusid ei ole saanud otse krediidiasutus või investeerimisühing, tuleb täita mõlemad järgmised tingimused:

i) kõnealused instrumendid on emiteeritud või allutatud laenud on saadud üksuse kaudu, mis kuulub I osa II jaotise 2. peatüki kohase konsolideerimise alla;

ii) tulu on kõnealusele krediidiasutusele või investeerimisühingule viivitamata ja piiranguteta kättesaadav vormis, mis vastab käesolevas lõikes sätestatud tingimustele.

Artikkel 64 Teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide amortiseerimine

Selleks et arvutada, millises ulatuses kvalifitseeruvad teise taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid teise taseme omavahendite kirjena asjaomase instrumendi lõpptähtajani jäänud viie aasta jooksul, korrutatakse punkti a kohase arvutuse tulemus punktis b osutatud summaga järgmiselt:

a) instrumentide või allutatud laenude nimiväärtus lepingujärgse lõpptähtajani jäänud viie aasta pikkuse ajavahemiku esimese päeva seisuga, jagatuna kõnealuse ajavahemiku kalendripäevade arvuga;

b) instrumentide või allutatud laenude lepingujärgse lõpptähtajani jäänud kalendripäevade arv.

Artikkel 65 Tagajärjed, mis tulenevad sellest, kui teise taseme omavahenditesse kuuluvatele instrumentidele seatud tingimused ei ole enam täidetud

Kui teise taseme omavahenditesse kuuluva instrumendi puhul ei ole enam täidetud artiklis 63 sätestatud tingimused, kohaldatakse järgmist:

a) instrumendi kvalifitseerumine teise taseme omavahenditesse kuuluva instrumendina lõpeb otsekohe;

b) kõnealuse instrumendiga seotud ülekursiosa kvalifitseerumine teise taseme omavahendite kirjena lõpeb otsekohe.

2. jagu Mahaarvamised teise taseme omavahendite kirjetest

Artikkel 66 Mahaarvamised teise taseme omavahendite kirjetest

Teise taseme omavahendite kirjetest arvatakse maha järgmine:

a) krediidiasutuse või investeerimisühingu otsene, kaudne ja sünteetiline osalus enda teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, sealhulgas enda teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, mille krediidiasutus või investeerimisühing võiks olla olemasolevate lepingujärgsete kohustuste alusel kohustatud ostma;

b) otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused selliste finantssektori ettevõtjate teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, kellega krediidiasutusel või investeerimisühingul on vastastikune ristosalus, mis on pädeva asutuse arvates loodud selleks, et kunstlikult suurendada krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendeid;

c) finantssektori ettevõtjate teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate, artikli 70 kohaselt kindlaks määratud otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste kohaldatav summa, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut neis ettevõtjates;

d) krediidiasutuse või investeerimisühingu otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused finantssektori ettevõtjate teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on kõnealustes ettevõtjates oluline investeering, välja arvatud väärtpaberite emissiooni tagamisega seotud positsioonid, mida hoitakse vähem kui viis tööpäeva.

Artikkel 67 Enda teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine

Artikli 66 punkti a kohaldamisel arvutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud osalused pika kogupositsiooni alusel, võttes arvesse järgmisi erandeid:

a) krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad arvutada osaluste summa pika netopositsiooni alusel, eeldusel et on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

i) lühikesed ja pikad positsioonid on samas aluspositsioonis ning lühikesed positsioonid ei hõlma vastaspoole riski;

ii) nii lühikesi kui ka pikki positsioone hoitakse mõlemaid kauplemisportfellis või hoitakse mõlemaid muu tegevuse all;

b) otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste puhul indeksipõhistes väärtpaberites määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud mahaarvatava summa kindlaks, arvutades aluspositsiooni nende indeksite koosseisu kuuluvates enda teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides;

c) krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad tasaarvestada enda teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide pikad kogupositsioonid, mis tulenevad indeksipõhistes väärtpaberites olevatest osalustest, enda teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide lühikeste positsioonidega, mis tulenevad alusindeksi lühikestest positsioonidest, sealhulgas juhul, kui kõnealused lühikesed positsioonid hõlmavad vastaspoole riski, eeldusel et on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

i) pikad ja lühikesed positsioonid on samas alusindeksis;

ii) nii lühikesi kui pikki positsioone hoitakse mõlemaid kauplemisportfellis või hoitakse mõlemaid muu tegevuse all.

Artikkel 68 Finantssektori ettevõtjate teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine ja mahaarvamised olukorras, kus krediidiasutusel või investeerimisühingul on vastastikune ristosalus, mis on kunstlikult loodud omavahendite suurendamiseks

Krediidiasutused ja investeerimisühingud teevad artikli 66 punktidega b, c ja d ette nähtud mahaarvamised järgmiselt:

a) osalused teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides arvutatakse pika kogupositsiooni alusel;

b) osalusi kindlustuse teise taseme omavahendite kirjetes ja kindlustuse kolmanda taseme omavahendite kirjetes käsitatakse mahaarvamiste tegemisel osalusena teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides.

Artikkel 69 Finantssektori ettevõtjate teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides olevate osaluste mahaarvamine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud teevad artikli 66 punktidega c ja d ette nähtud mahaarvamised järgmiselt:

a) nad võivad arvutada otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused finantssektori ettevõtjates teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides samas aluspositsioonis oleva pika netopositsiooni alusel, eeldusel et mõlemad järgmised tingimused on täidetud:

i) lühikese positsiooni lõpptähtaeg vastab pika positsiooni lõpptähtajale või selle järelejäänud tähtaeg on vähemalt üks aasta;

ii) nii lühikest kui pikka positsiooni hoitakse mõlemaid kauplemisportfellis või hoitakse mõlemaid muu tegevuse all;

b) otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste puhul indeksipõhistes väärtpaberites määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud mahaarvatava summa kindlaks, lähtudes aluspositsioonist nende indeksite koosseisu kuuluvates finantssektori ettevõtjate kapitaliinstrumentides.

Artikkel 70 Teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide mahaarvamine, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut finantssektori ettevõtjas

1. Artikli 66 punkti c kohaldamisel arvutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud mahaarvatava summa, korrutades käesoleva lõike punktis a osutatud summa käesoleva lõike punktis b osutatud arvutuse tulemusel saadava teguriga:

a) kogusumma, mille võrra krediidiasutuse või investeerimisühingu otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused selliste finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ja teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, milles krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut, ületavad 10 % krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite kirjetest, arvutatuna pärast järgmiste sätete kohaldamist:

i) artiklid 32 kuni 35;

ii) artikli 36 lõike 1 punktid a–g, punkti k alapunktid ii–v ja punkt l, välja arvatud mahaarvatav summa seoses tulevasel kasumlikkusel põhineva edasilükkunud tulumaksu varaga, mis tuleneb ajutistest erinevustest;

iii) artiklid 44 ja 45;

b) krediidiasutuse või investeerimisühingu otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste summa selliste finantssektori ettevõtjate teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, milles krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut, jagatuna krediidiasutuse või investeerimisühingu kõigi otseste, kaudsete ja sünteetiliste osaluste kogusummaga nende finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ja teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides.

3. Lõike 1 kohaselt mahaarvatav summa jaotatakse osadeks kõigi hoitavate teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide vahel. Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad kindlaks selle, milline summa igast teise taseme omavahenditesse kuuluvast instrumendist tuleb lõike 1 kohaselt maha arvata, korrutades käesoleva lõike punktis a osutatud summa käesoleva lõike punktis b osutatud osakaaluga:

a) osaluste kogusumma, mis tuleb lõike 1 kohaselt maha arvata;

b) teise taseme omavahenditesse kuuluva instrumendi osakaal kogusummas, mille moodustavad krediidiasutuse või investeerimisühingu otsesed, kaudsed ja sünteetilised osalused selliste finantssektori ettevõtjate teise taseme omavahenditesse kuuluvates instrumentides, milles krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole olulist investeeringut.

4. Artikli 66 lõike 1 punktis c osutatud osaluste summat, mis ei ületa 10 % krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite kirjetest pärast lõike 1 punkti a alapunktide i–iii sätete kohaldamist, ei arvata maha ning selle suhtes kohaldatakse vajaduse korral III osa II jaotise 2. või 3. peatüki kohaseid riskikaalusid ja III osa IV jaotises sätestatud nõudeid.

5. Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad kindlaks selle, millist summat igast teise taseme omavahenditesse kuuluvast instrumendist tuleb lõike 4 kohaselt riskiga kaaluda, korrutades käesoleva lõike punktis a osutatud summa käesoleva lõike punktis b osutatud osakaaluga:

a) osaluste summa, mida tuleb lõike 4 kohaselt riskiga kaaluda;

b) osakaal, mis saadakse lõike 3 punktis b sätestatud arvutuse tulemusel.

3. jagu Teise taseme omavahendid

Artikkel 71 Teise taseme omavahendid

Krediidiasutuse või investeerimisühingu teise taseme omavahendid koosnevad krediidiasutuse või investeerimisühingu teise taseme omavahendite kirjetest, millest on tehtud artiklis 66 osutatud mahaarvamised ja mille suhtes on kohaldatud artiklit 79.

5. PEATÜKK Omavahendid

Artikkel 72 Omavahendid

Krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendid võrduvad krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese ja teise taseme omavahendite summaga.

6. PEATÜKK Üldnõuded

Artikkel 73 Väljamaksed omavahenditesse kuuluvatelt instrumentidelt

1. Kapitaliinstrumendid, millelt muus vormis kui rahaliste või omavahenditesse kuuluva instrumendina tehtavate väljamaksete tegemise üle on õigus otsustada üksnes krediidiasutusel või investeerimisühingul, saavad kvalifitseeruda esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ega teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentidena vaid juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing on saanud pädevatelt asutustelt eelneva loa.

2. Pädevad asutused annavad lõikes 1 osutatud loa üksnes juhul, kui nende arvates on täidetud kõik järgmised tingimused:

a) lõikes 1 osutatud otsustusõigus või vorm, milles väljamakseid saab teha, ei mõjuta negatiivselt krediidiasutuse või investeerimisühingu võimalust tühistada asjaomase instrumendi alusel tehtavaid makseid;

b) lõikes 1 osutatud otsustusõigus või vorm, milles väljamakseid saab teha, ei mõjuta negatiivselt instrumendi võimet katta kahjusid;

c) lõikes 1 osutatud otsustusõigus või vorm, milles väljamakseid saab teha, ei vähenda muul viisil kapitaliinstrumendi kvaliteeti.

3. Kapitaliinstrumendid, millelt muus vormis kui rahaliste või omavahenditesse kuuluva instrumendina tehtavate väljamaksete tegemise üle on õigus otsustada või seda nõuda mõnel muul juriidilisel isikul kui neid emiteerival krediidiasutusel või investeerimisühingul, ei saa kvalifitseeruda esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ega teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentidena.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ja teise taseme omavahenditesse kuuluvatelt instrumentidelt tehtavate väljamaksete suuruse kindlaksmääramisel kasutada ühe alusnäitajana laiapõhjalist turuindeksit.

5. Lõiget 4 ei kohaldata, kui krediidiasutus või investeerimisühing on nimetatud laiapõhjalises turuindeksis alusüksuseks, välja arvatud juhul, kui mõlemad järgmised tingimused on täidetud:

a) krediidiasutus või investeerimisühing leiab, et laiapõhjalise turuindeksi liikumised ei ole märkimisväärses korrelatsioonis krediidiasutuse või investeerimisühingu, selle emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu või emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja, emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja või emaettevõtjana tegutseva segavaldusettevõtja krediidikvaliteediga;

b) pädeval asutusel ei ole kujunenud punktis a osutatust erinevat arvamust.

6. Krediidiasutused ja investeerimisühingud esitavad oma aruannetes ja avalikustavad laiapõhjalised aktsiahinnaindeksid, millele nende kapitaliinstrumendid toetuvad.

7. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada tingimused, mille alusel lõike 4 kohaldamisel kvalifitseeruvad indeksid laiapõhjaliste turu indeksitena. EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 74 Reguleeritud finantssektori ettevõtjate emiteeritud kapitaliinstrumentides olevad osalused, mis ei kvalifitseeru regulatiivse kapitalina

Krediidiasutused ja investeerimisühingud ei arva omavahendite mis tahes elementidest maha reguleeritud finantssektori ettevõtja emiteeritud otseseid, kaudseid või sünteetilisi osalusi, mis ei kvalifitseeru kõnealuse ettevõtja regulatiivse kapitalina. Krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldavad selliste osaluste suhtes vastavalt vajadusele kas III osa II jaotise 2. või 3. peatüki kohaseid riskikaalusid.

Artikkel 75 Lühikeste positsioonide mahaarvamise ja lõpptähtaegadega seotud nõuded

Nõuded artikli 42 punktis a, artikli 56 punktis a ja artikli 66 punktis a osutatud lühikeste positsioonide lõpptähtaegade kohta loetakse seoses hoitavate positsioonidega täidetuks, kui on täidetud järgmised tingimused:

a) krediidiasutusel või investeerimisühingul on lepingujärgne õigus müüa konkreetsel tulevasel kuupäeval riskimaandust pakkuvale vastaspoolele pikk positsioon, mille riski maandatakse;

b) krediidiasutusele või investeerimisühingule riskimaandust pakkuv vastaspool on lepingu kohaselt kohustatud ostma krediidiasutuselt või investeerimisühingult sellel konkreetsel tulevasel kuupäeval punktis a osutatud pika positsiooni.

Artikkel 76 Kapitaliinstrumentide indeksipõhised osalused

1. Artikli 42 punkti a, artikli 45 punkti a, artikli 57 punkti a, artikli 59 punkti a, artikli 67 punkti a ja artikli 66 punkti a kohaldamisel võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kapitaliinstrumendis oleva pika positsiooni summat vähendada indeksi selle osa võrra, mis põhineb samal aluspositsioonil, mille riski maandatakse, kui järgmised tingimused on täidetud:

a) nii pikka positsiooni, mille riski maandatakse, kui ka lühikest positsiooni indeksis, mida kasutatakse sellest pikast positsioonist tuleneva riski maandamiseks, hoitakse kas mõlemaid kauplemisportfellis või mõlemaid muu tegevuse all;

b) punktis a osutatud positsioone kajastatakse krediidiasutuse või investeerimisühingu bilansis õiglases väärtuses;

c) punktis a osutatud lühike positsioon kvalifitseerub vastavalt krediidiasutuse või investeerimisühingu sisekontrolli korrale tegeliku riskimaandusena;

d) pädevad asutused hindavad punktis c osutatud kontrollikorra adekvaatsust vähemalt kord aastas ning on rahul selle jätkuva asjakohasusega.

2. Kui pädev asutus on andnud selleks eelneva loa, võib krediidiasutus või investeerimisühing kasutada indeksite koosseisu kuuluvate krediidiasutuse või investeerimisühingu kapitaliinstrumentide aluspositsiooni konservatiivset hinnangut alternatiivse võimalusena sellele, et krediidiasutus või investeerimisühing arvutab oma riskipositsiooni seoses punktis a, punktis b või punktides a ja b osutatud kirjetega:

a) enda esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ja teise taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid, mis kuuluvad indeksite koosseisu;

b) finantssektori ettevõtjate esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ja teise taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid, mis kuuluvad indeksite koosseisu.

3. Pädevad asutused annavad lõikes 2 osutatud loa ainult juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing on neile neid rahuldaval viisil tõendanud, et krediidiasutuse või investeerimisühingu jaoks on tegevuslikult koormav jälgida vastavalt kas lõike 2 punktis a, punktis b või punktides a ja b osutatud kirjetega seotud aluspositsioone.

4. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada järgmine: EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

a) millal hinnangud, mida kasutatakse lõike 2 kohase alternatiivina aluspositsiooni arvutamisele, on piisavalt konservatiivsed;

b) mida tähendab tegevuslikult koormav lõike 3 kohaldamisel.

Artikkel 77 Omavahendite vähendamise tingimused

Krediidiasutused ja investeerimisühingud taotlevad pädevate asutuste eelnevat luba ühe või mõlema järgneva punkti jaoks:

a) krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide vähendamine, lunastamine või tagasiostmine kohaldatavate siseriiklike õigusaktidega lubatud viisil;

b) täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse või teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide tagasivõtmine, lunastamine, tagasimaksmine või tagasiostmine enne nende lepingujärgset lõpptähtaega.

Artikkel 78 Järelevalvealane luba omavahendite vähendamiseks

1. Pädev asutus annab krediidiasutusele või investeerimisühingule loa esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse või teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide vähendamiseks, tagasiostmiseks, tagasivõtmiseks või lunastamiseks juhul, kui täidetud on mis tähes järgmistest tingimustest:

a) enne artiklis 77 osutatud toimingut või sellega samal ajal asendab krediidiasutus või investeerimisühing artiklis 77 osutatud instrumendid sama või kõrgema kvaliteediga omavahenditesse kuuluvate instrumentidega tingimustel, mis on krediidiasutuse või investeerimisühingu tulu teenimise suutlikkuse seisukohast jätkusuutlikud;

b) krediidiasutus või investeerimisühing on pädevale asutusele teda rahuldaval viisil tõendanud, et krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendid ületavad kõnealuse toimingu järel käesoleva määruse artikli 92 lõikes 1 osutatud nõudeid ja direktiivi 2013/36/EL artikli 128 punktis 6 määratletud kombineeritud puhvri nõuet määral, mida pädev asutus võib pidada vajalikuks vastavalt direktiivi 2013/36/EL artikli 104 lõikele 3.

2. Hinnates lõike 1 punkti a kohaselt asendusinstrumentide jätkusuutlikkust krediidiasutuse või investeerimisühingu tulu teenimise suutlikkuse seisukohast, kaaluvad pädevad asutused, mil määral nimetatud asenduskapitaliinstrumendid oleksid krediidiasutuse või investeerimisühingu jaoks kulukamad neist instrumentidest, mida nad asendavad.

3. Kui krediidiasutus või investeerimisühing teeb artikli 77 punktis a osutatud toimingu ja kohaldatavate siseriiklike õigusaktidega on keelatud keelduda artiklis 27 osutatud esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide tagasiostmisest, võib pädev asutus loobuda käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tingimuste kohaldamisest tingimusel, et ta nõuab, et krediidiasutus või investeerimisühing piirab selliste instrumentide tagasiostmist asjakohasel alusel.

4. Pädevad asutused võivad krediidiasutustel ja investeerimisühingutel lubada tagasi osta täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ja teise taseme omavahenditesse kuuluvaid instrumente varem kui viis aastat pärast emiteerimise kuupäeva üksnes siis, kui lõikes 1 ja käesoleva lõike punktis a või b sätestatud tingimused on täidetud:

a) kõnealuste instrumentide regulatiivses liigituses on toimunud muutus, mis tõenäoliselt tingiks nende väljajätmise omavahenditest või ümberliigitamise madalama kvaliteedivormiga omavahendite hulka, ning täidetud on mõlemad järgmised tingimused:

i) pädev asutus peab sellist muutust piisavalt kindlaks;

ii) krediidiasutus või investeerimisühing tõendab pädevatele asutustele neid rahuldaval viisil, et nende instrumentide regulatiivset ümberliigitamist ei olnud nende emiteerimise ajal mõistlikult võimalik ette näha;

b) nende instrumentide kohaldatav maksustamiskord on muutunud ja krediidiasutus või investeerimisühing tõendab pädevatele asutustele neid rahuldaval viisil, et see muutus on oluline ja seda ei olnud nende emiteerimise ajal mõistlikult võimalik ette näha.

a) mida tähendab jätkusuutlik krediidiasutuse või investeerimisühingu tulu teenimise suutlikkuse seisukohast;

b) lõikes 3 osutatud tagasiostu piiramise asjakohane alus;

c) sellise taotluse menetluskord ja käsitlemise aeg ning andmetega seotud nõuded, mille krediidiasutus või investeerimisühing esitab pädevatele asutustele, et saada luba artiklis 77 osutatud toimingute tegemiseks, sealhulgas menetlus, mida tuleb kohaldada ühistute liikmetele emiteeritud osakute tagasiostmise korral.

Artikkel 79 Ajutine loobumine omavahenditest tehtavaid mahaarvamisi käsitlevate sätete kohaldamisest

1. Kui krediidiasutus või investeerimisühing hoiab kapitaliinstrumente või on andnud allutatud laene, mis kvalifitseeruvad finantssektori ettevõtja esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse või teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentidena, ajutiselt ning kui pädev asutus käsitab kõnealuseid osalusi rahalise abi andmise toiminguna, mille eesmärk on asjaomane üksus saneerida ja päästa, võib pädev asutus ajutiselt loobuda mahaarvamisi käsitlevate sätete kohaldamisest, mida vastasel korral kõnealuste instrumentide suhtes kohaldataks.

2. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada, mida tähendab ajutine lõike 1 kohaldamisel, ja tingimused, mille alusel pädevad asutused võivad kõnealuseid ajutisi osalusi käsitada rahalise abi andmise toiminguna, mille eesmärk on asjaomane üksus saneerida ja päästa. EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 80 Omavahendite kvaliteedi järjepidev kontroll

1. EBA jälgib krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt liidus emiteeritud omavahenditesse kuuluvate instrumentide kvaliteeti ja teavitab komisjoni viivitamata, kui on märkimisväärseid tõendeid, et kõnealused instrumendid ei vasta artiklis 28 või vajadusel artiklis 29 sätestatud tingimustele. Pädevad asutused edastavad EBA taotlusel viivitamata kogu teabe, mida EBA peab asjakohaseks seoses emiteeritud uute kapitaliinstrumentidega selleks, et võimaldada EBA-l jälgida liidu krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt emiteeritud omavahenditesse kuuluvate instrumentide kvaliteeti.

2. Kõnealune teavitamine hõlmab järgmist:

a) üksikasjalik selgitus tuvastatud puudujäägi laadi ja ulatuse kohta;

b) tehniline nõuanne komisjonile meetmete kohta, mida EBA peab vajalikuks võtta;

c) olulised muudatused EBA kasutatavas krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksevõime stressitesti metoodikas.

3. EBA annab komisjonile tehnilist nõu mis tahes oluliste muutuste kohta, mida tuleb tema arvates teha omavahendite määratluses seoses järgmistega:

a) turustandardite või -tavade asjakohased suundumused;

b) muudatused asjakohastes õigus- või raamatupidamisstandardites;

c) olulised muudatused EBA kasutatavas krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksevõime stressitesti metoodikas.

4. EBA esitab komisjonile 31. jaanuariks 2014 tehnilised nõuanded õiglases väärtuses mõõdetud realiseerimata kasumi võimalike muude käsitluste kohta kui käsitlus, mille kohaselt see lisatakse esimese taseme põhiomavahenditesse ilma korrigeerimata. Sellistes soovitustes võetakse arvesse asjaomaseid suundumusi rahvusvahelistes raamatupidamisstandardites ja pankade usaldatavusnõudeid käsitlevates rahvusvahelistes kokkulepetes.

II JAOTIS VÄHEMUSOSALUSED NING TÜTARETTEVÕTJATE POOLT EMITEERITUD TÄIENDAVATESSE ESIMESE TASEME OMAVAHENDITESSE JA TEISE TASEME OMAVAHENDITESSE KUULUVAD INSTRUMENDID

Artikkel 81 Vähemusosalused, mis kvalifitseeruvad konsolideeritud esimese taseme põhiomavahendite hulka arvamiseks

1. Vähemusosalused hõlmavad tütarettevõtja esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide, nende instrumentidega seotud ülekursi, jaotamata kasumi ja muude reservide summat, kui täidetud on järgmised tingimused:

a) tütarettevõtja on üks järgmistest:

i) krediidiasutus või investeerimisühing;

ii) ettevõtja, kelle suhtes tulenevalt kohaldatavatest siseriiklikest õigusaktidest kohaldatakse käesoleva määruse ja direktiivi 2013/36/EL nõudeid;

b) tütarettevõtja kuulub täielikult I osa II jaotise 2. peatüki kohase konsolideerimise alla;

c) käesoleva lõike sissejuhatavas osas osutatud esimese taseme põhiomavahendeid omab muu isik, kui I osa II jaotise 2. peatüki kohase konsolideerimise alla kuuluv ettevõtja.

2. Konsolideeritud esimese taseme põhiomavahenditena ei kvalifitseeru vähemusosalused, mida krediidiasutuse või investeerimisühingu emaettevõtja või tema tütarettevõtja rahastab kas otseselt või kaudselt, eriotstarbelise ettevõtja kaudu või muul viisil.

Artikkel 82 Kvalifitseeruvad täiendavad esimese taseme omavahendid, esimese taseme omavahendid, teise taseme omavahendid ja ning kvalifitseeruvad omavahendid

Kvalifitseeruvad täiendavad esimese taseme omavahendid, esimese taseme omavahendid, teise taseme omavahendid ja kvalifitseeruvad omavahendid hõlmavad vastavalt vajadusele tütarettevõtja vähemusosalusi ja tema täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse või teise taseme omavahenditesse kuuluvaid instrumente ning nendega seotud jaotamata kasumit ja ülekurssi, kui täidetud on järgmised tingimused:

a) tütarettevõtja on üks järgmistest:

i) krediidiasutus või investeerimisühing;

ii) ettevõtja, kelle suhtes tulenevalt kohaldatavatest siseriiklikest õigusaktidest kohaldatakse käesoleva määruse ja direktiivi 2013/36/EL nõudeid;

b) tütarettevõtja kuulub täielikult I osa II jaotise 2. peatüki kohase konsolideerimise alla;

c) kõnealuseid instrumente omab muu isik, kui I osa II jaotise 2. peatüki kohase konsolideerimise alla kuuluv ettevõtja.

Artikkel 83 Kvalifitseeruvad täiendavad esimese taseme omavahendid ja teise taseme omavahendid, mille on emiteerinud eriotstarbeline ettevõtja

1. Eriotstarbelise ettevõtja emiteeritud täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ja teise taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid ning nendega seotud ülekurss arvatakse vastavalt vajadusele kas kvalifitseeruvate täiendavate esimese taseme omavahendite, esimese taseme omavahendite või teise taseme omavahendite või kvalifitseeruvate omavahendite hulka üksnes juhul, kui täidetud on järgmised tingimused: Kui pädev asutus leiab, et eriotstarbelise ettevõtja selline vara, mis ei ole tema investeering I osa II jaotise 2. peatüki kohases konsolideerimises täielikult osaleva emaettevõtja või selle tütarettevõtja omavahenditesse, on selle ettevõtja jaoks minimaalne või ebaoluline, siis võib pädev asutus loobuda esimese lõigu punktis d nimetatud tingimuse kohaldamisest.

a) kõnealused instrumendid emiteerinud eriotstarbeline ettevõtja kuulub täielikult I osa II jaotise 2. peatüki kohase konsolideerimise alla;

b) instrumendid ning nendega seotud ülekurss arvatakse kvalifitseeruvate täiendavate esimese taseme omavahendite hulka ainult juhul, kui täidetud on artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimused;

c) instrumendid ning nendega seotud ülekurss arvatakse kvalifitseeruvate teise taseme omavahendite hulka ainult juhul, kui täidetud on artiklis 63 sätestatud tingimused;

d) eriotstarbelise ettevõtja ainus vara on tema investeering I osa II jaotise 2. peatüki kohases konsolideerimises täielikult osaleva emaettevõtja või selle tütarettevõtja omavahenditesse, mis vastavad vastavalt vajadusele kas artikli 52 lõikes 1 või artiklis 63 sätestatud tingimustele.

2. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada eriotstarbeliste ettevõtjate tegevusega seonduda võivate varade liigid ning lõike 1 teises lõigus kasutatud mõisted minimaalne ja ebaoluline. EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 84 Vähemusosalused, mis arvatakse konsolideeritud esimese taseme põhiomavahendite hulka

1. Selleks et määrata kindlaks tütarettevõtja vähemusosaluste summa, mis arvatakse konsolideeritud esimese taseme põhiomavahendite hulka, lahutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud kõnealuse ettevõtja vähemusosalustest punktis a osutatud summa ja punktis b osutatud protsendi korrutise tulemuse:

a) tütarettevõtja esimese taseme põhiomavahendid, millest on lahutatud väikseim järgnevatest:

i) kõnealuse tütarettevõtja esimese taseme põhiomavahendite summa, mis peab vastama käesoleva määruse artikli 92 lõike 1 punktis a sätestatud nõude, artiklites 458 ja 459 osutatud nõuete, direktiivi 2013/36/EL artiklis 104 osutatud omavahendite erinõuete, direktiivi 2013/36/EL artikli 128 punkti 6 määratletud kombineeritud kapitalipuhvri nõude, käesoleva määruse artiklis 500 osutatud nõuete ning kolmandate riikide mis tahes täiendavate kohalike järelevalve regulatsioonide nõuete summale, kuivõrd kõnealuseid nõudeid tuleb täita esimese taseme põhiomavahenditega;

ii) kõnealuse tütarettevõtjaga seotud konsolideeritud esimese taseme põhiomavahendite summa, mis peab konsolideeritud alusel vastama käesoleva määruse artikli 92 lõike 1 punktis a sätestatud nõude, artiklites 458 ja 459 osutatud nõuete, direktiivi 2013/36/EL artiklis 104 osutatud omavahendite erinõuete, direktiivi 2013/36/EL artikli 128 punkti 6 määratletud kombineeritud kapitalipuhvri nõude, käesoleva määruse artiklis 500 osutatud nõuete ning kolmandate riikide mis tahes täiendavate kohalike järelevalve regulatsioonide nõuete summale, kuivõrd kõnealuseid nõudeid tuleb täita esimese taseme põhiomavahenditega;

b) tütarettevõtja vähemusosalused, väljendatuna protsendina kõnealuse ettevõtja kõigist esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvatest instrumentidest koos ülekursi, jaotamata kasumi ja muude reservidega.

2. Lõikes 1 osutatud arvutus tehakse allkonsolideeritud alusel iga artikli 81 lõikes 1 osutatud tütarettevõtja puhul. Krediidiasutus või investeerimisühing võib otsustada artikli 81 lõikes 1 osutatud tütarettevõtja puhul seda arvutust mitte teha. Kui krediidiasutus või investeerimisühing teeb sellise otsuse, ei tohi asjaomase tütarettevõtja vähemusosalusi konsolideeritud esimese taseme põhiomavahendite hulka arvata.

3. Kui pädev asutus teeb erandi usaldatavusnõuete individuaalsest kohaldamisest, nagu on sätestatud artiklis 7, ei arvata vähemusosalust tütarettevõtjates, kelle suhtes loobumist kohaldatakse, omavahendite hulka allkonsolideeritud või konsolideeritud tasandil.

4. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada allkonsolideeritud arvutus, mis on nõutav kooskõlas käesoleva artikli lõikega 2 ning artiklitega 85 ja 87. EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

5. Pädevad asutused võivad anda loa käesolevat artiklit mitte kohaldada emaettevõtjana tegutsevale finantsvaldusettevõtjale, kes täidab kõiki järgmisi tingimusi: Kui pärast 28. juunit 2013 saab emaettevõtjana tegutsevast finantsvaldusettevõtjast, kes täidab esimeses lõigus sätestatud tingimusi, emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja, võivad pädevad asutused anda kõnealusele emaettevõtjana tegutsevale segafinantsvaldusettevõtjale esimeses lõigus osutatud loa käesolevat artiklit mitte kohaldada, tingimusel et see ettevõtja täidab nimetatud lõigus sätestatud tingimusi.

a) tema põhitegevuseks on osaluste omandamine;

b) tema suhtes kohaldatakse usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet konsolideeritud alusel;

c) ta konsolideerib tütarettevõtjast krediidiasutuse või investeerimisühingu, milles tal on üksnes vähemusosalus direktiivi 83/349/EMÜ artiklis 1 sätestatud kontrollisuhte alusel;

d) rohkem kui 90 % konsolideeritud nõutavatest esimese taseme põhiomavahenditest tuleb punktis c osutatud tütarettevõtjalt, arvutatuna allkonsolideeritud alusel.

6. Kui võrgustikus keskasutusega püsivalt seotud krediidiasutustel ning artikli 113 lõikes 7 sätestatud tingimustele vastavasse krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi astunud krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on olemas ristgarantii skeem, mis näeb ette, et puuduvad praegused või prognoositavad olulised, praktilised või õiguslikud takistused regulatiivseid nõudeid ületava omavahendite summa ülekandmiseks vastaspoolelt krediidiasutusele, välistatakse need asutused käesoleva artikli sätetest seoses mahaarvamistega ning nad võivad võtta täielikult arvesse mis tahes ristgarantii skeemist tulenevat vähemusosalust.

Artikkel 85 Kvalifitseeruvad esimese taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid, mis arvatakse konsolideeritud esimese taseme omavahendite hulka

1. Selleks et määrata kindlaks tütarettevõtja kvalifitseeruvate esimese taseme omavahendite summa, mis arvatakse konsolideeritud omavahendite hulka, lahutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud kõnealuse ettevõtja kvalifitseeruvatest esimese taseme omavahenditest punktis a osutatud summa ja punktis b osutatud protsendi korrutise tulemuse:

a) tütarettevõtja esimese taseme omavahendid, millest on lahutatud väikseim järgnevatest:

i) kõnealuse tütarettevõtja esimese taseme omavahendite summa, mis peab vastama käesoleva määruse artikli 92 lõike 1 punktis b sätestatud nõude, artiklites 458 ja 459 osutatud nõuete, direktiivi 2013/36/EL artiklis 104 osutatud omavahendite erinõuete, direktiivi 2013/36/EL artikli 128 punktis 6 määratletud kombineeritud kapitalipuhvri nõude, käesoleva määruse artiklis 500 osutatud nõuete ning kolmandate riikide mis tahes täiendavate kohalike järelevalve regulatsioonide nõuete summale, kuivõrd kõnealuseid nõudeid tuleb täita esimese taseme omavahenditega;

ii) kõnealuse tütarettevõtjaga seotud konsolideeritud esimese taseme omavahendite summa, mis peab konsolideeritud alusel vastama käesoleva määruse artikli 92 lõike 1 punktis b sätestatud nõude, artiklites 458 ja 459 osutatud nõuete, direktiivi 2013/36/EL artiklis 104 osutatud omavahendite erinõuete, direktiivi 2013/36/EL artikli 128 punktis 6 määratletud kombineeritud kapitalipuhvri nõude, käesoleva määruse artiklis 500 osutatud nõuete ning kolmandate riikide mis tahes täiendavate kohalike järelevalve regulatsioonide nõuete summale, kuivõrd kõnealuseid nõudeid tuleb täita esimese taseme omavahenditega;

b) tütarettevõtja kvalifitseeruvad esimese taseme omavahendid, väljendatuna protsendina kõnealuse ettevõtja kõigist esimese taseme omavahenditesse kuuluvatest instrumentidest koos ülekursi, jaotamata kasumi ja muude reservidega.

2. Lõikes 1 osutatud arvutus tehakse allkonsolideeritud alusel iga artikli 81 lõikes 1 osutatud tütarettevõtja puhul. Krediidiasutus või investeerimisühing võib otsustada artikli 81 lõikes 1 osutatud tütarettevõtja puhul seda arvutust mitte teha. Kui krediidiasutus või investeerimisühing teeb sellise otsuse, ei tohi asjaomase tütarettevõtja kvalifitseeruvaid esimese taseme omavahendeid konsolideeritud esimese taseme omavahendite hulka arvata.

3. Kui pädev asutus teeb erandi usaldatavusnõuete individuaalsest kohaldamisest, nagu on sätestatud artiklis 7, ei arvata esimese taseme omavahenditesse kuuluvaid instrumente tütarettevõtjates, kelle suhtes loobumist kohaldatakse, omavahendite hulka allkonsolideeritud või konsolideeritud tasandil.

Artikkel 86 Kvalifitseeruvad esimese taseme omavahendid, mis arvatakse konsolideeritud täiendavate esimese taseme omavahendite hulka

Ilma et see piiraks artikli 84 lõigete 5 ja 6 kohaldamist, määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud tütarettevõtja kvalifitseeruvate esimese taseme omavahendite summa, mis arvatakse konsolideeritud täiendavate esimese taseme omavahendite hulka, kindlaks selliselt, et lahutavad kõnealuse ettevõtja kvalifitseeruvatest esimese taseme omavahenditest, mis arvatakse konsolideeritud esimese taseme omavahendite hulka, kõnealuse ettevõtja vähemusosalused, mis arvatakse konsolideeritud esimese taseme põhiomavahendite hulka.

Artikkel 87 Kvalifitseeruvad omavahendid, mis arvatakse konsolideeritud omavahendite hulka

1. Selleks et määrata kindlaks tütarettevõtja kvalifitseeruvate omavahendite summa, mis arvatakse konsolideeritud omavahendite hulka, lahutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud kõnealuse ettevõtja kvalifitseeruvatest omavahenditest punktis a osutatud summa ja punktis b osutatud protsendi korrutise tulemuse:

a) tütarettevõtja omavahendid, millest on maha arvatud väikseim järgmistest:

i) kõnealuse tütarettevõtja omavahendite summa, mis peab vastama käesoleva määruse artikli 92 lõike 1 punktis c sätestatud nõude, artiklites 458 ja 459 osutatud nõuete, direktiivi 2013/36/EL artiklis 104 osutatud omavahendite erinõuete, direktiivi 2013/36/EL artikli 128 punktis 6 määratletud kombineeritud kapitalipuhvri nõude, käesoleva määruse artikli 500 osutatud nõuete ning kolmandate riikide mis tahes täiendavate kohaliku järelevalve regulatsioonide nõuete summale;

ii) kõnealuse tütarettevõtjaga seotud omavahendite summa, mis peab konsolideeritud alusel vastama käesoleva määruse artikli 92 lõike 1 punktis c sätestatud nõude, artiklites 458 ja 459 osutatud nõuete, direktiivi 2013/36/EL artiklis 104 osutatud omavahendite erinõuete, direktiivi 2013/36/EL artikli 128 punktis 6 määratletud kombineeritud kapitalipuhvri nõude, käesoleva määruse artikli 500 osutatud nõuete ning kolmandate riikide mis tahes täiendavate kohaliku järelevalve regulatsioonide kohaste omavahendite nõuete summale;

b) ettevõtja kvalifitseeruvad omavahendid, väljendatuna protsendina tütarettevõtja kõigist omavahenditesse kuuluvatest instrumentidest, mis arvatakse esimese taseme põhiomavahendite, täiendavate esimese taseme omavahendite või teise taseme omavahendite kirjete hulka, koos ülekursi, jaotamata kasumi ja muude reservidega.

2. Lõikes 1 osutatud arvutus tehakse allkonsolideeritud alusel iga artikli 81 lõikes 1 osutatud tütarettevõtja puhul. Krediidiasutus või investeerimisühing võib otsustada artikli 81 lõikes 1 osutatud tütarettevõtja puhul seda arvutust mitte teha. Kui krediidiasutus või investeerimisühing teeb sellise otsuse, ei tohi asjaomase tütarettevõtja kvalifitseeruvaid omavahendeid konsolideeritud omavahendite hulka arvata.

3. Kui pädev asutus teeb erandi usaldatavusnõuete individuaalsest kohaldamisest, nagu on sätestatud artiklis 7, ei arvata omavahenditesse kuuluvaid instrumente tütarettevõtjates, kelle suhtes loobumist kohaldatakse, omavahendite hulka allkonsolideeritud või konsolideeritud tasandil.

Artikkel 88 Kvalifitseeruvad omavahenditesse kuuluvad instrumendid, mis arvatakse konsolideeritud teise taseme omavahendite hulka

Ilma, et see piiraks artikli 84 lõigete 5 ja 6 kohaldamist, määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud tütarettevõtja kvalifitseeruvate omavahendite summa, mis arvatakse konsolideeritud teise taseme omavahendite hulka, kindlaks selliselt, et lahutavad kõnealuse ettevõtja kvalifitseeruvatest omavahenditest, mis arvatakse konsolideeritud omavahendite hulka, kõnealuse ettevõtja kvalifitseeruvad esimese taseme omavahendid, mis arvatakse konsolideeritud esimese taseme omavahendite hulka.

III JAOTIS OLULINE OSALUS VÄLJASPOOL FINANTSSEKTORIT

Artikkel 89 Väljaspool finantssektorit olevate oluliste osaluste riskiga kaalumine ja keelustamine

1. Olulise osaluse suhtes, mille maht ületab 15 % krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist ja mis ei ole ühes järgnevatest ettevõtjatest, kohaldatakse lõiget 3:

a) finantssektori ettevõtja;

b) ettevõtja, kes ei ole finantssektori ettevõtja ja kelle tegevust käsitab pädev asutus mis tahes järgmise tegevusena:

i) panganduse otsene laiendus;

ii) panganduse abiteenus;

iii) liising, faktooring, usaldusfondide valitsemine, andmetöötlusteenuste haldamine või mis tahes muu samalaadne tegevus.

2. Kõigi selliste oluliste osaluste kogusumma suhtes, mis krediidiasutusel või investeerimisühingul on muudes ettevõtjates kui lõike 1 punktides a ja b osutatud ettevõtjad ja mille maht ületab 60 % krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist, kohaldatakse lõiget 3.

3. Pädevad asutused kohaldavad krediidiasutuse või investeerimisühingu lõigete 1 ja 2 kohaste oluliste osaluste suhtes punktis a või b sätestatud nõudeid: Pädevad asutused avaldavad selle, kas nad on valinud lõike a või b kohaldamise.

a) omavahendite nõude arvutamisel vastavalt III osale kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud riskikaalu 1250 % järgmistest suurima suhtes:

i) lõikes 1 osutatud oluliste osaluste summa, mis ületab 15 % aktsepteeritud kapitalist;

ii) lõikes 2 osutatud oluliste osaluste kogusumma, mis ületab 60 % krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist;

b) pädevad asutused keelavad krediidiasutustel ja investeerimisühingutel omada lõigetes 1 ja 2 osutatud olulisi osalusi summas, mis ületab kõnealuste lõigete kohaseid aktsepteeritud kapitali protsendimäärasid.

4. Lõike 1 punkti b kohaldamiseks annab EBA välja suunised, et täpsustada järgmisi mõisteid: Need suunised võetakse vastu määruse (EL) nr 1093/2010 artiklis 16 sätestatud korras.

a) tegevus, mis on panganduse otsene laiendus;

b) panganduse abiteenus;

c) samalaadne tegevus.

Artikkel 90 Alternatiiv riskikaalule 1250 %

Selle asemel, et kohaldada riskikaalu 1250 % summade suhtes, mis ületavad artikli 89 lõigetes 1 ja 2 osutatud piirmäärasid, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud arvata kõnealused summad vastavalt artikli 36 lõike 1 punktile k esimese taseme põhiomavahendite kirjetest maha.

Artikkel 91 Erandid

1. Ettevõtjate aktsiaid ja osasid, millele ei ole osutatud artikli 89 lõike 1 punktides a ja b, ei võeta arvesse kõnealuses artiklis osutatud aktsepteeritud kapitali piirmäärade arvutamisel, kui täidetud on mis tahes järgmistest tingimustest:

a) kõnealuseid aktsiaid või osasid hoitakse ajutiselt artiklis 79 osutatud rahalise abi andmise toimingu ajal;

b) kõnealused hoitavad aktsiad või osad on väärtpaberite emissiooni tagamisega seotud positsioonid, mida hoitakse viis tööpäeva või vähem;

c) krediidiasutus või investeerimisühing hoiab kõnealuseid aktsiaid või osasid enda nimel, kuid teiste isikute arvel.

2. Artikli 89 kohases arvutuses ei võeta arvesse aktsiaid ja osasid, mis ei ole direktiivi 86/635/EMÜ artikli 35 lõikes 2 osutatud finantspõhivara.

III OSA OMAVAHENDITE NÕUDED

I JAOTIS ÜLDNÕUDED, HINDAMINE JA ARUANDLUS

1. PEATÜKK Omavahendite nõutav tase

1. jagu Omavahendite nõuded krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul

Artikkel 92 Omavahendite nõuded

1. Kui artiklitest 93 ja 94 ei tulene teisiti, peavad krediidiasutustel ja investeerimisühingutel igal ajahetkel olema täidetud järgmised omavahendite nõuded:

a) esimese taseme põhiomavahendite suhtarv on 4,5 %;

b) esimese taseme omavahendite suhtarv on 6 %;

c) koguomavahendite suhtarv on 8 %.

2. Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad omavahendite suhtarvusid järgmiselt:

a) esimese taseme põhiomavahendite suhtarv on krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendid, väljendatuna protsendina koguriskipositsioonist;

b) esimese taseme omavahendite suhtarv on krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme omavahendid, väljendatuna protsendina koguriskipositsioonist;

c) koguomavahendite suhtarv on krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendid, väljendatuna protsendina koguriskipositsioonist.

3. Koguriskipositsioon arvutatakse käesoleva lõike punktide a–f summana pärast lõikes 4 sätestatu arvesse võtmist:

a) II jaotise ning artikli 379 kohaselt arvutatud riskiga kaalutud vara krediidiriski ja lahjendusriski puhul seoses krediidiasutuse või investeerimisühingu kogu majandustegevusega, välja arvatud krediidiasutuse või investeerimisühingu kauplemisportfelliga seotud tegevusest tulenev riskiga kaalutud vara;

b) krediidiasutuse või investeerimisühingu kauplemisportfelliga seotud tegevusele esitatavad omavahendite nõuded, mis on vastavalt vajadusele kindlaks määratud käesoleva osa IV jaotise või IV osa kohaselt seoses järgmisega:

i) positsioonirisk;

ii) riskide kontsentreerumine, mis ületab artiklites 395 kuni 401 sätestatud piirmäärasid, sellises ulatuses, milles krediidiasutusel või investeerimisühingul on lubatud kõnealuseid piirmäärasid ületada;

c) vastavalt vajadusele IV jaotise või V jaotise, välja arvatud artikli 379 kohaselt kindlaks määratud omavahendite nõuded seoses järgmisega:

i) valuutarisk;

ii) arveldusrisk;

iii) kaubarisk;

d) VI jaotise kohaselt arvutatud omavahendite nõuded selliste börsiväliste tuletisinstrumentide krediidiväärtuse korrigeerimise riski katmiseks, mis ei ole krediidituletisinstrumendid, mida aktsepteeritakse riskiga kaalutud vara vähendamiseks krediidiriski puhul;

e) III jaotise kohaselt kindlaks määratud operatsiooniriski omavahendite nõuded;

f) II jaotise kohaselt kindlaks määratud riskiga kaalutud vara vastaspoole riski puhul, mis tuleneb krediidiasutuse või investeerimisühingu kauplemisportfelliga seotud tegevusest järgmist liiki tehingute ja lepingute puhul:

i) II lisas loetletud lepingud ja krediidituletisinstrumendid;

ii) repotehingud, väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingud, mille alusvaraks on väärtpaberid või kaubad;

iii) võimenduslaenu tehingud, mille alusvaraks on väärtpaberid või kaubad;

iv) pika arveldustähtajaga tehingud.

4. Lõikes 3 osutatud koguriskipositsiooni arvutamisel kohaldatakse järgmisi sätteid:

a) kõnealuse lõike punktides c, d ja e osutatud omavahendite nõuded hõlmavad kogu krediidiasutuse või investeerimisühingu majandustegevusest tulenevaid omavahendite nõudeid;

b) krediidiasutused ja investeerimisühingud korrutavad kõnealuse lõike punktides b–e sätestatud omavahendite nõuded 12,5-ga.

Artikkel 93 Algkapitali nõue tegevuse jätkuvuse korral

1. Krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendid ei tohi langeda allapoole tegevusloa andmise ajal ette nähtud algkapitali summat.

2. Juba enne 1. jaanuari 1993 tegutsenud krediidiasutused, kelle omavahendite summa jääb allapoole ette nähtud algkapitali summast, võivad jätkata oma tegevust. Sellisel juhul ei või kõnealuste krediidiasutuste omavahendite summa langeda madalamale kõrgeimast pärast 22. detsembrit 1989 saavutatud tasemest.

3. Juba enne 31. detsembrit 1995 tegutsenud tegevusloa saanud investeerimisühingud ja direktiivi 2006/49/EÜ artikli 6 reguleerimisalasse kuuluvad äriühingud,, kelle omavahendite summa jääb allapoole ette nähtud algkapitali summast, võivad jätkata oma tegevust. Nende äriühingute või investeerimisühingute omavahendid ei või langeda pärast nõukogu 15. märtsi 1993. aasta direktiivis 93/6/EMÜ (investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta) sätestatud teavitamiskuupäeva arvutatud kõrgeimast kontrolltasemest madalamale. Kontrolltase on omavahendite keskmine päevatase, arvutatuna arvutamisele eelnenud kuue kuu keskmisena. See arvutatakse iga kuue kuu järel vastava sellele eelneva kuuekuulise ajavahemiku kohta.

4. Kui kontroll lõikes 2 või 3 osutatud kategooriasse kuuluva krediidiasutuse või investeerimisühingu üle läheb seda varem kontrollinud isikult üle mõnele teisele füüsilisele või juriidilisele isikule, peab asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendite summa ulatuma ette nähtud algkapitali summani.

5. Kahe või enama lõikes 2 või 3 osutatud kategooriasse kuuluva krediidiasutuse või investeerimisühingu ühinemise tulemusena tekkiva krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendite summa ei tohi juhul, kui ei ole saavutatud ettenähtud algkapitali summat, langeda allapoole ühinenud krediidiasutuste või investeerimisühingute ühinemise aja summaarsetest omavahenditest.

6. Lõikeid 2 kuni 5 ei kohaldata, kui pädevad asutused leiavad, et krediidiasutuse või investeerimisühingu maksevõime tagamiseks peab olema täidetud lõikes 1 sätestatud nõue.

Artikkel 94 Erand, mida kohaldatakse juhul, kui kauplemisportfelliga seotud tegevuse maht on väike

1. Krediidiasutused või investeerimisühingud võivad oma kauplemisportfelliga seotud tegevuse puhul asendada artikli 92 lõike 3 punktis b osutatud omavahendite nõude kõnealuse lõike punkti a kohaselt arvutatava omavahendite nõudega, kui nende kauplemisportfelliga seotud bilansilise ja bilansivälise tegevuse maht vastab mõlemale järgmisele tingimusele:

a) see on tavaliselt alla 5 % koguvarast ja alla 15 miljoni euro;

b) see ei ületa kunagi 6 % koguvarast ega 20 miljonit eurot.

2. Bilansilise ja bilansivälise tegevuse mahu arvutamisel kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud järgmist:

a) võlainstrumente hinnatakse turuhinnas või nimiväärtuses, aktsiaid turuhinnas ja tuletisinstrumente nende alusvaraks olevate instrumentide nimi- või turuväärtuses;

b) pikkade positsioonide kogusumma liidetakse lühikeste positsioonide kogusummaga.

3. Kui krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda täita lõike 1 punktis b sätestatud tingimust, teavitab ta sellest viivitamata pädevat asutust. Kui pädev asutus teeb pärast hindamist kindlaks, et lõike 1 punktis a sätestatud nõue ei ole täidetud, ja teavitab sellest krediidiasutust või investeerimisühingut, lõpetab asjaomane krediidiasutus või investeerimisühing lõike 1 kohaldamise alates järgmisest aruandluskuupäevast.

2. jagu Omavahendite nõuded investeerimisühingute puhul, kellele on antud luba osutada piiratud arvul investeerimisteenuseid

Artikkel 95 Omavahendite nõuded investeerimisühingute puhul, kellele on antud luba osutada piiratud arvul investeerimisteenuseid

1. Artikli 92 lõike 3 kohaldamisel arvutavad investeerimisühingud, kellele ei ole antud luba tegelemiseks direktiivi 2004/39/EÜ I lisa A jao punktides 3 ja 6 loetletud investeerimisteenuste osutamise ja seal loetletud tegevustega, koguriskipositsiooni vastavalt lõikele 2.

2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud investeerimisühingud ning artikli 4 lõike 1 punkti 2 alapunktis c osutatud ettevõtjad, kes tegelevad direktiivi 2004/39/EÜ I lisa A jao punktides 2 ja 4 loetletud investeerimisteenuste osutamise ja seal loetletud tegevustega, kasutavad koguriskipositsiooni leidmiseks seda järgmistest arvutustest, mis annab suurema tulemuse: Artikli 4 lõike 1 punkti 2 alapunktis c osutatud ettevõtjad, kes tegelevad direktiivi 2004/39/EÜ I lisa A jao punktides 2 ja 4 loetletud investeerimisteenuste osutamisega ja seal loetletud tegevustega, täidavad artikli 92 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimusi esimeses lõigus osutatud koguriskipositsiooni alusel. Pädevad asutused võivad kehtestada artikli 4 lõike 1 punkti 2 alapunktis c osutatud ettevõtjatele, kes tegelevad direktiivi 2004/39/EÜ I lisa A jao punktides 2 ja 4 loetletud investeerimisteenuste osutamisega ja seal loetletud tegevustega, omavahendite nõuded, mis oleksid kõnealuste ettevõtjate suhtes siduvad 31. detsembril 2013 kehtivate direktiivi 2006/49/EÜ ja direktiivi 2006/48/EÜ siseriiklike ülevõtmismeetmete kohaselt.

a) artikli 92 lõike 3 punktides a–d ja f osutatud kirjete summa pärast artikli 92 lõike 4 kohaldamist;

b) artiklis 97 osutatud summa, mis on korrutatud 12,5-ga.

3. Lõikes 1 osutatud investeerimisühingute suhtes kohaldatakse kõiki muid direktiivi 2013/36/EL VII jaotise 2. peatüki II jao 2. alajao kohaseid operatsiooniriski käsitlevaid sätteid.

Artikkel 96 Omavahendite nõuded investeerimisühingutele, kellel on direktiivi 2013/36/EL artikli 28 lõikes 2 sätestatud algkapital

1. Artikli 92 lõike 3 kohaldamisel arvutavad järgmistesse kategooriatesse kuuluvad investeerimisühingud, kellel on direktiivi 2013/36/EL artikli 28 lõike 2 kohane algkapital, koguriskipositsiooni vastavalt käesoleva artikli lõikele 2:

a) investeerimisühingud, kes kauplevad oma arvel ainult kliendi korralduse täitmiseks või teostamiseks või ligipääsu saamiseks kliiring- ja arveldussüsteemile või tunnustatud börsile, tegutsedes sealjuures vahendaja õigustega või kliendi korraldusi täites;

b) investeerimisühingud, mis vastavad kõigile järgmistele tingimustele:

i) nad ei hoia enda käes kliendi raha ega väärtpabereid;

ii) nad tegelevad ainult oma arvel kauplemisega;

iii) neil ei ole väliskliente;

iv) nende tehingute teostamine ja arveldamine toimub kliiringuasutuse vastutusel ja garantiiga.

2. Lõikes 1 osutatud investeerimisühingud arvutavad koguriskipositsiooni järgneva summana:

a) artikli 92 lõike 3 punktid a–d ja f pärast artikli 92 lõike 4 kohaldamist;

b) artiklis 97 osutatud summa, mis on korrutatud 12,5-ga.

3. Lõikes 1 osutatud investeerimisühingute suhtes kohaldatakse kõiki direktiivi 2013/36/EL VII jaotise 3. peatüki II jao 1. alajao kohaseid operatsiooniriski käsitlevaid sätteid.

Artikkel 97 Püsivatel üldkuludel põhinevad omavahendid

1. Kooskõlas artiklitega 95 ja 96 peab investeerimisühingutel ning artikli 4 lõike 1 punkti 2 alapunktis c osutatud ettevõtjatel, kes tegelevad direktiivi 2004/39/EÜ I lisa A jao punktides 2 ja 4 loetletud investeerimisteenuste osutamisega ja seal loetletud tegevustega, aktsepteeritud kapital moodustama vähemalt ühe neljandiku eelmise aasta püsivatest üldkuludest.

2. Pädev asutus võib lõike 1 kohast nõuet korrigeerida juhul, kui eelmise aastaga võrreldes on investeerimisühingu majandustegevuses toimunud muutusi, mida pädev asutus peab olulisteks.

3. Investeerimisühingu puhul, kelle majandustegevus on asutamise päevast arvates kestnud alla ühe aasta, peab aktsepteeritud kapital olema vähemalt üks neljandik tema äriplaanis kavandatud püsivatest üldkuludest, välja arvatud juhul, kui pädev asutus nõuab äriplaani korrigeerimist.

4. EBA töötab ESMAga konsulteerides välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, millega täpsustatakse üksikasjalikumalt järgmine: EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 1. märtsiks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

a) sellise nõude arvutamine, mille kohaselt peab aktsepteeritud kapital olema vähemalt üks neljandik eelmise aasta püsivatest üldkuludest;

b) tingimused, mille alusel pädev asutus võib korrigeerida nõuet, mille kohaselt peab aktsepteeritud kapital olema vähemalt üks neljandik eelmise aasta püsivatest üldkuludest;

c) kavandatud püsivate üldkulude arvutamine juhul, kui investeerimisühingu majandustegevus on kestnud alla ühe aasta.

Artikkel 98 Investeerimisühingu omavahendid konsolideeritud alusel

1. Artikli 95 lõikes 1 osutatud investeerimisühingute konsolideerimisgrupi puhul, kuhu ei kuulu krediidiasutusi, kohaldab liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev investeerimisühing artiklit 92 konsolideeritud alusel järgmiselt:

a) arvutades koguriskipositsiooni artikli 95 lõike 2 kohaselt;

b) arvutades omavahendid emaettevõtjana tegutseva investeerimisühingu või finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideeritud finantsseisundi alusel.

2. Artikli 96 lõikes 1 osutatud investeerimisühingute konsolideerimisgrupi puhul, kuhu ei kuulu krediidiasutusi, kohaldab liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev investeerimisühing ja finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kontrolli all olev investeerimisühing artiklit 92 konsolideeritud alusel järgmiselt:

a) arvutades koguriskipositsiooni artikli 96 lõike 2 kohaselt;

b) arvutades omavahendid vastavalt vajadusele kas emaettevõtjana tegutseva investeerimisühingu või finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideeritud finantsseisundi alusel ja kooskõlas II jaotise I osa 2. peatükiga.

2. PEATÜKK Arvutamis- ja aruandlusnõuded

Artikkel 99 Aruannete esitamine omavahendite nõuete ja finantsteabe kohta

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud esitavad pädevatele asutustele aruanded artikli 92 kohaste kohustuste kohta vähemalt kord poolaastas.

2. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kuuluvad määruse (EÜ) nr 1606/2002 artikli 4 reguleerimisalasse, ning need (välja arvatud nimetatud määruse artiklis 4 osutatud) krediidiasutused, kes koostavad oma konsolideeritud raamatupidamisaruanded kooskõlas nimetatud määruse artikli 6 lõikes 2 sätestatud menetluse kohaselt vastu võetud rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega, esitavad aruande samuti finantsteabe kohta.

3. Pädevad asutused võivad nõuda krediidiasutustelt, kes kohaldavad omavahendite nõuete kohta konsolideeritud aruande esitamise suhtes määruse (EÜ) nr 1606/2002 alusel kohaldatavaid rahvusvahelisi raamatupidamisstandardeid vastavalt käesoleva määruse artikli 23 lõikele 2, ka finantsteabe kohta aruande esitamist, nagu on sätestatud käesoleva artikli lõikes 2.

4. Lõigetes 2 ja 3 osutatud finantsteabe kohta esitatakse aruanne ulatuses, mis on vajalik selleks, et anda täielik ülevaade krediidiasutuse või investeerimisühingu tegevuse riskiprofiilist ja ülevaade süsteemsetest riskidest, mida krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad põhjustada finantssektorile või reaalmajanduse toimimisele kooskõlas määrusega (EL) nr 1093/2010.

5. EBA töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et määrata kindlaks aruannete ühtsed vormid, koostamissagedus, esitamiskuupäevad, mõistete määratlused ning lõigetes 1 kuni 4 nimetatud aruandluseks liidus kasutatavad IT-lahendused. Aruandlusnõuded on proportsionaalsed krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevuse laadi, ulatuse ja keerukusega. EBA esitab need rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

6. Kui pädev asutus leiab, et lõikes 2 nõutav finantsteave on vajalik, et saada täielik ülevaade krediidiasutuse või investeerimisühingu tegevuse riskiprofiilist ning ülevaade süsteemsetest riskidest, mida krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad põhjustada finantssektorile või reaalmajandusele, nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, kes ei ole lõigetes 2 või 3 osutatud krediidiasutused või investeerimisühingud ja kelle suhtes kohaldatakse direktiivil 86/635/EMÜ põhinevat raamatupidamistava, konsulteerivad pädevad asutused EBAga seoses sellega, kas laiendada finantsteabe kohta konsolideeritud alusel aruande esitamise nõudeid kõnealustele krediidiasutustele või investeerimisühingutele, eeldusel et nad juba ei esita aruandeid sellisel alusel. EBA töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada vormid, mida peavad kasutama need krediidiasutused ja investeerimisühingud, kellele võivad pädevad asutused laiendada kooskõlas esimese lõiguga aruande esitamise nõudeid. EBA esitab need rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu teises lõigus osutatud regulatiivsed standardid määruse (EL) nr 1093/2010 artiklis 15 sätestatud korras.

7. Kui pädev asutus leiab, et lõikes 5 osutatud rakenduslike tehniliste standarditega mitte hõlmatud teave on vajalik lõikes 4 sätestatud eesmärkidel, teavitab ta EBAd ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu täiendavast teabest, mis on tema hinnangul vajalik lisada lõikes 4 osutatud rakenduslikesse tehnilistesse standarditesse.

Artikkel 100 Täiendavad aruandekohustused

Krediidiasutused ja investeerimisühingud esitavad pädevatele asutustele vähemalt agregeeritud tasandil aruande repolepingute, väärtpaberite laenuks andmise ja kõikide vara koormatiste taseme kohta. EBA lisab selle teabe rakenduslikesse tehnilistesse standarditesse, mis käsitleb artikli 99 lõikes 5 osutatud aruandlust.

Artikkel 101 Spetsiifilised aruandekohustused

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud esitavad kord poolaastas pädevatele asutustele aruanded järgmiste andmetega iga siseriikliku kinnisvaraturu kohta, mille suhtes neil on riskipositsioone:

a) kahju, mis on saadud sellistest nõuetest, mille puhul krediidiasutus või investeerimisühing on tagatisena tunnustanud elamukinnisvara, kuni ulatuses, mis vastab pandiõiguste summale ning 80 %-le turuväärtusest või 80 %-le hüpoteekimisväärtusest, olenevalt sellest, milline neist on väiksem (välja arvatud juhul, kui artikli 124 lõike 2 kohaselt on määratud teisiti);

b) kogukahju, mis on saadud nõuetest, mille puhul krediidiasutus või investeerimisühing on tagatisena tunnustanud elamukinnisvara, kuni ulatuses, mis vastab nõude sellele osale, mida artikli 124 lõike 1 kohaselt käsitletakse elamukinnisvaraga täielikult tagatuna;

c) riskipositsioonide väärtus seoses kõigi tagasimaksmata nõuetega, mille puhul krediidiasutus või investeerimisühing on tagatisena tunnustanud elamukinnisvara, selles ulatuses, mida artikli 124 lõike 1 kohaselt käsitletakse elamukinnisvaraga täielikult tagatuna;

d) kahju, mis on saadud sellistest nõuetest, mille puhul krediidiasutus või investeerimisühing on tagatisena tunnustanud ärikinnisvara, kuni ulatuses, mis vastab pandiõiguste summale ja 50 %-le turuväärtusest või 60 %-le hüpoteekimisväärtusest, olenevalt sellest, milline neist on väiksem (välja arvatud juhul, kui artikli 124 lõike 2 kohaselt on määratud teisiti);

e) kogukahju, mis on saadud nõuetest, mille puhul krediidiasutus või investeerimisühing on tagatisena tunnustanud ärikinnisvara, kuni ulatuses, mis vastab nõude sellele osale, mida artikli 124 lõike 1 kohaselt käsitletakse ärikinnisvaraga täielikult tagatuna;

f) riskipositsioonide väärtus seoses kõigi tagasimaksmata nõuetega, mille puhul krediidiasutus või investeerimisühing on tagatisena tunnustanud ärikinnisvara, selles ulatuses, mida artikli 124 lõike 1 kohaselt käsitletakse ärikinnisvaraga täielikult tagatuna.

2. Lõikes 1 osutatud andmed esitatakse asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu asukohaliikmesriigi pädevale asutusele. Kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on filiaal teises liikmesriigis, siis andmed selle filiaali kohta esitatakse samuti vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele. Andmed esitatakse eraldi iga liidus asuva kinnisvaraturu puhul, mille suhtes asjaomasel krediidiasutusel või investeerimisühingul on riskipositsioone.

3. Pädevad asutused avaldavad igal aastal lõike 1 punktide a kuni f kohased koondandmed koos varasemate perioodide andmetega, kui viimased on kättesaadavad. Mis tahes liikmesriigi teise pädeva asutuse või EBA taotlusel esitab pädev asutus kõnealusele pädevale asutusele või EBA-le üksikasjalikuma teabe elamukinnisvara või ärikinnisvara turu olukorra kohta kõnealuses liikmesriigis.

4. EBA töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, millega määratakse kindlaks järgmine: EBA esitab need rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid määruse (EL) nr 1093/2010 artiklis 15 sätestatud korras.

a) lõikes 1 osutatud andmete ühtsed vormid, mõistete määratlused, aruannete koostamissagedus ja esitamiskuupäevad ning IT lahendused;

b) lõikes 2 osutatud koondandmete esitamise ühtsed vormid, mõistete määratlused, koostamissagedus ja esitamiskuupäevad ning IT lahendused.

3. PEATÜKK Kauplemisportfell

Artikkel 102 Kauplemisportfelliga seotud nõuded

1. Kauplemisportfelli kuuluvate positsioonide puhul kaubeldavuse piirangud kas puuduvad või peab kõnealuste positsioonidega seotud risk olema maandatav.

2. See, et positsioone hoitakse kauplemise eesmärgil, peab olema tõendatud strateegiate, põhimõtete ja protseduuride alusel, mille krediidiasutus või investeerimisühing on positsiooni või portfelli haldamiseks artikli 103 kohaselt kehtestanud.

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud kehtestavad kauplemisportfelli haldamiseks süsteemid ja kontrollimehhanismid ning järgivad neid artiklite 104 ja 105 kohaselt.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad positsiooniriski omavahendite nõuete arvutamisel võtta arvesse sisemist riskimaandust, tingimusel et asjaomaseid riskimaanduspositsioone hoitakse kauplemise eesmärgil ja täidetud on artiklites 103 kuni 106 sätestatud nõuded.

Artikkel 103 Kauplemisportfelli haldamine

Kauplemisportfelli kuuluvate positsioonide või positsioonide kogumite haldamisel täidab krediidiasutus või investeerimisühing kõiki järgmisi tingimusi:

a) krediidiasutusel või investeerimisühingul on positsiooni/instrumendi või portfellide kohta selgelt dokumenteeritud ja kõrgema juhtkonna poolt kinnitatud kauplemisstrateegia, mis muu hulgas sisaldab oodatavat positsioonide hoidmisaega;

b) krediidiasutusel või investeerimisühingul on selgelt määratletud põhimõtted ja protseduurid kauplemisüksuse poolt võetud positsioonide aktiivseks haldamiseks. Kõnealused põhimõtted ja protseduurid hõlmavad järgmist:

i) milliseid positsioone võib iga konkreetne kauplemisüksus võtta;

ii) positsioonide piirmäärad on kindlaks määratud ja nende asjakohasust jälgitakse;

iii) diileritel on õigus sõltumatult positsiooni võtta ja seda hallata kokkulepitud piirmäärades ja vastavalt kinnitatud strateegiale;

iv) positsioonide kohta antakse kõrgemale juhtkonnale aru krediidiasutuse või investeerimisühingu riskijuhtimisprotsessi lahutamatu osana;

v) positsioone jälgitakse aktiivselt turuinfo allikate ja positsiooni või selles sisalduvate riskide likviidsusele või maandatavusele antud hinnangu põhjal, mis sisaldab hinnangut turusisenditele ning nende kvaliteedile ja kättesaadavusele hindamisprotsessis, turukäibe tasemele ja turul kaubeldavate positsioonide suurustele;

vi) aktiivsed pettusevastased protseduurid ja kontrollid;

c) krediidiasutusel või investeerimisühingul on selgelt määratletud põhimõtted ja protseduurid positsioonide jälgimiseks krediidiasutuse või investeerimisühingu kauplemisstrateegia seisukohalt, sealhulgas käibe ja selliste positsioonide kontrollimiseks, mille algselt kavandatud hoidmisaeg on lõppenud.

Artikkel 104 Kauplemisportfelli kuulumine

1. Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on artiklis 102 sätestatud nõuetele ja artikli 4 lõike 1 punkti 86 kohasele kauplemisportfelli määratlusele vastavad ning krediidiasutuse või investeerimisühingu riskijuhtimissuutlikkust ja -tavasid arvesse võttes selgelt määratletud põhimõtted ja protseduurid, mille kohaselt määratakse kindlaks, millised positsioonid loetakse omavahendite nõuete arvutamisel kauplemisportfelli kuuluvaks. Krediidiasutus või investeerimisühing dokumenteerib täies ulatuses kõnealuste põhimõtete ja protseduuride järgimise ning teostab selle üle korrapäraselt siseauditit.

2. Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on selgelt määratletud põhimõtted ja protseduurid kauplemisportfelli üldiseks haldamiseks. Kõnealused põhimõtted ja protseduurid käsitlevad vähemalt järgmist:

a) tegevused, mida krediidiasutus või investeerimisühing loeb kauplemiseks ja omavahendite nõuete arvutamise seisukohast kauplemisportfelli kuuluvaks;

b) millises ulatuses on võimalik positsiooni igapäevaselt turuhinnas hinnata, lähtudes aktiivsest ja likviidsest kahesuunalisest turust;

c) mudelipõhiselt hinnatavate positsioonide puhul ulatus, milles krediidiasutus või investeerimisühing saab:

i) tuvastada kõik positsiooni olulised riskid;

ii) maandada kõik positsiooni olulised riskid instrumentide abil, mille jaoks eksisteerib aktiivne ja likviidne kahesuunaline turg;

iii) anda usaldusväärseid hinnanguid mudelis kasutatavate peamiste eelduste ja parameetrite kohta;

d) millises ulatuses krediidiasutus või investeerimisühing saab ja on kohustatud andma positsiooni väärtuse kohta hinnanguid, mida on võimalik väljastpoolt järjepidevalt valideerida;

e) millises ulatuse õiguslikud piirangud või muud tegevusega seotud nõuded takistaksid krediidiasutusel või investeerimisühingul positsiooni lühikese aja jooksul likvideerida või maandada;

f) millises ulatuse krediidiasutus või investeerimisühing saab ja on kohustatud positsiooniga seotud riske oma kauplemistegevuse raames aktiivselt juhtima;

g) millises ulatuses krediidiasutus või investeerimisühing võib riske või positsioone kauplemisportfellist üle kanda muu tegevuse alla ja vastupidi, ning selliste ülekandmiste kriteeriumid.

Artikkel 105 Usaldusväärse hindamise nõuded

1. Kõigi kauplemisportfelli kuuluvate positsioonide suhtes kohaldatakse käesoleva artikli kohaseid usaldusväärse hindamise nõudeid. Krediidiasutused ja investeerimisühingud tagavad eelkõige, et kauplemisportfelli kuuluvate positsioonide usaldusväärne hindamine saavutab asjakohase kindlustaseme, võttes arvesse kauplemisportfelli kuuluvate positsioonide dünaamilist olemust, usaldusväärsuse nõudeid ning kauplemisportfelli kuuluvate positsioonidega seotud omavahendite nõuete toimimist ja eesmärke.

2. Krediidiasutused ja investeerimisühingud kehtestavad süsteemid ja kontrollimehhanismid, mis tagavad usaldusväärse hindamise, ning järgivad neid. Kõnealused süsteemid ja kontrollimehhanismid sisaldavad vähemalt järgmist:

a) hindamisprotsessi dokumenteeritud põhimõtted ja protseduurid, sealhulgas selgelt määratletud kohustused eri valdkondades, mis on seotud järgneva kindlaksmääramisega: hindamine, turuinfo allikad ja nende asjakohasuse läbivaatamine, suunised jälgitamatute sisendite kasutamise kohta, mis kajastavad krediidiasutuse või investeerimisühingu eeldusi selle kohta, mida turuosalised positsiooni hindamisel kasutaksid, sõltumatute hindamiste sagedus, sulgemishindade ajastamine, hinnangute korrigeerimise protseduurid ning kuulõpu ja vastavalt vajadusele muul ajal tehtava kontrolli protseduurid;

b) hindamisprotsessi eest vastutava osakonnani viivad selged ja front office'ist sõltumatud aruandlusahelad, mis viivad lõpuks juhtorganini välja.

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud hindavad kauplemisportfelli kuuluvad positsioonid ümber vähemalt kord päevas.

4. Võimaluse korral hindavad krediidiasutused ja investeerimisühingud oma positsioone alati turuhinnas, sealhulgas kauplemisportfelli kapitalikäsitluse kohaldamisel.

5. Turuhinnas hindamisel kasutab krediidiasutus või investeerimisühing kas parimat ostu- või parimat müügihinda, olenevalt sellest, kumb neist on konservatiivsem, välja arvatud juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing saab sulgeda oma positsiooni parima ostu- ja müügihinna keskmise hinnaga. Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad seda erandit, teavitavad nad oma pädevaid asutusi iga kuue kuu tagant asjaomastest positsioonidest ning esitavad tõendid, et need positsioonid saab sulgeda parima ostu- ja müügihinna keskmise hinnaga.

6. Kui turuhinnas hindamine ei ole võimalik, hindavad krediidiasutused ja investeerimisühingud oma positsioone ja portfelle konservatiivselt mudelipõhiselt, sealhulgas kauplemisportfelli kuuluvate positsioonide omavahendite nõuete arvutamisel.

7. Mudelipõhise hindamise korral täidavad krediidiasutused ja investeerimisühingud järgmisi nõudeid: Punkti d kohaldamisel tuleb mudel välja töötada või heaks kiita kauplemisüksusest sõltumatult ning seda tuleb sõltumatult testida, mis hõlmab matemaatiliste arvutuste, eelduste ja tarkvararakenduste valideerimist.

a) kõrgem juhtkond on teadlik kauplemisportfelli või muude õiglases väärtuses hinnatavate positsioonide mudelipõhiselt hinnatavatest komponentidest ja mõistab sellega kaasnevat ebakindlust äriühingu riski/majandustulemuste aruandluses;

b) krediidiasutused ja investeerimisühingud viivad võimaluse korral turusisendid vastavusse turuhindadega ning hindavad sageli asjaomase hinnatava positsiooni turusisendite asjakohasust ja mudeli parameetreid;

c) võimaluse korral kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud asjaomaste finantsinstrumentide või kaupade puhul üldtunnustatud turutavaks olevaid hindamismetoodikaid;

d) kui mudeli töötab välja krediidiasutus või investeerimisühing ise, peab see tuginema asjakohastele eeldustele, mida on hinnanud ja testinud vastavalt kvalifitseeritud isikud, kes on väljatöötamisprotsessist sõltumatud;

e) krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on kehtestatud ametlikud muutuste kontrollimise protseduurid ning nad säilitavad mudeli kaitstud koopia ja kasutavad seda korrapäraselt hinnangute kontrollimiseks;

f) riskijuhtimise eest vastutav üksus on teadlik kasutatavate mudelite nõrkustest ja sellest, kuidas neid kõige paremini hindamisväljundites arvesse võtta, ning

g) krediidiasutuste ja investeerimisühingute mudelid vaadatakse korrapäraselt läbi, et määrata kindlaks nende toimimine; kõnealune läbivaatamine hõlmab eelduste jätkuva paikapidavuse hindamist, kasumit/kahjumit ja riskitegureid võrdlevat analüüsi ning tegelike sulgemisväärtuste ja mudeli väljundite võrdlust.

8. Krediidiasutused ja investeerimisühingud teostavad lisaks igapäevasele turuhinnas või mudelipõhisele hindamisele sõltumatut hinnakontrolli. Turuhindade ja mudeli sisendite kontrolli teostab kauplemisportfellist kasu saavatest isikutest või üksustest sõltumatu isik või üksus vähemalt kord kuus või sõltuvalt turu- või kauplemistegevuse laadist sagedamini. Kui sõltumatud hindamisallikad ei ole kättesaadavad või kui need on subjektiivsemad, võib olla asjakohane kasutada muid usaldusväärseid meetmeid, näiteks hinnangute korrigeerimist.

9. Krediidiasutused ja investeerimisühingud näevad ette protseduurid hinnangute korrigeerimiseks ja järgivad neid.

10. Krediidiasutused ja investeerimisühingud kaaluvad ametlikult järgmisi hinnangute korrigeerimisi: realiseerimata krediidiriski marginaalid, sulgemiskulud, operatsiooniriskid, turuhindade ebakindlus, ennetähtaegne lõpetamine, investeerimis- ja finantseerimiskulud, tulevased halduskulud ja kui see on asjakohane, siis mudelirisk.

11. Krediidiasutused ja investeerimisühingud näevad ette protseduurid mis tahes selliste vähelikviidsete positsioonide praeguste hinnangute korrigeerimise arvutamiseks, mis võivad eelkõige tuleneda turusündmustest või krediidiasutuse või investeerimisühinguga seotud olukordadest, nt kontsentreeritud positsioonidest ja/või positsioonidest, mille algselt kavandatud hoidmisaeg on lõppenud. Krediidiasutused ja investeerimisühingud teevad vajaduse korral selliseid korrigeerimisi lisaks positsiooni väärtuse mis tahes muutustele, mis on nõutavad seoses finantsaruandlusega, kusjuures kõnealused korrigeerimised peavad kajastama positsiooni mittelikviidsust. Kõnealuste protseduuride kohaselt kaaluvad krediidiasutused ja investeerimisühingud vähelikviidsete positsioonide hinnangute korrigeerimise vajalikkuse üle otsustamisel mitmeid tegureid. Kõnealused tegurid hõlmavad järgmist:

a) aeg, mis kuluks positsiooni või positsioonist tulenevate riskide täielikuks maandamiseks;

b) parima ostu- ja müügihinna vahede volatiilsus ja keskmine;

c) turunoteeringute kättesaadavus (turutegijate arv ja andmed) ning kauplemismahtude (sealhulgas halvenenud turutingimuste korral) volatiilsus ja keskmine;

d) kontsentratsioon üksikute turgude suhtes;

e) positsioonide aegumine;

f) mil määral põhineb hinnang mudelipõhisel hindamisel;

g) muude mudeliriskide mõju.

12. Kolmanda isiku hinnangute või mudelipõhise hindamise kasutamisel kaaluvad krediidiasutused ja investeerimisühingud, kas rakendada hinnangute korrigeerimist. Lisaks sellele kaaluvad krediidiasutused ja investeerimisühingud vähelikviidsete positsioonide suhtes korrigeerimiste rakendamise vajadust ja kontrollivad pidevalt kõnealuste korrigeerimiste sobivust. Krediidiasutused ja investeerimisühingud hindavad eraldi ka hinnangute korrigeerimise vajadust seoses mudelites kasutatavate sisendnäitajate väärtuste ebakindlusega.

13. Keerukate toodete puhul, mille hulka kuuluvad väärtpaberistamise positsioonid ja n-arvu järjekohaga makseviivituse juhu tagamise krediidituletisinstrumendid, hindavad krediidiasutused ja investeerimisühingud eraldi hinnangute korrigeerimise vajadust, et kajastada võimaliku vale hindamismetoodika kasutamisega seotud mudeliriski ja hindamismudelis jälgitamatute (ja võib-olla valede) kalibreerimisparameetrite kasutamisega seotud mudeliriski.

14. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada tingimused, mille alusel kohaldatakse artiklis 105 sätestatud nõudeid käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisel. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 106 Sisemine riskimaandus

1. Sisemine riskimaandus peab eelkõige vastama järgmistele nõuetele:

a) selle esmaseks eesmärgiks ei ole omavahendite nõuete vältimine või vähendamine;

b) see on nõuetekohaselt dokumenteeritud ja selle suhtes kohaldatakse kindlat sisemist heakskiidu- ja auditeerimiskorda;

c) seda käsitletakse turutingimustest lähtudes;

d) sisemisest riskimaandusest tekkinud tururiski juhitakse kauplemisportfellis dünaamiliselt ja kehtestatud limiitide piires;

e) seda jälgitakse hoolikalt kooskõlas asjakohaste protseduuridega.

2. Lõikes 1 sätestatud nõudeid kohaldatakse, kui kauplemisportfellivälise maandatud positsiooni suhtes rakendatavatest nõuetest ei tulene teisiti.

3. Erandina lõigetest 1 ja 2, kui krediidiasutus või investeerimisühing maandab kauplemisportfellivälist krediidiriski positsiooni või vastaspoole riski positsiooni oma kauplemisportfelli kuuluva krediidituletisinstrumendi abil sisemist riskimaandust kasutades, ei loeta kauplemisportfellivälist riskipositsiooni või vastaspoole riski positsiooni riskiga kaalutud vara arvutamisel maandatuks, välja arvatud juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing ostab kolmandast isikust aktsepteeritud krediidiriski kaitse andjalt asjakohase krediidituletisinstrumendi, mis vastab kauplemisportfelliväliste positsioonide kaudse krediidiriski kaitse suhtes kohaldatavatele nõuetele. Kui selline kolmanda isiku antav krediidiriski kaitse ostetakse ja seda võetakse omavahendite nõuete arvutamisel arvesse kauplemisportfellivälise positsiooni riskimaandusena, siis ei loeta omavahendite nõuete arvutamisel kauplemisportfelli kuuluvaks ei sisemist ega välist krediidituletisinstrumendi abil toimuvat riskimaandust, kui artikli 299 lõike 2 punktist h ei tulene teisiti.

II JAOTIS KREDIIDIRISKI OMAVAHENDITE NÕUDED

1. PEATÜKK Üldpõhimõtted

Artikkel 107 Krediidiriski käsitlemise meetodid

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldavad artikli 92 lõike 3 punktide a ja f kohasel riskiga kaalutud vara arvutamisel kas 2. peatükiga ettenähtud standardmeetodit või kui pädevad asutused on andnud selleks artikli 143 kohase loa, siis 3. peatükiga ettenähtud sisereitingute meetodit.

2. Keskse vastaspoolega seotud kauplemisriski positsioonide ja tagatisfondi tehtavate osamaksude puhul kasutab krediidiasutus või investeerimisühing artikli 92 lõike 3 punktide a ja f kohaldamisel oma riskiga kaalutud vara arvutamiseks 9. jao 6. peatükis sätestatud käsitlust. Kõiki muid keskse vastaspoole vastu olevaid nõudeid käsitleb krediidiasutus või investeerimisühing järgmiselt:

a) muid nõuetele vastava keskse vastaspoole vastu olevaid nõudeid käsitletakse nõuetena teise krediidiasutuse või investeerimisühingu vastu;

b) muid nõuetele mittevastava keskse vastaspoole vastu olevaid nõudeid käsitletakse nõuetena äriühingute vastu.

3. Käesoleva määruse kohaldamisel käsitlevad krediidiasutused ja investeerimisühingud nõudeid kolmandate riikide investeerimisühingute ja kolmandate riikide krediidiasutuste vastu nõuetena krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu ainult siis, kui kolmas riik kohaldab nimetatud investeerimisühingu ja nimetatud krediidiasutuse suhtes usaldatavus- ja järelevalvenõudeid, mis on vähemalt samaväärsed liidus kohaldatavate nõuetega.

4. Lõike 3 kohaldamisel võib komisjon rakendusaktidega ja vastavalt artikli 464 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusele võtta vastu otsuse selle kohta, kas kolmanda riigi kohaldatavad usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ja regulatiivsed nõuded on vähemalt samaväärsed liidus kohaldatavate nõuetega. Kui sellist otsust ei ole tehtud, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud jätkata kuni 1. jaanuarini 2015 lõikes 3 osutatud üksuste vastu olevate nõuete käsitlemist nõuetena krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, tingimusel et asjaomased pädevad asutused on tunnistanud kõnealuse kolmanda riigi sellisele käsitlusele sobivaks enne 1. jaanuari 2014.

Artikkel 108 Krediidiriski maandamise tehnikate kasutamine standardmeetodi ja sisereitingute meetodi puhul

1. Riskipositsiooni puhul, mille suhtes krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab 2. peatüki kohast standardmeetodit või 3. peatüki kohast sisereitingute meetodit, kuid ei kasuta artikli 151 kohaseid makseviivitusest tingitud kahjumäära ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid, võib krediidiasutus või investeerimisühing artikli 92 lõike 3 punktide a ja f kohasel riskiga kaalutud vara arvutamisel või vajaduse korral artikli 36 lõike 1 punkti d ja artikli 62 punkti c kohasel oodatava kahju arvutamisel kasutada krediidiriski maandamist vastavalt 4. peatükile.

2. Riskipositsiooni puhul, mille suhtes krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab sisereitingute meetodit, kasutades artikli 151 kohaseid makseviivitusest tingitud kahjumäära ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid, võib krediidiasutus või investeerimisühing kasutada krediidiriski maandamist vastavalt 3. peatükile.

Artikkel 109 Väärtpaberistatud riskipositsioonide käsitlemine standardmeetodi ja sisereitingute meetodi puhul

1. Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab riskiga kaalutud vara arvutamiseks riskipositsiooni klassi puhul, millesse väärtpaberistatud riskipositsioonid vastavalt artiklile 112 liigitataks, 2. peatüki kohast standardmeetodit, arvutab ta väärtpaberistamise positsioonilt riskiga kaalutud vara vastavalt artiklitele 245, 246 ja 251 kuni 258. Standardmeetodit kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad kasutada ka sisemisel hinnangul põhinevat meetodit, kui nad on saanud selleks artikli 259 lõike 3 kohase loa.

2. Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab riskiga kaalutud vara arvutamiseks riskipositsiooni klassi puhul, millesse väärtpaberistatud riskipositsioonid vastavalt artiklile 147 liigitataks, 3. peatüki kohast sisereitingute meetodit, arvutab ta riskiga kaalutud vara vastavalt artiklitele 245, 246 ja 251 kuni 258. Kui sisereitingute meetodit kasutatakse ainult teatava osa suhtes väärtpaberistamise aluseks olevatest väärtpaberistatud riskipositsioonidest, kasutab krediidiasutus või investeerimisühing meetodit, mis vastab kõnealuse väärtpaberistamise aluseks olevate väärtpaberistatud riskipositsioonide valdavale osale, välja arvatud sisemistel hinnangutel põhineva meetodi puhul.

Artikkel 110 Krediidiriskiga korrigeerimise käsitlus

1. Standardmeetodit kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud käsitlevad üldisi krediidiriskiga korrigeerimisi vastavalt artikli 62 punktile c.

2. Sisereitingute meetodit kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud käsitlevad üldisi krediidiriskiga korrigeerimisi vastavalt artiklile 159, artikli 62 punktile d ja artikli 36 lõike 1 punktile d. Käesoleva artikli ning 2. ja 3. peatüki kohaldamisel ei hõlma üldised ja spetsiifilised krediidiriskiga korrigeerimised üldist pangandusreservi.

3. Sisereitingute meetodit kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kasutavad standardmeetodit teatava osa suhtes oma riskipositsioonidest konsolideeritud alusel või individuaalselt kooskõlas artiklitega 148 ja 150, määravad selle, millise osa suhtes nende üldisest krediidiriskiga korrigeerimisest kohaldatakse standardmeetodi kohast üldise krediidiriskiga korrigeerimise käsitlust ja millise osa suhtes sisereitingute meetodi kohast üldise krediidiriskiga korrigeerimise käsitlust, kindlaks järgmiselt:

a) kui see on asjakohane juhul, kui konsolideerimise alla kuuluv krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab ainult sisereitingute meetodit, kohaldatakse kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu üldiste krediidiriskiga korrigeerimiste suhtes lõikes 2 osutatud käsitlust;

b) kui see on asjakohane juhul, kui konsolideerimise alla kuuluv krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab ainult standardmeetodit, kohaldatakse kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu üldiste krediidiriskiga korrigeerimiste suhtes lõikes 1 osutatud käsitlust;

c) ülejäänud krediidiriskiga korrigeerimise suhtes kohaldatav käsitlus määratakse kindlaks proportsionaalselt vastavalt sellele, kui suure osakaalu suhtes riskiga kaalutud varast kohaldatakse standardmeetodit ja kui suure osakaalu suhtes sisereitingute meetodit.

4. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada üldiste ja spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste kohaldatava raamatupidamistava kohane arvutamine seoses järgmisega: EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 28. juuliks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

a) artiklis 111 osutatud riskipositsiooni väärtus standardmeetodi puhul;

b) artiklites 166 kuni 168 osutatud riskipositsiooni väärtus sisereitingute meetodi puhul;

c) artiklis 159 osutatud oodatava kahju käsitlemine;

d) artiklites 246 ja 266 osutatud riskipositsiooni väärtus väärtpaberistamise positsioonidelt riskiga kaalutud vara arvutamiseks;

e) artiklis 178 osutatud makseviivituse kindlakstegemine;

2. PEATÜKK Standardmeetod

1. jagu Üldpõhimõtted

Artikkel 111 Riskipositsiooni väärtus

1. Varakirje riskipositsiooni väärtus on selle raamatupidamislik väärtus pärast spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi ning pärast artiklite 34 ja 110 kohaste täiendavate väärtuse korrigeerimiste ning varakirjega seotud muude omavahendite vähendamiste kohaldamist. I lisas loetletud bilansiväliste kirjete riskipositsiooni väärtus on järgmine protsent nimiväärtusest pärast spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste maha arvamist: Esimese lõigu teises lauses osutatud bilansivälised kirjed määratakse riskikategooriatesse vastavalt I lisale. Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab artikli 223 kohast finantstagatise mõju arvutamise üldmeetodit, suurendatakse repotehingu või väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingu alusel müüdud, panditud või laenuks antud väärtpaberitest või kaupadest tulenevate riskipositsioonide väärtust, samuti võimenduslaenu tehingute riskipositsiooni väärtust selliste väärtpaberite või kaupade puhul asjakohase volatiilsusega korrigeerimisega vastavalt artiklitele 223 kuni 225.

a) täisriskiga kirjete puhul 100 %;

b) keskmise riskiga kirjete puhul 50 %;

c) mõõduka riskiga kirjete puhul 20 %;

d) madala riskiga kirjete puhul 0 %.

2. II lisas loetletud tuletisinstrumentide riskipositsiooni väärtus määratakse kindlaks vastavalt 6. peatükile, võttes kõnealuste meetodite kohaldamisel 6. peatüki kohaselt arvesse uuenduslepingute ja muude tasaarvestuskokkulepete mõju. Repotehingute, väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingute, pika arveldustähtajaga tehingute ja võimenduslaenu tehingute riskipositsiooni väärtuse võib kindlaks määrata kas vastavalt 6. peatükile või 4. peatükile.

3. Kui riskipositsioonil on otsene krediidiriski kaitse, võib selle kirje suhtes kohaldatavat riskipositsiooni väärtust modifitseerida vastavalt 4. peatükile.

Artikkel 112 Riskipositsiooni klassid

Iga riskipositsioon määratakse ühte järgmistest riskipositsiooni klassidest:

a) nõuded keskvalitsuste või keskpankade vastu;

b) nõuded piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste vastu;

c) nõuded avaliku sektori asutuste vastu;

d) nõuded mitmepoolsete arengupankade vastu;

e) nõuded rahvusvaheliste organisatsioonide vastu;

f) nõuded krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu;

g) nõuded äriühingute vastu;

h) jaenõuded;

i) kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud riskipositsioonid;

j) makseviivituses olevad riskipositsioonid;

k) eriti suure riskiga seotud riskipositsioonid;

l) pandikirjadest tulenevad riskipositsioonid;

m) väärtpaberistamise positsioonide kirjed;

n) nõuded lühiajalise krediidikvaliteedi hinnanguga krediidiasutuste ja investeerimisühingute ja äriühingute vastu;

o) ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest ja osakutest tulenevad riskipositsioonid;

p) omakapitali investeeringud;

q) muud kirjed.

Artikkel 113 Riskiga kaalutud vara arvutamine

1. Riskiga kaalutud vara arvutamiseks kohaldatakse kõikide riskipositsioonide suhtes, mida ei ole omavahenditest maha arvatud, 2. jao kohaseid riskikaalusid. Riskikaalude kohaldamisel võetakse aluseks riskipositsiooni klass, millesse riskipositsioon on määratud, ja 2. jaos sätestatud ulatuses riskipositsiooni krediidikvaliteet. Krediidikvaliteedi võib kindlaks määrata krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangute alusel või 3. jao kohaselt ekspordikrediidi agentuuri antud krediidikvaliteedi hinnangute alusel.

2. Lõikes 1 osutatud riskikaalude kohaldamiseks korrutatakse riskipositsiooni väärtus 2. jao kohaselt kindlaks määratud riskikaaluga.

3. Kui riskipositsioonil on krediidiriski kaitse, võib selle kirje suhtes kohaldatavat riskikaalu modifitseerida vastavalt 4. peatükile.

4. Väärtpaberistatud riskipositsioonidelt arvutatakse riskiga kaalutud vara vastavalt 5. peatükile.

5. Riskipositsioonidele, mille puhul ei ole riskiga kaalutud vara arvutamist 2. jaos ette nähtud, määratakse riskikaal 100 %.

6. Välja arvatud riskipositsioonide puhul, millest tulenevad esimese taseme põhiomavahendite, täiendavate esimese taseme omavahendite või teise taseme omavahendite kirjed, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud pädevate asutuste eelneval nõusolekul otsustada loobuda käesoleva artikli lõike 1 kohaste nõudmiste kohaldamisest nõuete suhtes, mis neil on vastaspoole vastu, kes on asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu emaettevõtja, tütarettevõtja, emaettevõtja tütarettevõtja või asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühinguga direktiivi 83/349/EMÜ artikli 12 lõike 1 kohases seoses olev ettevõtja. Pädevad asutused võivad anda nimetatud nõusoleku, kui täidetud on järgmised tingimused: Kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on käesoleva lõike kohaselt luba loobuda lõike 1 kohaste nõuete kohaldamisest, võib ta määrata riskikaaluks 0 %.

a) vastaspool on krediidiasutus või investeerimisühing, finantseerimisasutus või krediidiasutuse või investeerimisühingu abiettevõtja, kelle suhtes kohaldatakse asjakohaseid usaldatavusnõudeid;

b) vastaspool on täielikult kaasatud krediidiasutuse või investeerimisühinguga samasse konsolideerimisse;

c) vastaspoole suhtes kohaldatakse samu riski hindamise, mõõtmise ja kontrollimise protseduure kui krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes;

d) vastaspool asub krediidiasutuse või investeerimisühinguga samas liikmesriigis,

e) puuduvad praegused või prognoositavad olulised praktilised või õiguslikud takistused omavahendite kiireks ülekandmiseks ja kohustuste tagasimaksmiseks krediidiasutusele või investeerimisühingule vastaspoole poolt.

7. Välja arvatud riskipositsioonide puhul, millest tulenevad esimese taseme põhiomavahendite, täiendavate esimese taseme omavahendite või teise taseme omavahendite kirjed, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud pädevate asutuste eelneval loal loobuda käesoleva artikli lõike 1 kohaste nõuete kohaldamisest nõuete suhtes, mis neil on vastaspoole vastu, kellega krediidiasutus või investeerimisühing on astunud samasse krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi kas lepingulise või õigusliku kohustusi reguleeriva korralduse alusel, mis kaitseb asjaomaseid krediidiasutusi ja investeerimisühinguid ning tagab eelkõige nende likviidsuse ja maksevõime, et hoida vajadusel ära pankrot. Pädevad asutused võivad anda nimetatud loa, kui täidetud on järgmised tingimused: Kui krediidiasutus või investeerimisühing otsustab käesoleva lõike kohaselt loobuda lõike 1 kohaste nõuete kohaldamisest, võib ta määrata riskikaaluks 0 %.

a) täidetud on lõike 6 punktides a, d ja e sätestatud nõuded;

b) korraldusega tagatakse, et krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeem suudab pakkuda võetud siduvatest kohustustest tulenevalt vajalikku toetust kõnealuse skeemi jaoks koheselt kättesaadavatest vahenditest;

c) krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi käsutuses on sobivad ja ühesuguselt sätestatud riskiseire ja riski klassifitseerimise süsteemid, mis annavad täieliku ülevaate nii kõigi üksikliikmete kui ka kaitseskeemi kui terviku riskiolukorrast, koos vastavate mõju avaldamise võimalustega; kõnealuste süsteemide abil jälgitakse makseviivituses olevaid riskipositsioone sobival viisil vastavalt artikli 178 lõikele 1;

d) krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi raames viiakse läbi oma riskikontroll, millest teavitatakse üksikliikmeid;

e) krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi raames koostatakse ja avaldatakse igal aastal konsolideeritud aruanne, mis koosneb kaitseskeemi kui terviku kohta koostatud bilansist, kasumiaruandest, seisundiaruandest ja riskiaruandest, või aruanne, mis koosneb kaitseskeemi kui terviku kohta koostatud koondbilansist, koondkasumiaruandest, seisundiaruandest ja riskiaruandest;

f) krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liikmed on kohustatud teatama vähemalt 24 kuud ette, kui nad tahavad asjaomase kaitseskeemi tegevuse lõpetada;

g) välistatakse omavahendite arvutamiseks aktsepteeritavate elementide korduvkasutamine (edaspidi mitmekordne finantsvõimendus), samuti mistahes lubamatu omavahendite loomine krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi liikmete vahel;

h) krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeem põhineb valdavalt sarnase äriprofiiliga krediidiasutuste ulatuslikul liikmelisusel;

i) asjaomased pädevad asutused kinnitavad punktides c ja d osutatud süsteemide asjakohasuse ja teostavad selle üle korrapäraselt järelevalvet.

2. jagu Riskikaalud

Artikkel 114 Nõuded keskvalitsuste või keskpankade vastu

1. Nõuetele keskvalitsuste ja keskpankade vastu määratakse riskikaal 100 %, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse lõigetes 2 kuni 7 sätestatud käsitlusi.

2. Tabel 1 Sellistele nõuetele keskvalitsuste ja keskpankade vastu, mille kohta on kättesaadav krediidikvaliteeti hindavate määratud asutuste antud krediidikvaliteedi hinnang, määratakse vastavalt tabelile 1 riskikaal, mis vastab krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangule kooskõlas artikliga 136. Krediidikvaliteedi aste 1 2 3 4 5 6 Riskikaal 0 % 20 % 50 % 100 % 100 % 150 %

3. Nõuetele Euroopa Keskpanga vastu määratakse riskikaal 0 %.

4. Sellistele nõuetele liikmesriikide keskvalitsuste ja keskpankade vastu, mis on nomineeritud ja väljastatud asjaomase keskvalitsuse ja keskpanga omavääringus, määratakse riskikaal 0 %.

6. Artikli 495 lõikes 2 nimetatud nõuete puhul:

a) 2018. aastal peab nõuete väärtusele kohaldatav riskikaal olema 20 % riskikaalust, mis on neile nõuetele määratud vastavalt lõikele 2;

b) 2019. aastal peab nõuete väärtusele kohaldatav riskikaal olema 50 % riskikaalust, mis on neile nõuetele määratud vastavalt lõikele 2;

c) 2020. aastal ja edaspidi peab nõuete väärtusele kohaldatav riskikaal olema 100 % riskikaalust, mis on neile nõuetele määratud vastavalt lõikele 2.

7. Kui kolmanda riigi pädevad asutused, kes kohaldavad liidus kohaldatava korraga vähemalt samaväärset järelevalve- ja regulatiivset korda, määravad lõigetes 1 ja 2 osutatust madalama riskikaalu omavääringus nomineeritud ja väljastatud nõuetele oma keskvalitsuse või keskpanga vastu, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud määrata sellistele nõuetele riskikaalu samal viisil. Käesoleva lõike kohaldamisel võib komisjon rakendusaktidega ja vastavalt artikli 464 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusele võtta vastu otsuse selle kohta, kas kolmanda riigi kohaldatav järelevalve- ja regulatiivne kord on vähemalt samaväärne liidus kohaldatava korraga. Kui sellist otsust ei ole tehtud, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud jätkata kuni 1. jaanuarini 2015 käesolevas lõikes sätestatud käsitluse kohaldamist kolmanda riigi keskvalitsuse või keskpanga vastu olevate nõuete suhtes, kui asjaomased pädevad asutused on tunnistanud kõnealuse kolmanda riigi sellisele käsitlusele sobivaks enne 1. jaanuari 2014.

Artikkel 115 Nõuded piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste vastu

1. Nõuetele piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste vastu määratakse riskikaal samamoodi nagu nõuetele krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, välja arvatud juhul, kui kõnealuseid nõudeid käsitatakse nõuetena keskvalitsuse vastu vastavalt lõikele 2 või 4 või kui neile määratakse riskikaal vastavalt lõikele 5. Artikli 119 lõike 2 ja artikli 120 lõike 2 kohast lühiajaliste nõuete eeliskäsitlemist ei kohaldata.

2. Nõudeid piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste vastu käsitatakse nõuetena selle keskvalitsuse vastu, kelle jurisdiktsioonis nad asuvad, kui kõnealuste nõuetega seotud riskide vahel puudub erinevus tulenevalt piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste iseseisvast maksude kogumise õigusest ja teatavast institutsioonilisest korraldusest, millel on nende makseviivituse riski vähendav mõju. EBA haldab avaliku juurdepääsuga andmebaasi kõikide liidu piirkondlike valitsuste ja kohalike omavalitsuste kohta, kelle vastu olevaid nõudeid käsitavad asjaomased pädevad asutused nõuetena oma keskvalitsuse vastu.

3. Nõudeid kirikute ja usukogukondade vastu, kes on avalik-õiguslikud juriidilised isikud, käsitatakse nõuetena piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste vastu, kui nad koguvad õigusaktidega neile antud volituste kohaselt makse. Sellisel juhul lõiget 2 ei kohaldata ning artikli 150 lõike 1 punkti a kohaldamise eesmärgil neile standardmeetodi rakendamiseks loa andmine ei ole välistatud.

4. Kui sellise kolmanda riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvad pädevad asutused, kelle kohaldatav järelevalve- ja regulatiivne kord on vähemalt samaväärne liidus kohaldatava korraga, käsitavad nõudeid piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste vastu nõuetena kõnealuse kolmanda riigi keskvalitsuse vastu ning kõnealuste nõuetega seotud riskide vahel puudub erinevus tulenevalt piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste iseseisvast maksukogumisõigusest ja teatavast institutsioonilisest korraldusest, millega vähendatakse makseviivituse riski, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud määrata nõuetele selliste piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste vastu riskikaalu samal viisil. Käesoleva lõike kohaldamisel võib komisjon rakendusaktidega ja vastavalt artikli 464 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusele võtta vastu otsuse selle kohta, kas kolmanda riigi kohaldatav järelevalve- ja regulatiivne kord on vähemalt samaväärne liidus kohaldatava korraga. Kui sellist otsust ei ole tehtud, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud jätkata kuni 1. jaanuarini 2015 käesolevas lõikes sätestatud käsitluse kohaldamist kolmanda riigi suhtes, kui asjaomased pädevad asutused on tunnistanud kõnealuse kolmanda riigi sellisele käsitlusele sobivaks enne 1. jaanuari 2014.

5. Sellistele nõuetele liikmesriigi piirkondlike valitsuste või kohalike omavalitsuste vastu, millele ei ole osutatud lõigetes 2–4 ja mis on nomineeritud ja väljastatud asjaomase piirkondliku valitsuse või kohaliku omavalitsuse omavääringus, määratakse riskikaal 20 %.

Artikkel 116 Nõuded avaliku sektori asutuste vastu

1. Tabel 2 Sellistele nõuetele avaliku sektori asutuste vastu, mille kohta määratud krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang ei ole kättesaadav, määratakse riskikaal vastavalt krediidikvaliteedi astmele, mis on vastavalt tabelile 2 määratud nõuetele keskvalitsuse vastu, kelle jurisdiktsioonis avaliku sektori asutus on asutatud: Keskvalitsuse krediidikvaliteedi aste 1 2 3 4 5 6 Riskikaal 20 % 50 % 100 % 100 % 100 % 150 % Nõuetele avaliku sektori asutuste vastu, mis on asutatud reitinguta keskvalitsusega riigis, määratakse riskikaal 100 %.

2. Nõudeid avaliku sektori asutuste vastu, mille kohta on kättesaadav määratud krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, käsitletakse vastavalt artiklile 120. Kõnealuste asutuste suhtes ei kohaldata artikli 119 lõike 2 ja artikli 120 lõike 2 kohast lühiajaliste nõuete eeliskäsitlemist.

3. Sellistele nõuetele avaliku sektori asutuste vastu, mille esialgne tähtaeg on kuni kolm kuud, määratakse riskikaal 20 %.

4. Erandjuhtudel võib avaliku sektori asutuse vastu olevaid nõudeid käsitleda nõuetena keskvalitsuse, piirkondliku valitsuse või kohaliku omavalitsuse vastu, kelle jurisdiktsioonis nad asuvad, kui asjaomase jurisdiktsiooni pädevate asutuste arvates ei ole selliste nõuetega seotud riskide vahel erinevust, kuna keskvalitsus, piirkondlik valitsus või kohalik omavalitsus on andnud sobiva garantii.

5. Kui kolmanda riigi pädevad asutused, kes kohaldavad liidus kohaldatava korraga vähemalt samaväärset järelevalve- ja regulatiivset korda, käsitlevad nõudeid avaliku sektori asutuste vastu lõigete 1 või 2 kohaselt, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud määrata selliste avaliku sektori asutuste vastu olevatele nõuetele riskikaalud samal viisil. Muul juhul kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud riskikaalu 100 %. Käesoleva lõike kohaldamisel võib komisjon rakendusaktidega ja vastavalt artikli 464 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusele võtta vastu otsuse selle kohta, kas kolmanda riigi kohaldatav järelevalve- ja regulatiivne kord on vähemalt samaväärne liidus kohaldatava korraga. Kui sellist otsust ei ole tehtud, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud jätkata kuni 1. jaanuarini 2015 käesolevas lõikes sätestatud käsitluse kohaldamist kolmanda riigi suhtes, kui asjaomased pädevad asutused on tunnistanud kõnealuse kolmanda riigi sellisele käsitlusele sobivaks enne 1. jaanuari 2014.

Artikkel 117 Nõuded mitmepoolsete arengupankade vastu

1. Nõudeid selliste mitmepoolsete arengupankade vastu, millele ei ole osutatud lõikes 2, käsitletakse samal viisil nagu nõudeid krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu. Artikli 119 lõike 2, artikli 120 lõike 2 ja artikli 121 lõike 3 kohast lühiajaliste nõuete eeliskäsitlemist ei kohaldata. Üleameerikalist Investeerimiskorporatsiooni, Musta Mere Kaubandus- ja Arengupanka, Kesk-Ameerika Majandusintegratsiooni Panka ja Ladina-Ameerika Arengupanka CAF käsitatakse mitmepoolsete arengupankadena.

2. Nõuetele järgmiste mitmepoolsete arengupankade vastu määratakse riskikaal 0 %:

a) Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank;

b) Rahvusvaheline Finantskorporatsioon;

c) Ameerika Riikide Arengupank;

d) Aasia Arengupank;

e) Aafrika Arengupank;

f) Euroopa Nõukogu Arengupank;

g) Põhjamaade Investeerimispank;

h) Kariibi Arengupank;

i) Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank;

j) Euroopa Investeerimispank;

k) Euroopa Investeerimisfond;

l) Mitmepoolne Investeeringute Tagamise Agentuur;

m) immuniseerimise rahvusvaheline rahastamisvahend;

n) Islami Arengupank.

3. Euroopa Investeerimisfondis märgitud kapitali sissemaksmata osale määratakse riskikaal 20 %.

Artikkel 118 Nõuded rahvusvaheliste organisatsioonide vastu

Nõuetele järgmiste rahvusvaheliste organisatsioonide vastu määratakse riskikaal 0 %:

a) liit;

b) Rahvusvaheline Valuutafond;

c) Rahvusvaheliste Arvelduste Pank;

d) Euroopa Finantsstabiilsuse Fond;

e) Euroopa stabiilsusmehhanism;

f) vähemalt kahe liikmesriigi asutatud rahvusvaheline finantseerimisasutus, mille eesmärk on mobiliseerida vahendeid ja anda rahalist abi neile oma liikmetele, kes kannatavad tõsiste rahastamisprobleemide all või keda ähvardavad sellised probleemid.

Artikkel 119 Nõuded krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu

1. Nõuetele selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, kelle kohta on kättesaadav määratud krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, määratakse riskikaal vastavalt artiklile 120. Nõuetele selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, kelle kohta ei ole kättesaadav määratud krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, määratakse riskikaal vastavalt artiklile 121.

2. Nõuetele krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, mille järelejäänud tähtaeg on kuni kolm kuud ning mis on nomineeritud ja väljastatud laenuvõtja omavääringus, määratakse riskikaal, mis on ühe kategooria võrra vähem soodne kui artikli 114 lõigetes 4 kuni 7 kirjeldatud soodusriskikaal, mis on määratud nõuetele selle keskvalitsuse vastu, kelle jurisdiktsioonis krediidiasutus või investeerimisühing on asutatud.

3. Nõuetele, mille järelejäänud tähtaeg on kuni kolm kuud ning mis on nomineeritud ja väljastatud laenuvõtja omavääringus, määratakse riskikaal vähemalt 20 %.

4. Euroopa Keskpanga või liikmesriigi keskpanga nõudmisel hoitavast kohustuslikust reservist tulenevale nõudele krediidiasutuse või investeerimisühingu vastu võib määrata sama riskikaalu nagu nõudele kõnealuse liikmesriigi keskpanga vastu, tingimusel et:

a) reserve hoitakse kooskõlas Euroopa Keskpanga 12. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1745/2003 (kohustuslike reservide kohaldamise kohta) või kooskõlas siseriiklike nõuetega, mis on asjaomase määrusega kõigis olulistes aspektides samaväärsed;

b) reserve hoidva krediidiasutuse või investeerimisühingu pankroti või maksejõuetuse korral makstakse reservid krediidiasutusele või investeerimisühingule täies ulatuses ja õigeaegselt välja ning need ei ole kasutatavad krediidiasutuse või investeerimisühingu muude kohustuste täitmiseks.

5. Nõudeid finantseerimisasutuste vastu, kellele pädevad asutused on andnud tegevusloa ja kes kuuluvad pädevate asutuste järelevalve alla ning kelle suhtes kohaldatakse usaldatavusnõudeid, mis on usaldusväärsuse poolest võrreldavad krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuetega, käsitatakse nõuetena krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu.

Artikkel 120 Nõuded reitingu saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu

1. Tabel 3 Nõuetele, mille järelejäänud tähtaeg on üle kolme kuu ja mis on selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, kelle kohta on kättesaadav määratud krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, määratakse vastavalt tabelile 3 riskikaal, mis vastab krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangule kooskõlas artikliga 136. Krediidikvaliteedi aste 1 2 3 4 5 6 Riskikaal 20 % 50 % 50 % 100 % 100 % 150 %

2. Tabel 4 Nõuetele, mille järelejäänud tähtaeg on kuni kolm kuud ja mis on selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, kelle kohta on kättesaadav määratud krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, määratakse vastavalt tabelile 4 riskikaal, mis vastab krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangule kooskõlas artikliga 136. Krediidikvaliteedi aste 1 2 3 4 5 6 Riskikaal 20 % 20 % 20 % 50 % 50 % 150 %

3. Artikli 131 kohane lühiajalise krediidikvaliteedi hinnangu käsitlus ja lõike 2 kohane lühiajaliste nõuete üldine eeliskäsitlemine suhestuvad omavahel järgmiselt:

a) kui puudub lühiajaline krediidikvaliteedi hinnang, kohaldatakse lõike 2 kohast lühiajaliste nõuete üldist eeliskäsitlemist krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu olevate kõikide nõuete suhtes, mille järelejäänud tähtaeg on kuni kolm kuud;

b) kui lühiajaline krediidikvaliteedi hinnang on olemas ja sellest tuleneb lõike 2 kohasest lühiajaliste nõuete üldisest eeliskäsitlemisest soodsama või samaväärse riskikaalu kohaldamine, kasutatakse lühiajalist krediidikvaliteedi hinnangut vaid konkreetse nõude suhtes. Muude lühiajaliste nõuete puhul järgitakse lõike 2 kohast lühiajaliste nõuete üldist eeliskäsitlust.

c) kui lühiajaline krediidikvaliteedi hinnang on olemas ja sellest tuleneb lõike 2 kohasest lühiajaliste nõuete üldisest eeliskäsitlemisest vähem soodsa riskikaalu kohaldamine, siis lühiajaliste nõuete üldist eeliskäsitlemist ei kohaldata ja kõikidele reitinguta lühiajalistele nõuetele määratakse sama riskikaal kui see, mida kohaldatakse konkreetse lühiajalise krediidikvaliteedi hinnangu puhul.

Artikkel 121 Nõuded reitinguta krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu

1. Tabel 5 Nõuetele selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, kelle kohta ei ole kättesaadav krediidikvaliteeti hindava määratud asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, määratakse riskikaal vastavalt krediidikvaliteedi astmele, mis on vastavalt tabelile 5 määratud nõuetele keskvalitsuse vastu, kelle jurisdiktsioonis asjaomane krediidiasutus või investeerimisühing on asutatud. Keskvalitsuse krediidikvaliteedi aste 1 2 3 4 5 6 Nõude riskikaal 20 % 50 % 100 % 100 % 100 % 150 %

2. Nõuetele reitinguta krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, mis on asutatud reitinguta keskvalitsusega riigis, määratakse riskikaal 100 %.

3. Sellistele nõuetele reitinguta krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, mille tegelik esialgne tähtaeg on kuni kolm kuud, määratakse riskikaal 20 %.

4. Ilma et see piiraks lõigete 2 ja 3 kohaldamist, määratakse reitinguta krediidiasutuste või investeerimisühingute vastu olevatele, artikli 162 lõike 3 teise lõigu punktis b osutatud kaubanduse rahastamisest tulenevatele nõuetele riskikaal 50 % ning kui kõnealuste kaubanduse rahastamisest tulenevate nõuete järelejäänud tähtaeg on kuni kolm kuud, on riskikaal 20 %.

Artikkel 122 Nõuded äriühingute vastu

1. Tabel 6 Nõuetele, mille kohta on kättesaadav krediidikvaliteeti hindava määratud asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, määratakse vastavalt tabelile 6 riskikaal, mis vastab krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangule kooskõlas artikliga 136. Krediidikvaliteedi aste 1 2 3 4 5 6 Riskikaal 20 % 50 % 100 % 100 % 150 % 150 %

2. Nõuetele, mille kohta kõnealune krediidikvaliteedi hinnang ei ole kättesaadav, määratakse kas riskikaal 100 % või riskikaal, mis on määratud nõuetele selle keskvalitsuse vastu, kelle jurisdiktsioonis äriühing on asutatud, olenevalt sellest, kumb neist on suurem.

Artikkel 123 Jaenõuded

Järgmistele kriteeriumidele vastavatele nõuetele määratakse riskikaal 75 %: Väärtpabereid ei saa liigitada jaenõuete riskipositsiooni klassi. Riskipositsioone, mis ei vasta esimese lõigu punktides a–c osutatud kriteeriumidele, ei või liigitada jaenõuete riskipositsiooni klassi. Jaeliisingu miinimummaksete nüüdisväärtuse saab liigitada jaenõuete riskipositsiooni klassi.

a) nõue füüsilise isiku või füüsiliste isikute vastu või väikese või keskmise suurusega ettevõtja (VKE) vastu;

b) nõue on üks arvukatest sarnaste tunnustega nõuetest, mis oluliselt vähendab sellise laenuandmisega seotud riske;

c) kogusumma, mida võlgnikust klient või omavahel seotud klientide rühm krediidiasutusele või investeerimisühingule ning tema emaettevõtjatele ja selle tütarettevõtjatele võlgneb ning mis sisaldab kõiki makseviivituses olevaid nõudeid, kuid ei sisalda elamukinnisvaraga täielikult tagatud riskipositsioone, mis on määratud artikli 112 punktis i sätestatud riskipositsiooni klassi, ei ületa krediidiasutuse või investeerimisühingu andmetel 1 miljon eurot. Krediidiasutus või investeerimisühing võtab selliste andmete saamiseks mõistlikke meetmeid.

Artikkel 124 Kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud riskipositsioonid

1. Kui artiklites 125 või 126 sätestatud tingimused ei ole täidetud, määratakse kinnisvarale seatud hüpoteegiga täielikult tagatud riskipositsioonile või selle mis tahes osale, välja arvatud riskipositsiooni mis tahes osale, mis on määratud muusse riskipositsiooni klassi, riskikaal 100 %. Riskipositsiooni osale, mis ületab kinnisvarale seatud hüpoteegi väärtust, määratakse riskikaal, mida kohaldatakse asjaomase vastaspoole tagamata riskipositsioonide suhtes. Riskipositsiooni kinnisvaraga täielikult tagatuna käsitletav osa ei ole suurem kui pandiõigusega kaetud osa kinnisvara turuväärtusest, või liikmesriikides, kus on seaduste või rakendusaktidega ette nähtud ranged kriteeriumid hüpoteekimisväärtuse hindamiseks, kõnealuse kinnisvara hüpoteekimisväärtus.

2. Pädevad asutused hindavad artikli 101 kohaselt kogutavate andmete ja mis tahes muude asjakohaste näitajate alusel korrapäraselt, kuid vähemalt kord aastas, kas asjaomase riigi territooriumil asuvale elamukinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud riskipositsioonide artikli 125 kohane riskikaal 35 % ja ärikinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud riskipositsioonide artikli 126 kohane riskikaal 50 % põhineb asjakohaselt: Pädevad asutused võivad finantsstabiilsuse tagamise kaalutlusel vajaduse korral määrata kõrgema riskikaalu või rangemad kriteeriumid, kui on sätestatud artikli 125 lõikes 2 ja artikli 126 lõikes 2. Elamukinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud riskipositsioonide puhul määravad pädevad asutused riskikaalu protsendiks 35 % kuni 150 %. Ärikinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud riskipositsioonide puhul määravad pädevad asutused riskikaalu protsendiks 50 % kuni 150 %. Nendes vahemikes määratakse kõrgem riskikaal kahju esinemise andmete põhjal ja võttes arvesse prognoositavaid turusuundumusi ja finantsstabiilsuse tagamise kaalutlusi. Kui hinnang näitab, et artikli 125 lõikes 2 ja artikli 126 lõikes 2 sätestatud riskikaalud ei kajasta selliste ühes või mitmes kohas nende territooriumil asuvate elamu- või ärikinnisvarale seatud hüpoteekidega täielikult tagatud riskipositsioonidega seotud kinnisvarasegmentide tegelikke riske, määravad pädevad asutused nende riskipositsioonidega seotud kinnisvarasegmentidele kõrgemad riskikaalud, mis vastavad tegelikule riskile. Pädevad asutused konsulteerivad EBAga riskikaalude kohanduste (ja rakendatavate kriteeriumide) küsimuses, mis arvutatakse kooskõlas käesolevas lõikes kirjeldatud kriteeriumidega, mida täpsustatakse käesoleva artikli lõikes 4 osutatud regulatiivsete tehniliste standarditega. EBA avaldab riskikaalud ja kriteeriumid, mis pädevad asutused määravad artiklites 125 ja 126 ning artikli 199 lõike 1 punktis a osutatud riskipositsioonide suhtes.

a) andmetel kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud riskipositsioonidest tulenenud kahju esinemise kohta;

b) kinnisvaraturu prognoositavatel suundumustel.

3. Kui pädevad asutused kehtestavad kõrgema riskikaalu või rangemad kriteeriumid, on krediidiasutustel ja investeerimisühingutel uue riskikaalu kohaldamiseks kuuekuuline üleminekuaeg.

4. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada: EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

a) lõikes 1 osutatud hüpoteekimisväärtuse hindamise ranged kriteeriumid;

b) lõikes 2 osutatud tingimused, mida pädevad asutused peavad arvesse võtma kõrgemate riskikaalude määramisel, eelkõige finantsstabiilsuse tagamise kaalutluste mõiste.

5. Ühe liikmesriigi krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldavad riskikaalusid ja kriteeriume, mille on teise liikmesriigi pädevad asutused määranud kõnealuses liikmesriigis asuvale ärikinnisvarale ja elamukinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud riskipositsioonidele.

Artikkel 125 Elamukinnisvarale seatud hüpoteegiga täielikult tagatud riskipositsioonid

1. Välja arvatud juhul, kui pädevad asutused otsustavad artikli 124 lõike 2 kohaselt teisiti, käsitletakse elamukinnisvarale seatud hüpoteegiga täielikult tagatud riskipositsioone järgmiselt:

a) riskipositsioonidele või riskipositsiooni mis tahes osale, mis on täielikult tagatud sellisele elamukinnisvarale seatud hüpoteegiga, milles omanik või personaalse investeerimisfirma korral tegelik tulusaaja elab või kavatseb elama asuda või mille ta on üürile andnud või kavatseb üürile anda, määratakse riskikaal 35 %;

b) nõuetele liisinguvõtja vastu, mis tulenevad elamukinnisvara liisingulepingust, mille kohaselt krediidiasutus või investeerimisühing on liisinguandja ja liisinguvõtjal on väljaostuõigus, määratakse riskikaal 35 %, tingimusel et krediidiasutuse või investeerimisühingu nõue on täielikult tagatud tema omandiõigusega kinnisvarale.

2. Krediidiasutused ja investeerimisühingud käsitavad lõike 1 kohaldamisel riskipositsiooni või selle mis tahes osa täielikult tagatuna ainult juhul, kui täidetud on järgmised tingimused:

a) kinnisvara väärtus ei sõltu oluliselt laenuvõtja krediidikvaliteedist. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad sellise sõltuvuse olulisuse kindlaksmääramisel jätta arvesse võtmata olukorrad, kus puhtalt makromajanduslikud tegurid mõjutavad nii kinnisvara väärtust kui ka laenuvõtja suutlikkust laen tagasi maksta;

b) laenuvõtja risk ei sõltu oluliselt tagatiseks oleva kinnisvara või projekti tootlusest, vaid laenuvõtja suutlikkusest maksta laen tagasi teistest allikatest, ning seega ei sõltu laenu tagasimaksmine oluliselt mis tahes rahavoost, mis tuleneb tagatiseks olevast kinnisvarast. Kõnealuste teiste allikate puhul määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud oma laenude andmise põhimõtete osana maksimaalsed laenusumma ja sissetuleku suhtarvud ning nõuavad laenu andmisel sobivaid tõendeid asjakohase sissetuleku kohta;

c) täidetud on artiklis 208 sätestatud nõuded ja artikli 229 lõikes 1 sätestatud hindamiseeskirjad;

d) välja arvatud juhul, kui artikli 124 lõike 2 kohaselt on määratud teisiti, ei ületa laenu osa, millele on määratud riskikaal 35 %, 80 % kõnealuse kinnisvara turuväärtusest, või liikmesriikides, kus on seaduste või rakendusaktidega ette nähtud ranged kriteeriumid hüpoteekimisväärtuse hindamiseks, 80 % kõnealuse kinnisvara hüpoteekimisväärtusest.

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad teha erandi lõike 2 punktist b riskipositsioonide puhul, mis on täielikult tagatud liikmesriigi territooriumil asuvale elamukinnisvarale seatud hüpoteegiga, kui kõnealuse liikmesriigi pädev asutus on avaldanud tõendid, mis osutavad, et kõnealusel territooriumil on hästiarenenud ja väljakujunenud elamukinnisvaraturg, mille kahjumäär ei ületa järgmisi piirmäärasid:

a) kahju, mis on saadud sellistest laenudest, mis on tagatud elamukinnisvaraga kuni 80 % ulatuses turuväärtusest või kuni 80 % ulatuses hüpoteekimisväärtusest (välja arvatud juhul, kui artikli 124 lõike 2 kohaselt on määratud teisiti), ei ületa mis tahes asjaomasel aastal 0,3 % elamukinnisvaraga tagatud tagasimaksmata laenudest;

b) kogukahju, mis on saadud elamukinnisvaraga tagatud laenudest, ei ületa mis tahes asjaomasel aastal 0,5 % elamukinnisvaraga tagatud tagasimaksmata laenudest.

4. Kui ükskõik kumba lõikes 3 osutatud piirmäära on asjaomasel aastal ületatud, siis lõike 3 kohaldamise õigus lõpeb ja seni, kuni lõike 3 tingimused järgneval aastal täidetakse, kohaldatakse lõike 2 punktis b esitatud tingimust.

Artikkel 126 Ärikinnisvarale seatud hüpoteegiga täielikult tagatud riskipositsioonid

1. Välja arvatud juhul, kui pädevad asutused otsustavad artikli 124 lõike 2 kohaselt teisiti, käsitletakse ärikinnisvarale seatud hüpoteegiga täielikult tagatud riskipositsioone järgmiselt:

a) riskipositsioonidele või riskipositsiooni mis tahes osale, mis on täielikult tagatud hüpoteegiga, mis on seatud büroodele või muudele äripindadele, võib määrata riskikaalu 50 %;

b) nõuetele, mis tulenevad büroode või muude äripindade liisingulepingust, mille kohaselt krediidiasutus või investeerimisühing on liisinguandja ja liisinguvõtjal on väljaostuõigus, võib määrata riskikaalu 50 %, tingimusel et krediidiasutuse või investeerimisühingu nõue on täielikult tagatud tema omandiõigusega kinnisvarale.

2. Krediidiasutused ja investeerimisühingud käsitavad lõike 1 kohaldamisel riskipositsiooni või selle mis tahes osa täielikult tagatuna ainult juhul, kui täidetud on järgmised tingimused:

c) täidetud on artiklis 208 sätestatud nõuded ja artikli 229 lõikes 1 sätestatud hindamiseeskirjad;

d) laenu osale, mis ei ületa 50 % kõnealuse kinnisvara turuväärtusest või liikmesriikides, kus on seaduste või rakendusaktidega ette nähtud ranged kriteeriumid hüpoteekimisväärtuse hindamiseks, 60 % (välja arvatud juhul, kui artikli 124 lõike 2 kohaselt on määratud teisiti) kõnealuse kinnisvara hüpoteekimisväärtusest, määratakse riskikaal 50 % (välja arvatud juhul, kui artikli 124 lõike 2 kohaselt on määratud teisiti).

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad teha erandi lõike 2 punktist b riskipositsioonide puhul, mis on täielikult tagatud liikmesriigi territooriumil asuvale ärikinnisvarale seatud hüpoteegiga, kui kõnealuse liikmesriigi pädev asutus on avaldanud tõendid, mis osutavad, et kõnealusel territooriumil on hästiarenenud ja väljakujunenud ärikinnisvaraturg, mille kahjumäär ei ületa järgmisi piirmäärasid:

a) kahju, mis on saadud sellistest laenudest, mis on tagatud ärikinnisvaraga kuni 50 % ulatuses turuväärtusest või kuni 60 % ulatuses hüpoteekimisväärtusest (välja arvatud juhul, kui artikli 124 lõike 2 kohaselt on määratud teisiti), ei ületa 0,3 % ärikinnisvaraga tagatud tagasimaksmata laenudest;

b) kogukahju, mis on saadud ärikinnisvaraga tagatud laenudest, ei ületa 0,5 % ärikinnisvaraga tagatud tagasimaksmata laenudest.

Artikkel 127 Makseviivituses olevad riskipositsioonid

1. Mis tahes riskipositsiooni tagamata osale, mille puhul võlgnik on makseviivituses kooskõlas artikliga 178, ja jaenõuetele, mille mis tahes krediidilimiidi tagamata osa puhul on tekkinud artikli 178 kohane makseviivitus, määratakse riskikaal järgmiselt:

a) riskikaal 150 %, kui spetsiifilised krediidiriskiga korrigeerimised on väiksemad kui 20 % riskipositsiooni väärtuse tagamata osast, mis on leitud selliselt, nagu kõnealuseid spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi ei oleks kohaldatud;

b) riskikaal 100 %, kui spetsiifilised krediidiriskiga korrigeerimised ei ole väiksemad kui 20 % riskipositsiooni väärtuse tagamata osast, mis on leitud selliselt, nagu kõnealuseid spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi ei oleks kohaldatud.

2. Tähtajaks tasumata nõude tagatud osa kindlaksmääramisel loetakse aktsepteeritud tagatisteks ja garantiideks selliseid tagatisi ja garantiisid, mida aktsepteeritakse krediidiriski maandamisel 4. peatüki kohaselt.

3. Kui on leidnud aset artikli 178 kohane makseviivitus, määratakse riskipositsiooni väärtusele, mis jääb järele pärast artikli 125 kohaselt elamukinnisvarale seatud hüpoteegiga täielikult tagatud riskipositsioonide spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi, riskikaal 100 %.

4. Kui on leidnud aset artikli 178 kohane makseviivitus, määratakse riskipositsiooni väärtusele, mis jääb järele pärast artikli 126 kohaselt ärikinnisvarale seatud hüpoteegiga täielikult tagatud riskipositsioonide spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi, riskikaal 100 %.

Artikkel 128 Eriti suure riskiga seotud kirjed

1. Kui see on asjakohane, määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud eriti suure riskiga seotud riskipositsioonidele, sealhulgas ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenevatele riskipositsioonidele, riskikaalu 150 %.

2. Eriti suure riskiga riskipositsioonid hõlmavad järgmisi riskipositsioone:

a) investeeringud riskikapitaliettevõtjatesse;

b) investeeringud direktiivi 2011/61/EL artikli 4 lõike 1 punktis a määratletud alternatiivsetesse investeerimisfondidesse, välja arvatud juhul, kui fondi volitused ei võimalda suuremat finantsvõimendust kui see, mida nõutakse direktiivi 2009/65/EÜ artikli 51 lõike 3 alusel;

c) investeeringud börsivälisesse kapitali;

d) spekulatiivse kinnisvara soetamise rahastamine.

3. Selle hindamisel, kas muud kui lõikes 2 osutatud riskipositsioonid on seotud eriti suure riskiga, võtavad krediidiasutused ja investeerimisühingud arvesse järgmisi riskitunnuseid: EBA annab välja suunised, millega täpsustatakse, millist liiki riskipositsioonid ja mis ajaoludel on seotud eriti suure riskiga. Need suunised võetakse vastu määruse (EL) nr 1093/2010 artiklis 16 sätestatud korras.

a) suur kahjurisk seoses võlgniku makseviivitusega;

b) võimatu on usaldusväärselt hinnata, kas riskipositsioon kuulub punkti a alla.

Artikkel 129 Pandikirjadest tulenevad riskipositsioonid

1. Selleks et võlakirjade suhtes, millele on osutatud direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 (edaspidi pandikirjad), saaks kohaldada lõigete 4 ja 5 kohast eeliskäsitlust, peavad need vastama lõikes 7 sätestatud tingimustele ja olema tagatud mis tahes järgmise aktsepteeritava varaga: Esimese lõigu punkti c, punkti d alapunkti ii ja punkti f alapunkti ii kohaldamisel ei võeta riskipositsioone, mis tulenevad võlgnike laenumaksete või laenude likvideerimisjaotiste ülekannetest ja haldusest laenude puhul, mis on tagatud kõrgema nõudeõiguse järguga osakute või võlainstrumentidega seoses panditud kinnisvaraga, nimetatud punktides osutatud piirmäärade arvutamisel arvesse. Pädevad asutused võivad pärast konsulteerimist EBAga loobuda osaliselt esimese lõigu punkti c kohaldamisest ja lubada krediidikvaliteedi astme 2 määramist kuni 10 %-le emitendist krediidiasutuse või investeerimisühingu lunastamata pandikirjade nimiväärtusest, tingimusel et märkimisväärsed võimalikud kontsentratsiooniprobleemid asjaomases liikmesriigis saab seoses nimetatud punktis osutatud krediidikvaliteedi astme 1 nõude kohaldamisega dokumenteerida.

a) liidus asuvate keskvalitsuste, Euroopa Keskpankade Süsteemi keskpankade, avaliku sektori asutuste, piirkondlikele valitsuste või kohalike omavalitsuste vastu olevad või nende poolt tagatud nõuded;

b) kolmandate riikide keskvalitsuste, kolmandate riikide keskpankade, mitmepoolsete arengupankade ja rahvusvaheliste organisatsioonide vastu olevad või nende poolt tagatud nõuded, mis vastavad käesoleva peatüki kohaselt krediidikvaliteedi astmele 1, ja kolmandate riikide avaliku sektori asutuste, kolmandate riikide piirkondlike valitsuste või kolmandate riikide kohalike omavalitsuste vastu olevad või nende poolt tagatud nõuded, millele on määratud riskikaal selliselt, nagu nõuetele krediidiasutuste ja investeerimisühingute või keskvalitsuste ja keskpankade vastu vastavalt artikli 115 lõigetele 1 või 2 ning artikli 116 lõigetele 1, 2 või 4 ja mis vastavad käesoleva peatüki kohaselt krediidikvaliteedi astmele 1, ning nõuded käesoleva punkti tähenduses, mis vastavad käesoleva peatüki kohaselt vähemalt krediidikvaliteedi astmele 2, tingimusel et need ei ületa 20 % emitendist krediidiasutuse või investeerimisühingu lunastamata pandikirjade nimiväärtusest;

c) sellised nõuded krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, mis vastavad käesoleva peatüki kohaselt krediidikvaliteedi astmele 1. Kogu kõnealune riskipositsioon ei või ületada 15 % emitendist krediidiasutuse või investeerimisühingu lunastamata pandikirjade nimiväärtusest. Selliste nõuete suhtes liidus asuvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu, mille lõpptähtaeg ei ületa 100 päeva, kõnealust krediidikvaliteedi astme 1 nõuet ei kohaldata, kuid kõnealused krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad vähemalt vastama käesoleva peatüki kohaselt krediidikvaliteedi astmele 2.

d) laenud, mis on tagatud:

i) elamukinnisvaraga kuni ulatuses, mis vastab kas pandiõiguste põhisummale koos kõikide eelisõigust omavate pandiõigustega või 80 %-le panditud kinnisvara väärtusest, olenevalt sellest, kumb neist on väiksem, või

ii) kõrgema nõudeõiguse järguga osakutega, mille on välja andnud prantsuse Fonds Communs de Titrisation või samaväärsed liikmesriigi õigusaktidega reguleeritud väärtpaberistamisasutused, mis tegelevad elamukinnisvaraga seotud nõuete väärtpaberistamisega. Kui selliseid kõrgema nõudeõiguse järguga osakuid kasutatakse tagatisena, siis tagatakse direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 sätestatud võlakirjaomanike kaitseks kavandatud erilise avaliku järelevalvega, et selliste osakute alusvara koosneb mis tahes ajahetkel, mil need on lisatud tagatiste kogumi koosseisu, vähemalt 90 % ulatuses elamukinnisvarale seatud hüpoteekidest ja eelisõigust omavatest pandiõigustest, mis kokku ei ületa kas osakute tingimuste kohaselt tasumisele kuuluvat põhisummat, pandiõiguste põhisummat või 80 % panditud kinnisvara väärtusest olenevalt sellest, milline neist summadest on väikseim, ja et osakud vastavad vastavalt käesolevale peatükile krediidikvaliteedi astmele 1 ning et nimetatud osakud ei ületa 10 % lunastamata emissiooni nimiväärtusest.

e) eluasemelaenud, mille on täielikult taganud artiklis 197 osutatud aktsepteeritav krediidiriski kaitse andja ja mis vastavad käesoleva peatüki kohaselt vähemalt krediidikvaliteedi astmele 2ning mille puhul pandikirjade käesoleva lõike kohaseks tagamiseks kasutatud laenuosa ei ületa ühegi laenu puhul 80 % vastava Prantsusmaal asuva elamukinnisvara väärtusest ning laenusumma ja sissetuleku suhtarv on laenu väljastamise hetkel kõige enam 33 %. Elamukinnisvarale ei tohi olla seatud laenu andmisel hüpoteeki ning alates 1. jaanuarist 2014 antud laenude puhul peab laenuvõtjal olema lepinguline kohustus mitte seada selliseid pante ilma laenu andnud krediidiasutuse loata. Laenusumma ja sissetuleku suhtarv näitab laenuvõtja brutosissetuleku seda osa, mis katab laenumakse koos intressidega. Krediidiriski kaitse andja peab olema kas finantseerimisasutus, kellele pädevad asutused on andnud tegevusloa ja kes kuulub nende järelevalve alla ning kelle suhtes kohaldatakse usaldatavusnõudeid, mis on usaldusväärsuse poolest võrreldavad krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuetega, või krediidiasutus või investeerimisühing või kindlustusandja. Ta peab looma krediidiriskist tulenevate kahjude katmiseks vastastikuse tagatisfondi või kindlustusandjate puhul rakendatava sellega samaväärse kaitseskeemi, mille parameetreid peavad pädevad asutused korrapäraselt üle vaatama. Laenuvõtja krediidivõimelisust peavad hindama nii krediidiasutus kui ka krediidiriski kaitse andja;

f) laenud, mis on tagatud: Ärikinnisvaraga tagatud laene võib aktsepteerida, kui laenu ja väärtuse suhe 60 % on ületatud, kuid ei ületa 70 % taset, kui pandikirjade tagatiseks antud vara koguväärtus ületab pandikirja lunastamata nimiväärtust vähemalt 10 % võrra ja võlakirja omaniku nõue vastab 4. peatükis sätestatud õiguskindluse põhimõtetele. Võlakirja omaniku nõue on prioriteetne kõikide teiste tagatisele seatud nõuete suhtes;

i) ärikinnisvaraga kuni ulatuses, mis vastab kas pandiõiguste põhisummale koos kõikide eelisõigust omavate pandiõigustega või 60 %-le panditud kinnisvara väärtusest, olenevalt sellest, kumb neist on väiksem; või

ii) kõrgema nõudeõiguse järguga osakutega, mille on välja andnud prantsuse Fonds Communs de Titrisation või samaväärsed liikmesriigi õigusaktidega reguleeritud väärtpaberistamisasutused, mis tegelevad ärikinnisvaraga seotud nõuete väärtpaberistamisega. Kui selliseid kõrgema nõudeõiguse järguga osakuid kasutatakse tagatisena, siis tagatakse direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 sätestatud võlakirjaomanike kaitseks kavandatud erilise avaliku järelevalvega, et selliste osakute alusvara koosneb mis tahes ajahetkel, mil need on lisatud tagatiste kogumi koosseisu, vähemalt 90 % ulatuses ärikinnisvarale seatud hüpoteekidest ja eelisõigust omavatest pandiõigustest, mis kokku ei ületa kas osakute tingimuste kohaselt tasumisele kuuluvat põhisummat, pandiõiguste põhisummat või 60 % panditud kinnisvara väärtusest olenevalt sellest, milline neist summadest on väikseim, ja et osakud vastavad vastavalt käesolevale peatükile krediidikvaliteedi astmele 1 ning et nimetatud osakud ei ületa 10 % lunastamata emissiooni nimiväärtusest.

g) laenud, mis on tagatud laevasid koormava merivõlaga kuni ulatuses, mis vastab 60 % panditud laeva väärtusest ja mis tahes eelisõigust omavate merivõlgade vahele.

2. Lõike 1 punktides a–f osutatud olukorrad hõlmavad ka tagatist, mis on õigusaktidega ette nähtud ainult võlakirjade omanike kahjude eest kaitsmiseks.

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad pandikirjade tagatiseks oleva kinnisvara puhul artiklis 208 sätestatud nõudeid ja artikli 229 lõikes 1 sätestatud hindamiseeskirju.

4. Tabel 6a Pandikirjadele, mille kohta on kättesaadav krediidikvaliteeti hindava määratud asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, määratakse vastavalt tabelile 6a riskikaal, mis vastab krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangule kooskõlas artikliga 136. Krediidikvaliteedi aste 1 2 3 4 5 6 Riskikaal 10 % 20 % 20 % 50 % 50 % 100 %

5. Pandikirjadele, mille kohta krediidikvaliteeti hindava määratud asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang ei ole kättesaadav, määratakse riskikaal vastavalt riskikaalule, mis on määratud need emiteerinud krediidiasutuse või investeerimisühingu vastu olevatele kõrgema nõudeõiguse järguga tagamata nõuetele. Riskikaalude vahel kohaldatakse järgmist vastavust:

a) kui krediidiasutuse või investeerimisühingu vastu olevatele nõuetele määratakse riskikaal 20 %, siis pandikirjale määratakse riskikaal 10 %;

b) kui krediidiasutuse või investeerimisühingu vastu olevatele nõuetele määratakse riskikaal 50 %, siis pandikirjale määratakse riskikaal 20 %;

c) kui krediidiasutuse või investeerimisühingu vastu olevatele nõuetele määratakse riskikaal 100 %, siis pandikirjale määratakse riskikaal 50 %;

d) kui krediidiasutuse või investeerimisühingu vastu olevatele nõuetele määratakse riskikaal 150 %, siis pandikirjale määratakse riskikaal 100 %.

6. Lõigetes 1 ja 3 sätestatud nõudeid ei kohaldata enne 31. detsembrit 2007 emiteeritud pandikirjade suhtes. Nende suhtes võib kohaldada lõigete 4 ja 5 kohast eeliskäsitlemist kuni nende lõpptähtajani.

7. Pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide suhtes võib kohaldada eeliskäsitlemist, tingimusel et pandikirjadesse investeeriv krediidiasutus või investeerimisühing suudab pädevatele asutustele tõendada, et:

a) tal on portfelli käsitlev teave vähemalt järgmise kohta:

i) tagatiste kogumi ja lunastamata pandikirjade väärtus,

ii) tagatisvara geograafiline jaotus ja liik, laenu suurus, intressimäär ja valuutarisk;

iii) tagatisvara ja pandikirjade tähtajastruktuur ning

iv) selliste laenude osakaal protsentides, mille tasumise tähtpäeva on ületatud rohkem kui 90 päeva;

b) emitent teeb punktis a osutatud teabe krediidiasutusele või investeerimisühingule kättesaadavaks vähemalt kord poolaastas.

Artikkel 130 Väärtpaberistamise positsioonide kirjed

Väärtpaberistamise positsioonide riskiga kaalutud vara määratakse kindlaks vastavalt 5. peatükile.

Artikkel 131 Tabel 7 Nõuded lühiajalise krediidikvaliteedi hinnanguga krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning äriühingute vastu

Nõuetele krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning äriühingute vastu, mille kohta on kättesaadav krediidikvaliteeti hindava määratud asutuse antud lühiajaline krediidikvaliteedi hinnang, määratakse vastavalt tabelile 7 riskikaal, mis vastab krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangule kooskõlas artikliga 136. Krediidikvaliteedi aste 1 2 3 4 5 6 Riskikaal 20 % 50 % 100 % 150 % 150 % 150 %

Artikkel 132 Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenevad riskipositsioonid

1. Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenevatele riskipositsioonidele määratakse riskikaal 100 %, välja arvatud juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab lõike 2 kohast krediidiriski hindamise meetodit või lõike 4 kohast aluspositsioonide arvessevõtmise meetodit või lõike 5 kohast keskmise riskikaalu meetodit, kui on täidetud lõikes 3 sätestatud tingimused.

2. Tabel 8 Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenevatele riskipositsioonidele, mille kohta on kättesaadav krediidikvaliteeti hindava määratud asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, määratakse vastavalt tabelile 8 riskikaal, mis vastab krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangule kooskõlas artikliga 136. Krediidikvaliteedi aste 1 2 3 4 5 6 Riskikaal 20 % 50 % 100 % 100 % 150 % 150 %

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad määrata riskikaalu ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja puhul vastavalt lõigetele 4 ja 5, kui täidetud on järgmised aktsepteeritavuse kriteeriumid: Punkti a kohaldamisel võib komisjon rakendusaktidega ja vastavalt artikli 464 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusele võtta vastu otsuse selle kohta, kas kolmanda riigi kohaldatav järelevalve- ja regulatiivne kord on vähemalt samaväärne liidus kohaldatava korraga. Kui sellist otsust ei ole tehtud, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud jätkata kuni 1. jaanuarini 2015 käesolevas lõikes sätestatud käsitluse kohaldamist kolmandatest riikidest pärit ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenevate riskipositsioonide suhtes, kui asjaomased pädevad asutused on tunnistanud kõnealuse kolmanda riigi sellisele käsitlusele sobivaks enne 1. jaanuari 2014.

a) ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjat valitseb äriühing, mille suhtes kohaldatakse liikmesriigis järelevalvet või kolmanda riigi ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja puhul juhul, kui täidetud on järgmised tingimused:

i) ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjat valitseb äriühing, mille suhtes kohaldatakse liidu õiguses sätestatuga samaväärset järelevalvet;

ii) koostöö pädevate asutuste vahel on piisavalt tagatud;

b) ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja prospekt või samaväärne dokument sisaldab järgmist:

i) nende varade kategooriaid, millesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjal on õigus investeerida;

ii) investeerimise piirmäärade kohaldamise korral suhtelised piirmäärad ja nende arvutamise metoodika;

c) ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja majandustegevuse kohta esitatakse vähemalt kord aastas aruanded, mis võimaldavad hinnata aruandeperioodi varasid ja kohustusi ning tulusid ja tehinguid.

4. Kui krediidiasutus või investeerimisühing on teadlik ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aluspositsioonidest, võib ta neid arvesse võttes arvutada ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenevate riskipositsioonide keskmise riskikaalu vastavalt käesolevas peatükis sätestatud meetoditele. Kui ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aluspositsioon on teise sellise ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenev riskipositsioon, kes vastab lõikes 3 sätestatud kriteeriumidele, võib krediidiasutus või investeerimisühing arvsesse võtta kõnealuse teise ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aluspositsioone.

5. Kui krediidiasutus või investeerimisühing ei ole teadlik ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aluspositsioonidest, võib ta arvutada ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenevate riskipositsioonide keskmise riskikaalu vastavalt käesolevas peatükis sätestatud meetoditele, eeldades et ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja investeerib kõigepealt maksimaalse oma volituste kohaselt lubatud summa riskipositsiooni klassidesse, mille puhul kehtib kõrgeim omavahendite nõue, ja seejärel jätkab investeerimist kahanevas järjekorras kuni koguinvesteeringute ülemmäära saavutamiseni. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad tugineda lõigete 4 ja 5 kohase meetodi alusel järgmiste kolmandate isikute poolt tehtud ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja riskikaalu arvutustele ja selle kohta esitatud aruandlusele: Esimeses lõigus osutatud arvutuse korrektsuse kinnitab välisaudiitor.

a) ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja depositoorium või depositooriumina tegutsev finantseerimisasutus, tingimusel et ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja investeerib üksnes väärtpaberitesse ning hoiustab kõik väärtpaberid kõnealuses depositooriumis või finantseerimisasutuses;

b) muude kui punktiga a hõlmatud ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate puhul ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja fondivalitseja, tingimusel et ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja fondivalitseja vastab lõike 3 punktis a sätestatud kriteeriumidele.

Artikkel 133 Omakapitali investeeringud

1. Omakapitali investeeringutena käsitatakse järgmisi riskipositsioone:

a) muud nõuded kui võlanõuded, kui selliste nõuetega kaasneb allutatud jääknõudeõigus emitendi varale või tulule;

b) võlanõuded ja muud väärtpaberid, partnerlused, tuletisinstrumendid või muud vahendid, mille majanduslik sisu on samalaadne kui punktis a määratletud nõuete puhul.

2. Omakapitali investeeringutele määratakse riskikaal 100 %, välja arvatud juhul, kui need tuleb maha arvata vastavalt II osale või kui neile määratakse riskikaal 250 % vastavalt artikli 48 lõikele 4 või riskikaal 1250 % vastavalt artikli 89 lõikele 3 või kui neid käsitatakse suure riskiga kirjetena vastavalt artiklile 128.

3. Investeeringuid omakapitali instrumentidesse või krediidiasutuste ja investeerimisühingute emiteeritud regulatiivse kapitali instrumentidesse klassifitseeritakse omakapitali investeeringutena, välja arvatud juhul, kui need arvatakse omavahenditest maha või neile on määratud riskikaal 250 % vastavalt artikli 48 lõikele 4 või neid käsitatakse suure riskiga kirjetena vastavalt artiklile 128.

Artikkel 134 Muud kirjed

1. Materiaalsele põhivarale direktiivi 86/635/EMÜ artiklis 4 pealkirja Aktiva all punktis 10 määratletud tähenduses määratakse riskikaal 100 %.

2. Ettemaksetele ja viitlaekumistele, mille puhul krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda teha kindlaks vastaspoolt vastavalt direktiivile 86/635/EMÜ, määratakse riskikaal 100 %.

3. Sissenõudmisel olevatele sularahakirjetele määratakse riskikaal 20 %. Rahale ja raha ekvivalentidele määratakse riskikaal 0 %.

4. Oma valduses või teiste juures vastutaval hoiul olevatele kullakangidele selles ulatuses, milles need on tagatud kullakangidega seotud kohustustega määratakse riskikaal 0 %.

5. Varade müügi- ja tagasiostu tehingute ja lihtforvardi põhiste ostutehingute puhul määratakse riskikaal kõnealustele varadele, mitte tehingute vastaspooltele.

6. Kui krediidiasutus või investeerimisühing annab krediidiriski kaitset mitmele riskipositsioonile, tingimusel et n arv kordi makseviivitusi riskipositsioonide puhul käivitab maksekohustuse ja kõnealune krediidisündmus lõpetab lepingu, ja kui tootel on krediidikvaliteeti hindava asutuse antud välisreiting, kohaldatakse 5. peatükis sätestatud riskikaalusid. Kui toode ei ole saanud krediidikvaliteeti hindava asutuse reitingut, liidetakse kogumisse kuuluvate riskipositsioonide (välja arvatud n-1 riskipositsioonid) riskikaalud kokku nii, et kogusumma on maksimaalselt 1250 %, mis omakorda korrutatakse krediidituletisinstrumendiga antava krediidiriski kaitse nimiväärtusega, mille tulemusel saadakse riskiga kaalutud vara väärtus. Kogusummast välja arvatavad n-1 riskipositsioonid määratakse kindlaks selliselt, et need sisaldavad riskipositsioone, millest igaüks eraldi annab riskiga kaalutud vara, mis on madalam kui ühegi kogusummas sisalduva riskipositsiooni riskiga kaalutud vara.

7. Liisingu puhul on riskipositsiooni väärtus diskonteeritud minimaalsed liisingmaksed. Minimaalsed liisingmaksed hõlmavad liisinguperioodi jooksul tehtavaid makseid, mida liisinguvõtjalt nõutakse või mida saab temalt nõuda, ning mis tahes soodsat väljaostuvõimalust, mille kasutamine on piisavalt kindel. Kui muult isikult kui liisinguvõtjalt võidakse nõuda makset seoses liisitud vara lõppväärtusega ja kõnealune maksekohustus vastab artiklis 201 sätestatud tingimustele, mis käsitlevad krediidiriski kaitse andja aktsepteeritavust, ja artiklite 213 kuni 215 kohastele muud liiki garantiide aktsepteeritavuse nõuetele, siis võidakse kõnealust maksekohustust võtta 4. peatüki kohaselt arvesse kaudse krediidiriski kaitsena. Kõnealused riskipositsioonid määratakse asjakohasesse riskipositsiooni klassi vastavalt artiklile 112. Kui riskipositsiooni väärtus on liisitud vara lõppväärtus, arvutatakse riskiga kaalutud vara järgmiselt: 1/t * 100 % * lõppväärtus, kus t on kas 1 või järelejäänud liisingu täisaastatele lähim arv, olenevalt sellest, kumb neist on suurem.

3. jagu Tunnustamine ja krediidikvaliteedi hinnangutele vastavate krediidikvaliteedi astmete määramine

1. alajagu Krediidikvaliteeti hindavate asutuste tunnustamine

Artikkel 135 Krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangute kasutamine

1. Välist krediidikvaliteedi hinnangut võib kasutada riskipositsiooni riskikaalu määramiseks vastavalt käesolevale peatükile ainult juhul, kui kõnealuse hinnangu on andnud või heaks kiitnud krediidikvaliteeti hindav asutus vastavalt määrusele (EÜ) nr 1060/2009.

2. EBA avaldab krediidikvaliteeti hindavate asutuste loetelu kooskõlas määruse (EÜ) nr 1060/2009 artikli 2 lõikega 4 ja artikli 18 lõikega 3 oma veebisaidil.

2. alajagu Krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangutele vastavate krediidikvaliteedi astmete määramine

Artikkel 136 Krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangutele vastavate krediidikvaliteedi astmete määramine

1. EBA, EIOPA ja ESMA töötavad ühiskomitee kaudu välja rakenduslike standardite eelnõud, et täpsustada kõigi krediidikvaliteeti hindavate asutuste puhul, millisele 2. jao kohasele krediidikvaliteedi astmele krediidikvaliteeti hindava asutuse asjaomane krediidikvaliteedi hinnang vastab (krediidikvaliteedi astmete määramine). Määramist käsitlevad otsused peavad olema objektiivsed ja järjepidevad. EBA, EIOPA ja ESMA esitavad kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile 1. juuliks 2014 ja vajaduse korral esitab läbivaadatud tehniliste standardite eelnõud. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010, määruse (EL) nr 1094/2010 ja määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 15.

2. Krediidikvaliteedi hinnangutele vastavate krediidikvaliteedi astmete määramisel järgivad EBA, EIOPA ja ESMA järgmisi nõudeid:

a) igas krediidikvaliteedi hinnangus väljendatud suhteliste riskiastmete eristamiseks võtavad EBA, EIOPA ja ESMA arvesse selliseid kvantitatiivseid tegureid nagu pikaajaline makseviivituse määr, mis on seotud kõikide varakirjetega, millele on antud sama krediidikvaliteedi hinnang. Hiljuti asutatud krediidikvaliteeti hindavate asutuste ja vaid lühikest aega makseviivitusandmeid kogunud krediidikvaliteeti hindavate asutuste puhul küsivad EBA, EIOPA ja ESMA krediidikvaliteeti hindava asutuse arvamust pikaajalise makseviivituse määra kohta, mis on seotud kõikide varakirjetega, millele on antud sama krediidikvaliteedi hinnang;

b) igas krediidikvaliteedi hinnangus väljendatud suhteliste riskiastmete eristamiseks võtavad EBA, EIOPA ja ESMA arvesse selliseid kvalitatiivseid tegureid nagu krediidikvaliteeti hindava asutuse hinnatavate emitentide ring, antavate krediidikvaliteedi hinnangute vahemik, iga krediidikvaliteedi hinnangu tähendus ja krediidikvaliteeti hindava asutuse kasutatav makseviivituse definitsioon;

c) EBA, EIOPA ja ESMA võrdlevad konkreetse krediidikvaliteeti hindava asutuse antud iga krediidikvaliteedi hinnangu puhul esinevaid makseviivituse määrasid võrdlusalustega, mis tuginevad makseviivituse määradele, mida teised krediidikvaliteeti hindavad asutused on registreerinud samaväärsel krediidiriski tasemel olevate emitentide puhul;

d) kui konkreetse krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangu puhul esinevad võrdlusalusest oluliselt ja süstemaatiliselt kõrgemad makseviivituse määrad, määravad EBA, EIOPA ja ESMA krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangule krediidikvaliteedi hinnangute skaalal kõrgema krediidikvaliteedi astme;

e) kui EBA, EIOPA ja ESMA on suurendanud konkreetse krediidikvaliteeti hindava asutuse teatava krediidikvaliteedi hinnanguga seotud riskikaalu ja kui kõnealuse krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnanguga seoses esinevad makseviivituse määrad ei ole enam oluliselt ega süstemaatiliselt võrdlusalusest kõrgemad, võivad EBA, EIOPA ja ESMA taastada krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangu esialgse krediidikvaliteedi astme krediidikvaliteedi hinnangute skaalal.

3. EBA, EIOPA ja ESMA töötavad välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, millega täpsustatakse lõike 2 punktis a osutatud kvantitatiivsed tegurid, punktis b osutatud kvalitatiivsed tegurid ja punktis c osutatud võrdlusalus. EBA, EIOPA ja ESMA esitavad kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile 1. juuliks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010, määruse (EL) nr 1094/2010 ja määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 15.

3. alajagu Ekspordikrediidi agentuuride antud krediidikvaliteedi hinnangute kasutamine

Artikkel 137 Ekspordikrediidi agentuuride antud krediidikvaliteedi hinnangute kasutamine

1. Artikli 114 kohaldamisel võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutada krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt määratud ekspordikrediidi agentuuri antud krediidikvaliteedi hinnangut, kui täidetud on üks järgmistest tingimustest:

a) tegemist on OECD riiklikult toetatava ekspordikrediidi suuniste kokkuleppes osalevate ekspordikrediidi agentuuride antud konsensusliku krediidikvaliteedi hinnanguga;

b) ekspordikrediidi agentuur avaldab oma krediidikvaliteedi hinnangud ja järgib OECD kokkulepitud metoodikat ning krediidikvaliteedi hinnang on seotud ühega kaheksast OECD kokkulepitud metoodikaga kehtestatud minimaalsest ekspordikindlustuse preemiast. Krediidiasutus või investeerimisühing võib ekspordikrediidiagentuuri määramise tühistada. Krediidiasutus või investeerimisühing peab tühistamist põhjendama, kui on olemas konkreetseid andmeid, mis näitavad, et tühistamise põhjuseks on kavatsus vähendada kapitali adekvaatsuse nõudeid.

2. Tabel 9 Riskipositsioonidele, mille riskiga kaalumisel aktsepteeritakse ekspordikrediidi agentuuri krediidikvaliteedi hinnangut, määratakse riskikaal vastavalt tabelile 9. Minimaalne ekspordikindlustuse preemia 0 1 2 3 4 5 6 7 Riskikaal 0 % 0 % 20 % 50 % 100 % 100 % 100 % 150 %

4. jagu Krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangute kasutamine riskikaalude määramiseks

Artikkel 138 Üldnõuded

Krediidiasutus või investeerimisühing võib määrata ühe või mitu krediidikvaliteeti hindavat asutust, keda kasutatakse varakirjetele ja bilansivälistele kirjetele riskikaalude määramiseks. Krediidiasutus või investeerimisühing võib krediidikvaliteeti hindava asutuse määramise tühistada. Krediidiasutus või investeerimisühing peab tühistamist põhjendama, kui on olemas konkreetseid andmeid, mis näitavad, et tühistamise põhjuseks on kavatsus vähendada kapitali adekvaatsuse nõudeid. Krediidikvaliteedi hinnanguid ei kasutata valikuliselt. Krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad tellitud krediidikvaliteedi hinnanguid. Nad võivad siiski kasutada mittetellitud krediidikvaliteedi hinnanguid, kui EBA on kinnitanud, et krediidikvaliteeti hindava asutuse antud mittetellitud krediidikvaliteedi hinnangud ei erine kvaliteedi poolest sellelt krediidikvaliteeti hindavalt asutuselt tellitud krediidikvaliteedi hinnangutest. EBA keeldub sellise kinnituse andmisest või võtab selle tagasi eelkõige juhul, kui krediidikvaliteeti hindav asutus on kasutanud mittetellitud krediidikvaliteedi hinnangut surve avaldamiseks hinnatavale ettevõtjale, et ta esitaks tellimuse krediidikvaliteedi hinnangu saamiseks või muude teenuste osutamiseks. Krediidikvaliteedi hinnangute kasutamisel täidavad krediidiasutused ja investeerimisühingud järgmisi nõudeid:

a) krediidiasutus või investeerimisühing, kes otsustab kasutada krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnanguid teatud riskipositsiooni klassi suhtes, peab kasutama neid hinnanguid järjepidevalt kõikide sellesse klassi kuuluvate riskipositsioonide suhtes;

b) krediidiasutus või investeerimisühing, kes otsustab kasutada krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnanguid, kasutab neid järjepidevalt ja järjekindlalt;

c) krediidiasutus või investeerimisühing kasutab ainult selliseid krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnanguid, milles on arvesse võetud kõiki võlgnevuse põhisummasid ja intresse;

d) kui reitingu saanud kirje kohta on kättesaadav ainult üks krediidikvaliteeti hindava määratud asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, siis kasutatakse seda krediidikvaliteedi hinnangut kõnealuse kirje riskikaalu määramiseks;

e) kui kättesaadavad on kaks krediidikvaliteeti hindava määratud asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangut ja neist tulenevad reitingu saanud kirje jaoks erinevad riskikaalud, siis määratakse kõrgem riskikaal;

f) kui reitingu saanud kirje kohta on kättesaadavad rohkem kui kaks krediidikvaliteeti hindava määratud asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangut, siis kasutatakse kahte madalaimat riskikaalu andvat hinnangut. Kui kaks madalaimat riskikaalu on erinevad, määratakse kõrgem riskikaal. Kui kaks madalaimat riskikaalu on samad, määratakse selline riskikaal.

Artikkel 139 Emitendi ja emissiooni krediidikvaliteedi hinnang

1. Kui riskipositsiooni aluseks olevad kirjed kuuluvad konkreetsesse emissiooniprogrammi või tehingusse, mille kohta on olemas krediidikvaliteedi hinnang, kasutatakse seda krediidikvaliteedi hinnangut kõnealuse kirje riskikaalu määramiseks.

2. Kui teatavate kirjete kohta puudub otseselt kohaldatav krediidikvaliteedi hinnang, kuid krediidikvaliteedi hinnang on olemas konkreetse emissiooniprogrammi või tehingu kohta, kuhu riskipositsiooni aluseks olevad kirjed ei kuulu, või üldine krediidikvaliteedi hinnang on olemas emitendi kohta, kasutatakse kõnealust krediidikvaliteedi hinnangut järgmistel juhtudel: Kõigil muudel juhtudel käsitatakse riskipositsiooni reitinguta positsioonina.

a) see annab tavapärasest kõrgema riskikaalu ning kõnealune riskipositsioon on vastavalt olukorrale kõigis aspektides sama või madalama nõudeõiguse järguga võrreldes konkreetse emissiooniprogrammi või tehinguga või kõnealuse emitendi kõrgema nõudeõiguse järguga tagamata riskipositsioonidega;

b) see annab madalama riskikaalu ning kõnealune riskipositsioon on vastavalt olukorrale kõigis aspektides sama või kõrgema nõudeõiguse järguga võrreldes konkreetse emissiooniprogrammi või tehinguga või kõnealuse emitendi kõrgema nõudeõiguse järguga tagamata riskipositsioonidega.

3. Lõiked 1 ja 2 ei takista artikli 129 kohaldamist.

4. Konsolideerimisgruppi kuuluvate emitentide krediidikvaliteedi hinnanguid ei saa kasutada samasse konsolideerimisgruppi kuuluva teise emitendi krediidikvaliteedi hinnanguna.

Artikkel 140 Pikaajalised ja lühiajalised krediidikvaliteedi hinnangud

1. Lühiajalisi krediidikvaliteedi hinnanguid võib kasutada ainult lühiajaliste varade ja bilansiväliste kirjete suhtes, mis on nõuded krediidiasutuste või investeerimisühingute ja äriühingute vastu.

2. Mis tahes lühiajalist krediidikvaliteedi hinnangut kohaldatakse ainult kirje suhtes, millele lühiajaline krediidikvaliteedi hinnang on antud, ja seda ei kasutata mis tahes muu kirje riskikaalu määramiseks, välja arvatud järgmistel juhtudel:

a) kui lühiajalise reitingu saanud tehingule määratakse riskikaal 150 %, määratakse kõikidele asjaomase võlgnikuga seotud reitinguta ja tagamata lühi- või pikaajalistele riskipositsioonidele samuti riskikaal 150 %;

b) kui lühiajalise reitingu saanud tehingule määratakse riskikaal 50 %, määratakse kõikidele reitinguta lühiajalistele riskipositsioonidele riskikaal vähemalt 100 %.

Artikkel 141 Omavääringus ja välisvaluutas olevad kirjed

Võlgniku omavääringus nomineeritud kirjele antud krediidikvaliteedi hinnangut ei või kasutada riskikaalu määramiseks sama võlgnikuga seotud muule välisvaluutas nomineeritud riskipositsioonile. Kui riskipositsioon tuleneb krediidiasutuse või investeerimisühingu osalusest laenus, mille on andnud mitmepoolne arengupank, kelle eelisõigusega võlausaldaja staatus on turul tunnustatud, võib riskikaalu määramiseks kasutada võlgniku omavääringus kirjele antud krediidikvaliteedi hinnangut.

3. PEATÜKK Sisereitingute meetod

1. jagu Pädevate asutuse luba sisereitingute meetodi kasutamiseks

Artikkel 142 Mõisted

1. Käesoleva peatüki kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) reitingusüsteem – kõik meetodid, protsessid, kontrollid ning andmete kogumise ja IT-süsteemid, mis toetavad krediidiriski hindamist, riskipositsioonide reitinguklassidesse või kogumitesse määramist ning makseviivituse ja kahju hinnangute kvantifitseerimist teatavat liiki riskipositsioonide puhul;

2) riskipositsiooni liik – ühtemoodi hallatavate riskipositsioonide kogum, mis hõlmab teatavat liiki tehinguid ja mis võib olla piiratud konsolideerimisgruppi kuuluva ühe üksuse või üksuste ühe alajaotusega, tingimusel, et sama liiki riskipositsiooni hallatakse konsolideerimisgruppi kuuluvates teistes üksustes teistmoodi;

3) äriüksus – mis tahes eraldiseisev organisatsiooniline üksus või juriidiline isik, äriliin, geograafiline asukoht;

4) suur finantssektori ettevõtja – mis tahes finantssektori ettevõtja, mis vastab järgmistele nõuetele:

a) tema individuaalselt või konsolideeritud alusel arvutatud koguvara on vähemalt 70 miljardit eurot, kusjuures vara suuruse kindlaksmääramisel kasutatakse viimaseid auditeeritud finantsaruandeid või konsolideeritud finantsaruandeid, ning

b) tema enda või vähemalt ühe tema tütarettevõtja suhtes kohaldatakse liidus kehtivat usaldatavusnõuete regulatsiooni või sellise kolmanda riigi õigust, kes kohaldab usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ja regulatiivseid nõudeid, mis on vähemalt samaväärsed liidus kohaldatavate nõuetega.

5) reguleerimata finantssektori ettevõtja – mis tahes muu ettevõtja, mis ei ole reguleeritud finantssektori ettevõtja, kuid mille põhitegevus on üks või mitu direktiivi 2013/36/EL I lisas või direktiivi 2004/39/EÜ I lisas loetletud tegevustest;

6) võlgniku reitinguklass – riskikategooria reitingusüsteemi kuuluval võlgniku reitinguskaalal, mis määratakse võlgnikele konkreetsete ja selgete reitingukriteeriumide kogumi alusel, mille põhjal koostatakse makseviivituse tõenäosuse hinnang;

7) tehingupõhine reitinguklass – riskikategooria reitingusüsteemi tehingupõhisel reitinguskaalal, kuhu riskipositsioonid määratakse konkreetsete ja selgete reitingukriteeriumide alusel ning mille põhjal koostatakse makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnang;

8) maksete vahendaja – üksus, kes igapäevaselt haldab ostetud nõuete või aluseks olevate krediidiriski positsioonide kogumit.

2. Käesoleva artikli lõike 1 punkti 4 alapunkti b kohaldamisel võib komisjon rakendusaktidega ja vastavalt artikli 464 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusele võtta vastu otsuse selle kohta, kas kolmanda riigi kohaldatav järelevalve- ja regulatiivne kord on vähemalt samaväärne liidus kohaldatava korraga. Kui sellist otsust ei ole tehtud, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud jätkata kuni 1. jaanuarini 2015 käesolevas lõikes sätestatud käsitluse kohaldamist kolmanda riigi suhtes, kui asjaomased pädevad asutused on tunnistanud kõnealuse kolmanda riigi sellisele käsitlusele sobivaks enne 1. jaanuari 2014.

Artikkel 143 Luba sisereitingute meetodi kasutamiseks

1. Pädev asutus annab krediidiasutustele ja investeerimisühingutele loa kasutada riskiga kaalutud vara arvutamiseks sisereitingute meetodit, kui täidetud on käesolevas peatükis sätestatud tingimused.

2. Eelnev luba kasutada sisereitingute meetodit, sealhulgas makseviivitusest tingitud kahjumäära ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid, tuleb taotleda iga riskipositsiooni klassi ja iga reitingusüsteemi ja omakapitali investeeringute puhul kasutatava sisemudelitel põhineva meetodi ning iga makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite hindamisel kasutatava meetodi jaoks.

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad taotlema pädevatelt asutustelt eelneva loa seoses järgmisega: Reitingusüsteemi kohaldamisala hõlmab kõiki sellisesse asjaomasesse riskipositsiooni liiki kuuluvaid riskipositsioone, mille tarbeks kõnealune reitingusüsteem välja töötati.

a) olulised muudatused sellise reitingusüsteemi või omakapitali investeeringute puhul kasutatava sisemudelitel põhineva meetodi kohaldamisalas, mille kasutamiseks on krediidiasutus või investeerimisühing saanud loa;

b) sellise reitingusüsteemi või omakapitali investeeringute puhul kasutatava sisemudelitel põhineva meetodi olulised muudatused, mille kasutamiseks on krediidiasutus või investeerimisühing saanud loa.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud teatavad pädevatele asutustele kõigist muudatustest reitingusüsteemis või omakapitali investeeringute puhul kasutatavas sisemudelitel põhinevas meetodis.

5. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada tingimused, mille alusel hinnata olemasoleva reitingusüsteemi kasutamise olulisust selle reitingusüsteemiga veel hõlmamata muude täiendavate riskipositsioonide puhul ning sisereitingute meetodi kohaselt kohaldatava reitingusüsteemi või omakapitali investeeringute puhul kasutatava sisemudelitel põhineva meetodi muudatuste olulisust. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2013. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 144 Sisereitingute meetodi kasutamise taotluse hindamine pädevate asutuste poolt

1. Pädev asutus annab krediidiasutusele või investeerimisühingule artikli 143 kohase loa kasutada sisereitingute meetodit, sealhulgas makseviivitusest tingitud kahjumäära ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid, ainult juhul, kui ta on veendunud, et täidetud on käesolevas peatükis sätestatud nõuded, eelkõige 6. jaos sätestatud nõuded, ning et krediidiasutuse või investeerimisühingu krediidiriski positsioonide juhtimise ja neile reitingute andmise süsteemid on usaldusväärsed ning neid rakendatakse terviklikult, ning eelkõige ainult juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing on pädevale asutusele teda rahuvaldaval viisil tõendanud, et täidetud on järgmised nõuded: Nõuet kasutada sisereitingute meetodit, sealhulgas makseviivitusest tingitud kahjumäära ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid, kohaldatakse ka juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing on ostnud rakendatava reitingusüsteemi või selle raames kasutatava mudeli kolmandast isikust müüjalt.

a) krediidiasutuse või investeerimisühingu reitingusüsteemid võimaldavad võlgniku ja tehingu tunnuseid otstarbekalt hinnata, riske otstarbekalt eristada ning riske täpselt ja järjepidevalt kvantifitseerida;

b) omavahendite nõuete arvutamisel kasutatavatel sisereitingutel ja makseviivituse ja kahju hinnangutel ning nendega seotud süsteemidel ja protsessidel on riskijuhtimise ja otsuste tegemise protsessis ning laenuandmise otsuste tegemise, sisemise kapitali allokeerimise ja krediidiasutuse või investeerimisühingu üldjuhtimise funktsioonide seisukohast keskne tähtsus;

c) krediidiasutusel või investeerimisühingul on reitingusüsteemide eest vastutav krediidiriski kontrolli üksus, mis on nõuetekohaselt sõltumatu ja vaba igasugusest lubamatust mõjust;

d) krediidiasutus või investeerimisühing kogub ja säilitab kõiki asjaomaseid andmeid, et tõhusalt toetada krediidiriski mõõtmise ja juhtimise protsessi;

e) krediidiasutus või investeerimisühing dokumenteerib oma reitingusüsteemid ja nende toimimispõhimõtted ning valideerib need süsteemid;

f) krediidiasutus või investeerimisühing on valideerinud iga reitingusüsteemi ja iga omakapitali investeeringute puhul kasutatava sisemudelitel põhineva meetodi asjakohase ajavahemiku jooksul enne kõnealuse reitingusüsteemi või omakapitali investeeringute puhul kasutatava sisemudelitel põhineva meetodi kasutamiseks loa saamist, samuti on ta nimetatud ajavahemiku jooksul hinnanud seda, kas kõnealune reitingusüsteem või omakapitali investeeringute puhul kasutatav sisemudelitel põhinev meetod on kõnealuse reitingusüsteemi või omakapitali investeeringute puhul kasutatava sisemudelitel põhineva meetodi rakendusala arvestades sobiv, ja on teinud kõnealuse hindamise põhjal neis süsteemides või meetodites vajalikud muudatused;

g) krediidiasutus või investeerimisühing on sisereitingute meetodi kohaselt arvutanud omavahendite nõuded, mis tulenevad riskiparameetrite sisehinnangutest, ja suudab esitada aruanded artikli 99 kohaselt;

h) krediidiasutus või investeerimisühing on kõik ühe reitingusüsteemi rakendusalasse kuuluvad riskipositsioonid määranud ja määrab need jätkuvalt selle süsteemi reitinguklassidesse või kogumitesse; krediidiasutus või investeerimisühing on kõik ühe omakapitali investeeringute puhul kasutatava meetodi alla kuuluvad omakapitali investeeringud määranud ja määrab need jätkuvalt selle sisemudelitel põhineva meetodi alla.

2. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada hindamismetoodika, mida pädevad asutused kasutavad, et hinnata sisereitingute meetodi kasutamise nõuete täitmist krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 145 Varasem sisereitingute meetodi kasutamise kogemus

1. Sisereitingute meetodi kasutamist taotlev krediidiasutus või investeerimisühing on vähemalt kolme taotlusele eelnenud aasta jooksul kasutanud kõnealuste sisereitingute riskipositsiooni klasside suhtes reitingusüsteeme, mis on üldjoontes kooskõlas 6. jao kohaste riski siseseks mõõtmiseks ja juhtimiseks kehtestatud nõuetega.

2. Makseviivitusest tingitud kahjumäära ja ümberhindlustegurite sisehinnangute kasutamist taotlev krediidiasutus või investeerimisühing peab pädevatele asutustele neid rahuldaval viisil tõendama, et ta on vähemalt kolm taotlusele eelnenud aastat koostanud ja kasutanud makseviivitusest tingitud kahjumäära ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid viisil, mis on üldjoontes kooskõlas 6. jaos nende parameetrite sisehinnangute kasutamiseks kehtestatud nõuetega.

3. Kui krediidiasutus või investeerimisühing algse loa saamise järel laiendab sisereitingute meetodi kasutamist, peavad krediidiasutuse või investeerimisühingu kogemused olema piisavad, et täita lõigete 1 ja 2 nõudeid seoses täiendavalt hõlmatud riskipositsioonidega. Kui reitingusüsteemide kasutamist laiendatakse riskipositsioonidele, mis on oluliselt erinevad seni hõlmatud riskipositsioonidest, nii et olemasolevaid kogemusi ei saa põhjendatult pidada piisavaks, et kõnealuste sätete nõuded oleks täiendavate riskipositsioonide puhul täidetud, kohaldatakse lõikeid 1 ja 2 kõnealuste täiendavate riskipositsioonide suhtes eraldi.

Artikkel 146 Meetmed, mida võetakse juhul, kui käesoleva peatüki nõuded ei ole enam täidetud

Kui krediidiasutus või investeerimisühing ei täida enam käesolevas peatükis sätestatud nõudeid, teatab ta sellest pädevale asutusele ja teeb ühte järgmistest:

a) esitab pädevale asutusele teda rahuldaval viisil kava nõuetele vastavuse õigeaegseks taastamiseks ja viib selle kava ellu pädeva asutusega kokku lepitud ajavahemiku jooksul;

b) tõendab pädevatele asutustele neid rahuldaval viisil, et nõuete mittetäitmise mõju on ebaoluline.

Artikkel 147 Riskipositsioonide riskipositsiooni klassidesse määramise metoodika

1. Metoodika, mida krediidiasutus või investeerimisühing kasutab riskipositsioonide eri riskipositsiooni klassidesse määramiseks, peab olema asjakohane ja ajaliselt järjepidev.

2. Iga riskipositsioon määratakse ühte järgmistest riskipositsiooni klassidest:

a) nõuded keskvalitsuste ja keskpankade vastu;

b) nõuded krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu;

c) nõuded äriühingute vastu;

d) jaenõuded;

e) omakapitali investeeringud;

f) väärtpaberistamise positsioonide kirjed;

g) muud varad, mis ei ole krediidi iseloomuga.

3. Lõike 2 punktis a sätestatud klassi määratakse järgmised riskipositsioonid:

a) sellised nõuded piirkondlike valitsuste ja kohalike omavalitsuste või avaliku sektori asutuste vastu, mida käsitatakse artiklite 115 ja 116 kohaselt nõuetena keskvalitsuste vastu;

b) nõuded artikli 117 lõikes 2 osutatud mitmepoolsete arengupankade vastu;

c) nõuded rahvusvaheliste organisatsioonide vastu, mille suhtes kohaldatakse artikli 118 kohaselt riskikaalu 0 %.

4. Lõike 2 punktis b sätestatud klassi määratakse järgmised riskipositsioonid:

a) sellised nõuded piirkondlike valitsuste ja kohalike omavalitsuste vastu, mida vastavalt artikli 115 lõigetele 2 ja 4 ei käsitata nõuetena keskvalitsuse vastu;

b) sellised nõuded avaliku sektori asutuste vastu, mida ei käsitata artikli 116 lõike 4 kohaselt nõuetena keskvalitsuste vastu;

c) sellised nõuded mitmepoolsete arengupankade vastu, mille suhtes ei kohaldata artikli 117 kohaselt riskikaalu 0 %, ning

d) sellised nõuded finantseerimisasutuste vastu, mida käsitatakse artikli 119 lõike 5 kohaselt nõuetena krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu;

5. Lõike 2 punktis d sätestatud jaenõuete riskipositsiooni klassi määramiseks peavad nõuded vastama järgmistele tingimustele: Lisaks esimeses lõigus loetletud nõuetele, loetakse jaenõuete riskipositsiooni klassi kuuluvaks jaeliisingu miinimummaksete nüüdisväärtus.

a) nõuded peavad olema ühe järgmistest vastu:

i) ühe või mitme füüsilise isiku vastu;

ii) VKE vastu, kusjuures sellisel juhul ei tohi kogusumma, mida võlgnikust klient või omavahel seotud klientide rühm krediidiasutusele või investeerimisühingule ning tema emaettevõtjale ja selle tütarettevõtjatele võlgneb ning mis sisaldab kõiki tähtajaks tasumata nõudeid, kuid ei sisalda elamukinnisvaraga tagatud riskipositsioone, krediidiasutuse või investeerimisühingu andmetel, kes peab selliste andmete tõendamiseks võtma mõistlikke meetmeid, ületada 1 miljonit eurot;

b) krediidiasutus või investeerimisühing käsitleb riskijuhtimisel kõnealuseid nõudeid aja jooksul järjepidevalt ja ühetaoliselt;

c) nõudeid ei hallata nii üksikult, nagu seda tehakse äriühingute vastu olevate nõuete puhul;

d) iga nõue on üks arvukatest samalaadselt hallatavatest nõuetest.

6. Lõike 2 punktis e sätestatud omakapitali investeeringute riskipositsiooni klassi määratakse järgmised riskipositsioonid:

a) muud nõuded kui võlanõuded, kui selliste nõuetega kaasneb allutatud jääknõudeõigus emitendi varale või tulule;

b) võlanõuded ja muud väärtpaberid, partnerlused, tuletisinstrumendid või muud vahendid, mille majanduslik sisu on samalaadne kui punktis a määratletud nõuete puhul.

7. Krediidi iseloomuga nõuded, mida ei ole määratud lõike 2 punktides a, b, d, e ja f sätestatud riskipositsiooni klassidesse, määratakse kõnealuse lõike punkti c kohasesse äriühingute vastu olevate nõuete riskipositsiooni klassi.

8. Lõike 2 punkti c kohase äriühingute vastu olevate nõuete riskipositsiooni klassi puhul peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud eriotstarbeliste nõuetena eraldi kindlaks tegema järgmiste tunnustega nõuded:

a) nõue on üksuse vastu, mis on loodud eriotstarbeliselt materiaalse vara rahastamiseks või haldamiseks, või on sellega majanduslikult võrreldav nõue;

b) laenu andjal on lepingupõhise kokkuleppe kohaselt oluline kontroll varade ja nendelt saadava tulu üle;

c) kohustuse tagasimaksmise esmane allikas on rahastatavatelt varadelt saadav tulu, mitte äriühingu sõltumatu tulu teenimise võime laiemalt.

9. Liisitud varade lõppväärtus määratakse lõike 2 punktis g sätestatud riskipositsiooni klassi, välja arvatud määral, mil kõnealune lõppväärtus on juba kaasatud artikli 166 lõike 4 kohastesse liisingunõuetesse.

10. Riskipositsioon, mis tuleneb krediidiriski kaitse andmisest n-arvu järjekoha kahju kogumisse kuuluva krediidituletisinstrumendi alusel, määratakse samasse lõikes 2 sätestatud klassi, millesse oleksid määratud kogumisse kuuluvad riskipositsioonid, välja arvatud juhul, kui individuaalsed kogumisse kuuluvad riskipositsioonid oleksid määratud erinevatesse riskipositsiooni klassidesse; viimasel sellisel juhul määratakse riskipositsioon lõike 2 punktis c sätestatud äriühingute riskipositsiooni klassi.

Artikkel 148 Sisereitingute meetodi rakendamise tingimused eri riskipositsioonide klasside ja äriüksuste lõikes

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud ning mis tahes emaettevõtja ja selle tütarettevõtjad rakendavad sisereitingute meetodit kõigi riskipositsioonide suhtes, välja arvatud juhul, kui nad on saanud pädevatelt asutustelt loa kasutada standardmeetodit alaliselt kooskõlas artikliga 150. Pädevate asutuste eelneval loal võib rakendamine toimuda järkjärgulise üleminekuga artiklis 147 osutatud erinevate riskipositsiooni klasside lõikes ühe ja sama äriüksuse siseselt, ühe konsolideerimisgrupi eri äriüksuste lõikes või makseviivitusest tingitud kahjumäärade või ümberhindlustegurite kasutamiseks äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete riskikaalude arvutamisel. Artikli 147 lõikes 5 osutatud jaenõuete riskipositsiooni klassi puhul võib rakendamine toimuda järkjärgulise üleminekuga nende riskipositsioonide kategooriate lõikes, mis vastavad artikli 154 kohastele erinevatele korrelatsioonidele.

2. Pädevad asutused määravad kindlaks ajavahemiku, mille jooksul peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud ning mis tahes emaettevõtja ja selle tütarettevõtjad rakendama sisereitingute meetodi kõigi riskipositsioonide suhtes. Asjakohase ajavahemiku määramisel võtavad pädevad asutused arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute või mis tahes emaettevõtja ja selle tütarettevõtjate tegevuse laadi ja ulatust ning rakendatavate reitingusüsteemide arvu ja laadi.

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud rakendavad sisereitingute meetodi pädevate asutuste kindlaksmääratud tingimuste kohaselt. Pädevad asutused töötavad kõnealused tingimused välja nii, et oleks tagatud, et lõikest 1 tulenevat paindlikkust ei kasutataks valikuliselt omakapitali nõuete vähendamiseks selliste riskipositsiooni klasside või äriüksuste puhul, mille suhtes sisereitingute meetodit või makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid veel ei kasutata.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes on alustanud sisereitingute meetodi kasutamist alles pärast 1. jaanuari 2013 või kellelt pädevad asutused on kuni selle kuupäevani nõudnud, et nad oleksid suutelised arvutama oma omavahendite nõuded standardmeetodi kohaselt, peavad säilitama suutlikkuse arvutada omavahendite nõuded standardmeetodi kohaselt kõigi oma riskipositsioonide puhul kogu rakendusperioodi jooksul, kuni pädevad asutused teatavad neile oma veendumusest, et sisereitingute meetodi rakendamine viiakse suure tõenäosusega lõpule.

5. Krediidiasutus või investeerimisühing, kellel on lubatud kasutada sisereitingute meetodit kõigi riskipositsiooni klasside puhul, kasutab artikli 147 lõike 2 punktis e sätestatud omakapitali investeeringute riskipositsiooni klassi puhul sisereitingute meetodit, välja arvatud juhul, kui sellel krediidiasutusel või investeerimisühingul on lubatud kohaldada omakapitali investeeringute puhul artikli 150 kohaselt ja artikli 147 lõike 2 punktis g sätestatud muude, mitte krediidi iseloomuga varade riskipositsiooni klassi puhul standardmeetodit.

6. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada tingimused, mille alusel määravad pädevad asutused kindlaks asjakohase viisi ja ajakava sisereitingute meetodi järkjärguliseks kasutuselevõtuks kõikide lõikes 3 osutatud riskipositsiooni klasside puhul. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 149 Tingimused, mille alusel võib tagasi pöörduda lihtsamate meetodite kasutamise juurde

1. Konkreetse riskipositsiooni klassi või riskipositsiooni liigi puhul sisereitingute meetodit kasutav krediidiasutus või investeerimisühing ei lõpeta kõnealuse meetodi kasutamist riskiga kaalutud vara arvutamiseks ega hakka selle asemel kasutama standardmeetodit enne, kui on täidetud järgmised tingimused:

a) krediidiasutus või investeerimisühing on pädevale asutusele teda rahuldaval viisil tõendanud, et standardmeetodi kasutamist ei taotleta selleks, et vähendada krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendite nõudeid, vaid et seda on vaja krediidiasutuse või investeerimisühingu kõikide seda liiki riskipositsioonide laadi ja keerukust silmas pidades ning et sellel ei ole olulist negatiivset mõju krediidiasutuse või investeerimisühingu maksevõimele ega tema suutlikkusele riske tõhusalt juhtida;

b) krediidiasutus või investeerimisühing on saanud pädevalt asutuselt eelneva loa.

2. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes on saanud artikli 151 lõike 9 kohase loa makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite sisehinnangute kasutamiseks, ei pöördu tagasi artikli 151 lõike 8 kohaste makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite kasutamise juurde enne, kui on täidetud järgmised tingimused:

a) krediidiasutus või investeerimisühing on pädevale asutusele teda rahuldaval viisil tõendanud, et artikli 151 lõike 8 kohaste makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite kasutamist teatava riskipositsiooni klassi või riskipositsiooni liigi puhul ei taotleta selleks, et vähendada krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendite nõudeid, vaid et seda on vaja krediidiasutuse või investeerimisühingu kõikide seda liiki riskipositsioonide laadi ja keerukust silmas pidades ning et sellel ei ole olulist negatiivset mõju krediidiasutuse või investeerimisühingu maksevõimele ega tema suutlikkusele riske tõhusalt juhtida;

b) krediidiasutus või investeerimisühing on saanud pädevalt asutuselt eelneva loa.

3. Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel järgitakse sisereitingute meetodi rakendamise tingimusi, mille määravad kindlaks pädevad asutused vastavalt artiklile 148, kusjuures eelnevalt tuleb artikli 150 kohaselt saada pädevatelt asutustelt alaliseks osaliseks kasutamiseks luba.

Artikkel 150 Alalise osalise kasutamise tingimused

1. Pädevate asutuste eelneval loal võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud, kellel on lubatud kasutada ühe või mitme riskipositsiooni klassi puhul riskiga kaalutud vara ja oodatava kahju arvutamiseks sisereitingute meetodit, kohaldada standardmeetodit järgmiste riskipositsioonide suhtes: Pädevad asutused lubavad standardmeetodi kohaldamist esimese lõigu punktides g ja h osutatud omakapitali investeeringute suhtes, mille puhul kõnealuse meetodi kohaldamiseks on antud luba teistes liikmesriikides. EBA avaldab oma veebisaidil nimekirja, millesse kantakse standardmeetodil käsitletavad nendes punktides osutatud riskipositsioonid, ning ajakohastab seda korrapäraselt.

a) artikli 147 lõike 2 punktis a sätestatud riskipositsiooni klass, kui oluliste vastaspoolte arv on piiratud ja nende vastaspoolte suhtes reitingusüsteemi rakendamine oleks krediidiasutuse või investeerimisühingu jaoks põhjendamatult koormav;

b) artikli 147 lõike 2 punktis b sätestatud riskipositsiooni klass, kui oluliste vastaspoolte arv on piiratud ja nende vastaspoolte suhtes reitingusüsteemi rakendamine oleks krediidiasutuse või investeerimisühingu jaoks põhjendamatult koormav;

c) väheoluliste äriüksuste nõuded ja riskipositsiooni klassid või liigid, mida ei peeta nende suuruse ja tajutava riski profiili seisukohast oluliseks;

d) nõuded liikmesriikide keskvalitsuste ja keskpankade, piirkondlike valitsuste ja kohalike omavalitsuste ning ametiasutuste ja avaliku sektori asutuste vastu, tingimusel et:

i) kõnealuse keskvalitsuse või keskpanga vastu olevate nõuetega ja kõnealuste muude nõuetega seotud riskide vahel ei ole spetsiifilise avaliku korralduse tõttu erinevusi ning

ii) keskvalitsuse ja keskpanga vastu olevatele nõuetele määratakse vastavalt artikli 114 lõigetele 2 või 4 või artikli 495 lõikele 2 riskikaal 0 %;

e) krediidiasutuse või investeerimisühingu nõuded sellise vastaspoole vastu, kes on tema emaettevõtja, tütarettevõtja või emaettevõtja tütarettevõtja, tingimusel et vastaspool on krediidiasutus või investeerimisühing, finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, finantseerimisasutus, varahaldusettevõtja või krediidiasutuse või investeerimisühingu abiettevõtja, kelle suhtes kohaldatakse asjakohaseid usaldatavusnõudeid, või seotud ettevõtja direktiivi 83/349/EMÜ artikli 12 lõike 1 tähenduses;

f) krediidiasutuste ja investeerimisühingute vahelised nõuded, mis vastavad artikli 113 lõikes 7 sätestatud nõuetele;

g) omakapitali investeeringud ettevõtjatesse, kelle vastu olevatele krediidi iseloomuga nõuetele on 2. peatüki kohaselt määratud riskikaal 0 %, sealhulgas avaliku sektori rahastatavatesse ettevõtjatesse, mille suhtes võib kohaldada riskikaalu 0 %;

h) omakapitali investeeringud, mida tehakse teatavate majandussektorite edendamiseks õigusaktidega ette nähtud selliste kavade kohaselt, mis pakuvad krediidiasutusele või investeerimisühingule olulisi investeeringutoetusi ning millega kaasnevad teatav valitsusepoolne järelevalve ja omakapitali investeeringute piirangud, kui selliseid riskipositsioone võib sisereitingute meetodi kohaldamisest välja jätta kokku ainult kuni 10 % ulatuses omavahenditest;

i) artikli 119 lõikes 4 määratletud nõuded, mis vastavad seal esitatud tingimustele;

j) artikli 215 lõikes 2 osutatud riiklikud ja riigi poolt edasi kindlustatud garantiid.

2. Lõike 1 kohaldamisel loetakse krediidiasutuse või investeerimisühingu omakapitali investeeringute riskipositsiooni klassi oluliseks, kui investeeringute koguväärtus, arvestamata lõike 1 punktis h osutatud õigusaktidega ette nähtud kavade alusel tehtud omakapitali investeeringuid, on eelneval aastal keskmiselt üle 10 % krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahenditest. Kui kõnealuste omakapitali investeeringute arv on väiksem kui 10 eraldi osalust, on asjaomane piirmäär 5 % krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahenditest.

3. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et määrata kindlaks lõike 1 punktide a, b ja c kohaldamise tingimused. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

4. EBA annab välja suunised lõike 1 punkti d kohaldamise kohta 2018. aastal, soovitades piirmäärad seoses protsentuaalse osakaaluga bilansis kajastatud koguvarast ja/või riskiga kaalutud varast, mis arvutatakse standardmeetodi kohaselt. Kõnealused suunised võetakse vastu määruse (EL) nr 1093/2010 artiklis 16 sätestatud korras.

2. jagu Riskiga kaalutud vara arvutamine

1. alajagu Käsitlemine riskpositsiooni klasside lõikes

Artikkel 151 Käsitlemine riskipositsiooni klasside lõikes

1. Kui need ei ole maha arvatud omavahenditest, arvutatakse artikli 147 lõike 2 punktides a–e ja g osutatud riskipositsiooni klassidesse kuuluvate riskipositsioonide krediidiriski puhul riskiga kaalutud vara vastavalt 2. alajaole, välja arvatud juhul, kui kõnealused riskipositsioonid on maha arvatud esimese taseme põhiomavahendite kirjetest, täiendavate esimese taseme omavahendite kirjetest või teise taseme omavahendite kirjetest.

2. Ostetud nõuete lahjendusriski puhul arvutatakse riskiga kaalutud vara vastavalt artiklile 157. Kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on ostetud nõuete makseviivituse riski ja lahjendusriski realiseerumisel nõuete müüja suhtes täielik regressiõigus, ei kohaldata ostetud nõuete suhtes käesoleva artikli, artikli 152 ja artikli 158 lõigete 1 kuni 4 sätteid ning nõudeid käsitatakse tagatud nõuetena.

3. Riskiga kaalutud vara arvutamisel krediidiriski ja lahjendusriski puhul võetakse aluseks kõnealuse riskipositsiooniga seotud asjaomased parameetrid. Need hõlmavad makseviivituse tõenäosust (PD), makseviivitusest tingitud kahjumäära (LGD), lõpptähtaega (M) ja riskipositsiooni väärtust. Makseviivituse tõenäosust ja makseviivitusest tingitud kahjumäära võib käsitleda eraldi või koos vastavalt 4. jaole.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad kõikide artikli 147 lõike 2 punktis e osutatud omakapitali investeeringute riskipositsiooni klassi kuuluvate riskipositsioonide krediidiriski puhul riskiga kaalutud vara vastavalt artiklile 155. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad kasutada artikli 155 lõigetes 3 ja 4 sätestatud meetodeid, kui nad on selleks pädevatelt asutustelt saanud eelneva loa. Pädevad asutused annavad krediidiasutusele või investeerimisühingule loa artikli 155 lõike 4 kohase sisemudelitel põhineva meetodi kasutamiseks tingimusel, et krediidiasutus või investeerimisühing täidab 6. jao 4. alajaos sätestatud nõudeid.

5. Eriotstarbeliste nõuete krediidiriski puhul arvutatakse riskiga kaalutud vara vastavalt artikli 153 lõikele 5.

6. Artikli 147 lõike 2 punktides a kuni d osutatud riskipositsiooni klassidesse kuuluvate riskipositsioonide puhul esitavad krediidiasutused ja investeerimisühingud makseviivituse tõenäosuse sisehinnangud vastavalt artiklile 143 ja 6. jaole.

7. Artikli 147 lõike 2 punktis d osutatud riskipositsiooni klassi kuuluvate riskipositsioonide puhul esitavad krediidiasutused ja investeerimisühingud makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite sisehinnangud vastavalt artiklile 143 ja 6. jaole.

8. Artikli 147 lõike 2 punktides a–c osutatud riskipositsiooni klassidesse kuuluvate riskipositsioonide puhul kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud artikli 161 lõike 1 kohaseid makseviivitusest tingitud kahjumäärasid ja artikli 166 lõike 8 punktide a–d kohaseid ümberhindlustegureid, välja arvatud juhul, kui kõnealuste riskipositsiooni klasside puhul on lubatud kasutada makseviivitusest tingitud kahjumäära ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid vastavalt lõikele 9.

9. Kõikide artikli 147 lõike 2 punktides a–c osutatud riskipositsiooni klassidesse kuuluvate riskipositsioonide puhul lubab pädev asutus krediidiasutustel ja investeerimisühingutel kasutada makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid vastavalt artiklile 143 ja 6. jaole.

10. Väärtpaberistatud riskipositsioonide ja artikli 147 lõike 2 punktis f osutatud riskipositsiooni klassi kuuluvate riskipositsioonide puhul arvutatakse riskiga kaalutud vara vastavalt 5. peatükile.

Artikkel 152 Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenevate riskipositsioonide käsitlemine

1. Kui ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenevad riskipositsioonid vastavad artikli 132 lõikes 3 sätestatud kriteeriumidele ja krediidiasutus või investeerimisühing on teadlik kõikidest või teatavast osast kõnealuse ettevõtja aluspositsioonidest, võtab krediidiasutus või investeerimisühing neid aluspositsioone arvesse, et arvutada riskiga kaalutud vara ja oodatav kahju käesoleva peatükiga ette nähtud meetodite kohaselt. Kui ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aluspositsioon on teise ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenev riskipositsioon, võtab krediidiasutus või investeerimisühing arvesse ka teise ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aluspositsioone.

2. Kui krediidiasutus või investeerimisühing ei vasta käesolevas peatükis sätestatud meetodite kasutamise tingimustele kõikide või teatava osa ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aluspositsioonide puhul, arvutatakse riskiga kaalutud vara ja oodatav kahju järgmiste meetodite kohaselt: Kui krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda punkti a kohaldamisel üksteisest eristada börsivälistesse ettevõtjatesse tehtud omakapitali investeeringuid, börsil kaubeldavaid omakapitali investeeringuid ja muid omakapitali investeeringuid, käsitab ta asjaomaseid riskipositsioone muude omakapitali investeeringutena. Kui kõnealused riskipositsioonid koos sellesse riskipositsiooni klassi kuuluvate krediidiasutuse või investeerimisühingu otseste riskipositsioonidega ei ole olulised artikli 150 lõike 2 tähenduses, võib pädevate asutuste loal kohaldada artikli 150 lõiget 1.

a) artikli 147 lõike 2 punktis e osutatud riskipositsiooni klassi omakapitali investeeringud kuuluvate riskipositsioonide puhul kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud artikli 155 lõikes 2 sätestatud lihtsustatud riskikaalu meetodit;

b) lõikes 1 osutatud kõikide muude aluspositsioonide puhul kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud 2. peatükis sätestatud standardmeetodit, kui täidetud on järgmised tingimused:

i) riskipositsioonide puhul, mille suhtes kohaldatakse kas reitinguta riskipositsioonide puhul kohaldatavat spetsiifilist riskikaalu või mille krediidikvaliteedi aste on asjaomases riskipositsiooni klassis kõrgeima riskikaaluga, korrutatakse riskikaal teguriga 2, kuid riskikaal ei tohi olla kõrgem kui 1250 %;

ii) kõikide teiste riskipositsioonide puhul tuleb riskikaal korrutada teguriga 1,1, kuid riskikaal ei tohi olla madalam kui 5 %.

3. Kui ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatest või osakutest tulenevad riskipositsioonid ei vasta artikli 132 lõikes 3 sätestatud kriteeriumitele või kui krediidiasutus või investeerimisühing ei ole teadlik kõikidest kõnealuse ettevõtja aluspositsioonidest või tema aktsiate ja osakute aluspositsioonidest, mis on ise ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aluspositsioonid, võtab krediidiasutus või investeerimisühing kõnealuseid aluspositsioone arvesse ning arvutab riskiga kaalutud vara ja oodatava kahju artikli 155 lõikes 2 sätestatud lihtsustatud riskikaalu meetodi kohaselt. Kui krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda üksteisest eristada börsivälistesse ettevõtjatesse tehtud omakapitali investeeringuid, börsil kaubeldavaid omakapitali investeeringuid ja muid omakapitali investeeringuid, käsitab ta asjaomaseid riskipositsioone muude omakapitali investeeringutena. Krediidiasutus või investeerimisühing määrab muud riskipositsioonid kui omakapitali investeeringud muude omakapitali investeeringute riskipositsiooni klassi.

4. Alternatiivina lõikes 3 kirjeldatud meetodile võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutada ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aluspositsioonidel põhineva riskiga kaalutud vara keskmise lõike 2 punktides a ja b osutatud meetodite kohaselt kas ise või tugineda järgmiste kolmandate isikute poolt tehtud kõnealustele arvutustele ja selle kohta esitatud aruandlusele: Arvutuse korrektsuse kinnitab välisaudiitor.

a) ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja depositoorium või finantseerimisasutus, tingimusel et ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja investeerib üksnes väärtpaberitesse ning hoiustab kõik väärtpaberid kõnealuses depositooriumis või finantseerimisasutuses;

b) muude ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate puhul ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja fondivalitseja, tingimusel et ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja fondivalitseja vastab artikli 132 lõike 3 punktis a sätestatud kriteeriumidele.

5. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada tingimused, mille alusel pädevad asutused võivad lubada krediidiasutustel ja investeerimisühingutel kasutada käesoleva artikli lõike 2 punkti b kohaldamisel artikli 150 lõikes 1 osutatud standardmeetodit. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 30. juuniks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

2. alajagu Riskiga kaalutud vara arvutamine krediidiriski puhul

Artikkel 153 Riskiga kaalutud vara äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul

1. Võttes arvesse lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud erikäsitlusi, arvutatakse äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul riskiga kaalutud vara vastavalt järgmistele valemitele: Riskiga kaalutud vara = RW · riskipositsiooni väärtus kus riskikaal RW on määratletud järgmiselt:

i) kui PD = 0, siis RW on 0;

ii) kui PD = 1, st makseviivituses olevate nõuete puhul: kus täpseim oodatava kahju määra hinnang (ELBE) on krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt makseviivituses oleva nõude kohta antud täpseim oodatava kahju määra hinnang vastavalt artikli 181 lõike 1 punktile h;

kui krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab artikli 161 lõike 1 kohaseid makseviivitusest tingitud kahjumäärasid, siis RW on 0;

kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab makseviivitusest tingitud kahjumäärade sisehinnanguid, siis arvutatakse RW järgmiselt: RW max 0;12,5 LGD EL BE ,

iii) kui 0 < PD < 1, st mis tahes muu väärtuse kui punktides i või ii osutatud väärtuse puhul RW LGD N 1 1 R G PD R 1 R G 0.999 LGD PD 1 M 2,5 b 1 1,5 b 12,5 1,06 kus N(x) standardse normaaljaotusega juhusliku suuruse kumulatiivne jaotusfunktsioon, st tõenäosus, et normaaljaotusega juhuslik suurus keskväärtusega null ja dispersiooniga üks on väiksem x-ist või sellega võrdne; G (Z) standardse normaaljaotusega juhusliku suuruse kumulatiivse jaotusfunktsiooni pöördfunktsioon, st x väärtus, mille korral N(x) = z; R korrelatsioonikordaja, mis arvutatakse järgmiselt: R 0.12 1 e – 50 PD 1 e – 50 0.24 1 1 e – 50 PD 1 – e – 50 b lõpptähtaja tegur, mis arvutatakse järgmiselt: b 0.11852 0.05478 ln PD 2 .

2. Kõigi suurte finantssektori ettevõtjate vastu olevate nõuete puhul korrutatakse lõike 1 punkti iii kohane korrelatsioonikordaja 1,25-ga. Kõigi reguleerimata finantssektori ettevõtjate vastu olevate nõuete puhul korrutatakse vastav lõike 1 punkti iii või lõike 4 kohane korrelatsioonikordaja 1,25-ga.

3. Iga riskipositsiooni puhul, mis vastab artiklites 202 ja 217 sätestatud nõuetele, võib riskiga kaalutud vara korrigeerida vastavalt järgmisele valemile: Riskiga kaalutud vara = RW · riskipositsiooni väärtus · (0.15 + 160 · PDpp ) kus PDpp krediidiriski kaitse andja PD. RW arvutatakse, kasutades riskipositsioonile punktis 1 sätestatud asjakohast riskikaalu valemit, võlgniku makseviivituse tõenäosust ning krediidiriski kaitse andja vastu oleva võrreldava otsese nõude makseviivitusest tingitud kahjumäära. Lõpptähtaja tegur (b) arvutatakse, kasutades krediidiriski kaitse andja makseviivituse tõenäosust või võlgniku makseviivituse tõenäosust, olenevalt sellest, kumb neist on madalam.

4. Selliste äriühingute vastu olevate nõuete puhul, mis kuuluvad konsolideerimisgruppi, mille aastane müügitulu kogusumma on vähem kui 50 miljonit eurot, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutada äriühingute vastu olevate nõuete riskikaalude arvutamiseks lõike 1 punkti iii kohast korrelatsioonivalemit. Kõnealuses valemis väljendab S aastast müügitulu kogusummat miljonites eurodes, kusjuures 5 miljonit eurot ≤ S ≤ 50 miljonit eurot. Raamatupidamisaruannetes kajastatud alla 5 miljoni euro suurust müügitulu käsitletakse 5 miljoni euro suuruse müügituluna. Ostetud nõuete puhul on aastaseks müügitulu kogusummaks nõuete kogumi üksikute nõuetega kaalutud keskmine. R 0.12 1 e – 50 PD 1 e – 50 0.24 1 1 e – 50 PD 1 e – 50 0.04 1 min max5,S ,50 5 45 Krediidiasutused ja investeerimisühingud asendavad konsolideerimisgrupi aastase müügitulu kogusumma koguvaradega, kui aastane müügitulu kogusumma ei ole ettevõtja suuruse asjakohane näitaja ja koguvara on asjakohasem näitaja kui aastane müügitulu kogusumma.

5. Tabel 1 Eriotstarbeliste nõuete korral, mille puhul krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda hinnata makseviivituse tõenäosust või tema hinnang makseviivituse tõenäosuse kohta ei vasta 6. jaos sätestatud nõuetele, määrab krediidiasutus või investeerimisühing riskikaalud vastavalt tabelile 1. Järelejäänud tähtaeg 1. kategooria 2. kategooria 3. kategooria 4. kategooria 5. kategooria Vähem kui 2,5 aastat 50 % 70 % 115 % 250 % 0 % 2,5 aastat või rohkem 70 % 90 % 115 % 250 % 0 % Eriotstarbelistele nõuetele riskikaalude määramisel arvestavad krediidiasutused ja investeerimisühingud järgmisi tegureid: majanduslik tugevus, poliitiline ja õiguskeskkond, tehingu ja/või vara tunnused, sponsori ja arendaja tugevus, sealhulgas mis tahes avaliku ja erasektori partnerlusest tulenevad rahavood ja tagatiste pakett.

6. Äriühingute vastu olevate ostetud nõuete puhul kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud artiklis 184 sätestatud nõudeid. Äriühingute vastu olevate ostetud nõuete puhul, mis vastavad lisaks ka artikli 154 lõikes 5 sätestatud tingimustele ja millega seoses krediidiasutusel või investeerimisühingul oleks põhjendamatult koormav kasutada 6. jao kohaseid äriühingute vastu olevate nõuete riski kvantifitseerimise standardeid, võib kasutada 6. jao kohaseid jaenõuete riski kvantifitseerimise standardeid.

7. Äriühingute vastu olevaid ostetud nõudeid, rahas tagastatavaid ostuallahindlusi, tagatisi või osalisi garantiisid, mis tagavad makseviivituse riskist või lahjendusriskist või mõlemast tingitud esimese järjekoha kahju kaitse, võib vastavalt sisereitingutel põhinevale väärtpaberistamise raamistikule käsitada esimese järjekoha kahju positsioonidena.

8. Kui krediidiasutus või investeerimisühing annab krediidiriski kaitset mitmele riskipositsioonile, tingimusel et n arv kordi makseviivitusi riskipositsioonide puhul käivitab maksekohustuse ja kõnealune krediidisündmus lõpetab lepingu, kui tootel on krediidikvaliteeti hindava asutuse antud välisreiting, kohaldatakse 5. peatükis sätestatud riskikaalusid. Kui toode ei ole saanud krediidikvaliteeti hindava asutuse reitingut, liidetakse kogumisse kuuluvate riskipositsioonide (välja arvatud n-1 riskipositsioonid) riskikaalud kokku nii, et riskiga kaalutud vara ja 12,5-ga korrutatud oodatava kahju summa ei ületa krediidituletisinstrumendiga antava krediidiriski kaitse 12,5-ga korrutatud nimiväärtust. Kogusummast välja arvatavad n-1 riskipositsioonid määratakse kindlaks selliselt, et need sisaldavad riskipositsioone, millest igaüks eraldi annab riskiga kaalutud vara, mis on madalam kui ühegi kogusummas sisalduva riskipositsiooni riskiga kaalutud vara. Kogumisse kuuluvatele riskipositsioonidele, millele krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda sisereitingute meetodi kohaselt määrata riskikaalu, määratakse riskikaal 1250 %.

9. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada, kuidas krediidiasutused ja investeerimisühingud võtavad eriotstarbelistele nõuetele riskikaalude määramisel arvesse lõike 5 teises lõigus osutatud tegureid. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 154 Riskiga kaalutud vara jaenõuete puhul

1. Jaenõuete puhul arvutatakse riskiga kaalutud vara vastavalt järgmisele valemile: Riskiga kaalutud vara = RW · riskipositsiooni väärtus kus riskikaal RW on määratletud järgmiselt:

i) kui PD = 1, st makseviivituses olevad nõuete puhul, arvutatakse RW järgmiselt: RW max 0;12,5 LGD EL BE ; kus ELBE on krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt makseviivituses oleva nõude kohta antud täpseim oodatava kahju määra hinnang vastavalt artikli 181 lõike 1 punktile h;

ii) kui 0 < PD < 1, st mis tahes muu võimaliku PD väärtuse kui punktis ii osutatud väärtuse puhul RW LGD N 1 1 R G PD R 1 R G 0.999 LGD PD 12,5 1,06 kus N(x) standardse normaaljaotusega juhusliku suuruse kumulatiivne jaotusfunktsioon, st tõenäosus, et normaaljaotusega juhuslik suurus keskväärtusega null ja dispersiooniga üks on väiksem x-ist või sellega võrdne; G (Z) standardse normaaljaotusega juhusliku suuruse kumulatiivse jaotusfunktsiooni pöördfunktsioon, st x väärtus, mille korral N(x) = z; R korrelatsioonikordaja, mis arvutatakse järgmiselt: R 0.03 1 e – 35 PD 1 e – 35 0.16 1 1 e – 35 PD 1 e – 35

2. VKE vastu oleva mis tahes nõude puhul, millele on osutatud artikli 147 lõikes 5 ja mis vastab artiklites 202 ja 217 sätestatud nõuetele, võib riskiga kaalutud vara arvutada vastavalt artikli 153 lõikele 3.

3. Kinnisvaraga tagatud jaenõuete puhul asendatakse lõike 1 kohase korrelatsioonivalemiga saadud arv korrelatsioonikordajaga (R) 0,15.

4. Punktide a-e kohaste kvalifitseeruvate uuenevate jaenõuete puhul asendatakse lõike 1 kohase korrelatsioonivalemiga saadud arv korrelatsioonikordajaga (R) 0,04. Nõuded kvalifitseeruvad kvalifitseeruvate uuenevate jaenõuete hulka, kui need vastavad järgmistele tingimustele: Erandina punktist b ei kohaldata palgakontoga seotud tagatud krediidilimiitide korral nõuet, et nõue peab olema tagamata. Sellisel juhul ei arvestata tagatise arvelt tagasimakstavaid summasid makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangus. Pädevad asutused vaatavad läbi kahjumäärade suhtelise volatiilsuse kvalifitseeruvate uuenevate jaenõuete alamportfellide ja kvalifitseeruvate uuenevate jaenõuete koguportfelli lõikes ning jagavad teavet kvalifitseeruvate uuenevate jaenõuete kahjumäärade tüüpiliste tunnuste kohta eri liikmesriikides.

a) nõuded on füüsiliste isikute vastu;

b) nõuded on uuenevad, tagamata ja selles ulatuses, milles asjaomast võimaldatavat limiiti ei kasutata koheselt ja tingimusteta, krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt tühistatavad. Sellega seoses määratletakse uuenevad nõuded selliste nõuetena, mille puhul klientide laenujääkidel lubatakse kõikuda vastavalt nende laenamise ja tagasimaksmise otsustele krediidiasutuse või investeerimisühingu kehtestatud limiidi ulatuses. Kasutamata krediidilimiite võib käsitleda tingimusteta tühistatavana, kui tingimused võimaldavad krediidiasutusel või investeerimisühingul neid tühistada sellises ulatuses, mis on lubatud tarbijakaitsealaste ja nendega seotud õigusaktidega;

c) maksimaalne nõue ühe füüsilise vastu alamportfellis ei ületa 100000 eurot;

d) käesoleva lõike kohast korrelatsiooni kasutatakse ainult selliste portfellide puhul, mille kahjumäärade volatiilsus on olnud madal võrreldes nende keskmise kahjumäärade tasemega, seda eriti madala makseviivituse tõenäosuse vahemike puhul;

e) käsitlemine kvalifitseeruvate uuenevate jaenõuetena on kooskõlas alamportfelli riskitunnustega.

5. Jaenõuetena käsitlemiseks peavad ostetud nõuded vastama artiklis 184 sätestatud nõuetele ja järgmistele tingimustele:

a) krediidiasutus või investeerimisühing on ostnud nõuded temaga mitteseotud kolmandast isikust müüjatelt ja tema nõue saadaoleva nõudega seotud võlgniku vastu ei sisalda nõudeid, mis pärinevad kas otse või kaudselt krediidiasutusest või investeerimisühingust endast;

b) ostetud nõuded tulenevad nõuete müüja ja võlgniku vahelisest turutingimustel tehtud tehingust. Seepärast ei aktsepteerita ühte konsolideerimisgruppi kuuluvate omavahel ostu-müügitehinguid tegevate ettevõtjate vastastikuseid nõudeid ja vastunõudeid;

c) ostjast krediidiasutusel või investeerimisühingul on õigus kõikidele ostetud nõuetest tulenevatele tuludele või tulude proportsionaalsele osale ning

d) ostetud nõuete portfell on piisavalt diversifitseeritud.

6. Ostetud nõudeid, rahas tagastatavaid ostuallahindlusi, tagatisi või osalisi garantiisid, mis tagavad makseviivituse riskist või lahjendusriskist või mõlemast tingitud esimese järjekoha kahju kaitse, võib vastavalt sisereitingutel põhinevale väärtpaberistamise raamistikule käsitada esimese järjekoha kahju positsioonidena.

7. Ostetud jaenõuete hübriidkogumite korral, mille puhul ostjast krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda muudest jaenõuetest eraldada kinnisvaraga tagatud nõudeid ja kvalifitseeruvaid uuenevaid jaenõudeid, kohaldatakse neisse kogumitesse kuuluvate nõuete suhtes jaenõuete riskikaalu funktsiooni, mis annab tulemuseks kõrgeimad omavahendite nõuded.

Artikkel 155 Riskiga kaalutud vara omakapitali investeeringute puhul

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad riskiga kaalutud vara omakapitali investeeringute puhul, välja arvatud selliste omakapitali investeeringute puhul, mis arvatakse maha vastavalt II osale või mille suhtes kohaldatakse artikli 48 kohaselt riskikaalu 250 %, kindlaks vastavalt käesoleva artikli lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud meetoditele. Krediidiasutus või investeerimisühing võib kohaldada erinevaid meetodeid erinevate omakapitali investeeringute portfellide suhtes, kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab sisemise riskijuhtimisega seotud eesmärkidel erinevaid meetodeid. Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab erinevaid meetodeid, tuleb riskiparameetritel põhinevat meetodit või sisemudelitel põhinevat meetodit kasutada järjepidevalt, sealhulgas järjepidevalt nii ajas kui ka asjaomaste omakapitali investeeringute sisemiseks riskijuhtimiseks kasutatava meetodiga, ja mitte õigusliku arbitraaži kaalutlustel. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad käsitleda krediidiasutuse või investeerimisühingu abiettevõtjasse tehtud omakapitali investeeringuid nii nagu muid varasid, mis ei ole krediidi iseloomuga.

2. Lihtsustatud riskikaalu meetodi kohaselt arvutatakse riskiga kaalutud vara järgmiste investeeringute puhul vastavalt valemile: riskiga kaalutud vara = RW * riskipositsiooni väärtus kui: riskikaal (RW) 190 % piisavalt diversifitseeritud portfellide koosseisu kuuluvate börsivälistesse ettevõtjatesse tehtud omakapitali investeeringute puhul. riskikaal (RW) 290 % börsil kaubeldavatesse ettevõtjatesse tehtud omakapitali investeeringute puhul. riskikaal (RW) 370 % kõikide muude omakapitali investeeringute puhul. Lühikesi sularahapositsioone ja tuletisinstrumente, mis ei kuulu kauplemisportfelli, lubatakse tasaarvestada samades üksikaktsiates olevate pikkade positsioonidega tingimusel, et need instrumendid on selgelt ette nähtud konkreetsete omakapitali investeeringute riski maandamiseks ja need maandavad riski veel vähemalt ühe aasta jooksul. Muid lühikesi positsioone käsitatakse pikkade positsioonidena ning asjaomaseid riskikaale kohaldatakse iga positsiooni absoluutväärtuse suhtes. Positsioonide korral, mille puhul esineb lõpptähtaegade mittevastavus, kasutatakse artikli 162 lõike 5 kohast äriühingute vastu olevate nõuete meetodit. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad aktsepteerida kaudset krediidiriski kaitset, mis on saadud omakapitali investeeringutele vastavalt 4. peatükis sätestatud meetoditele.

3. Riskiparameetritel põhineva meetodi kohaselt arvutatakse riskiga kaalutud vara vastavalt artikli 153 lõikes 1 sätestatud valemitele. Kui krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole piisavat teavet artikli 178 kohase makseviivituse määratluse kasutamiseks, kohaldatakse riskikaalude suhtes korrigeerimistegurit 1,5. Üksiku riskipositsiooni tasandil ei või 12,5-ga korrutatud oodatava kahju ja riskiga kaalutud vara summa ületada 12,5-ga korrutatud riskipositsiooni väärtust. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad aktsepteerida kaudset krediidiriski kaitset, mis on saadud omakapitali investeeringutele vastavalt IV peatükis sätestatud meetoditele. Riskimaanduse andja vastu olevate nõuete suhtes kohaldatakse sel juhul 90 % makseviivitusest tingitud kahjumäära. Piisavalt diversifitseeritud portfellide koosseisu kuuluvate börsivälistesse ettevõtjatesse tehtud omakapitali investeeringute puhul võib kasutada 65 % makseviivitusest tingitud kahjumäära. Sellisel juhul on lõpptähtaeg (M) viis aastat.

4. Sisemudelitel põhineva meetodi puhul on riskiga kaalutud vara 12,5-ga korrutatud krediidiasutuse või investeerimisühingu omakapitali investeeringutest tulenev potentsiaalne kahju, mis on saadud 99 protsentiiliga sisemise VaR riskihindamismudelite rakendamise tulemusena, kasutades pikaajalise valimiperioodi jaoks arvutatud kvartaalsete tulumäärade ja asjakohase riskivaba määra vahe ühesuunalist usaldusvahemikku. Riskiga kaalutud vara omakapitali investeeringute portfelli tasandil ei või olla väiksem, kui järgneva summa: Punktides a ja b osutatud summad arvutatakse artikli 165 lõike 1 kohaste makseviivituse tõenäosuste ja artikli 165 lõike 2 kohaste vastavate makseviivitusest tingitud kahjumäärade põhjal. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad aktsepteerida kaudset krediidiriski kaitset, mis on saadud omakapitali investeeringute positsioonile.

a) riskiparameetritel põhineva meetodi kohaselt ette nähtud riskiga kaalutud vara ning

b) vastav oodatav kahju, mis on korrutatud 12,5-ga.

Artikkel 156 Riskiga kaalutud vara muude varade puhul, mis ei ole krediidi iseloomuga

Riskiga kaalutud vara muude varade puhul, mis ei ole krediidi iseloomuga, arvutatakse vastavalt järgmisele valemile: Riskiga kaalutud vara = 100 % · eriskipositsiooni väärtus, välja arvatud:

a) rahale ja raha ekvivalentidele, samuti oma valduses või teiste juures vastutaval hoiul olevatele kullakangidele selles ulatuses, milles need on tagatud kullakangidega seotud kohustustega, määratakse riskikaal 0 %;

b) kui riskipositsioon tuleneb liisitud vara lõppväärtusest, siis arvutatakse see järgmiselt: 1 t 100 % riskipositsiooni väärtus kus t on kas 1 või järelejäänud liisinguperioodi täisaastatele lähim arv, olenevalt sellest, kumb neist on suurem.

3. alajagu Riskiga kaalutud vara arvutamine ostetud nõuete lahjendusriski puhul

Artikkel 157 Riskiga kaalutud vara ostetud nõuete lahjendusriski puhul

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud arvutavad riskiga kaalutud vara äriühingute vastu olevate ostetud nõuete ja ostetud jaenõuete lahjendusriski puhul vastavalt artikli 153 lõikes 1 sätestatud valemile.

2. Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad sisendparameetrid makseviivituse tõenäosus ja makseviivitusest tingitud kahjumäär vastavalt 4. jaos sätestatule.

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud määravad riskipositsiooni väärtuse vastavalt 5. jaos sätestatule.

4. Käesoleva artikli kohaldamisel on lõpptähtaja (M) väärtus 1 aasta.

5. Pädevad asutused vabastavad krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiga kaalutud vara arvutamisest ja kajastamisest teatava riskipositsioonide liigi puhul, mis tulenevad äriühingute vastu olevate ostetud nõuete või ostetud jaenõuete lahjendusriskist, kui krediidiasutus või investeerimisühing on pädevale asutusele teda rahuldaval viisil tõendanud, et lahjendusrisk ei ole kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu jaoks selle riskipositsioonide liigi puhul oluline.

3. jagu Oodatav kahju

Artikkel 158 Riskipositsiooni liikidel põhinev käsitlus

1. Oodatava kahju arvutamisel võetakse aluseks iga riskipositsiooni makseviivituse tõenäosuse (PD), makseviivitusest tingitud kahjumäära (LGD) ja riskipositsiooni väärtuse samad sisendandmed kui need, mida kasutatakse riskiga kaalutud vara arvutamisel vastavalt artiklile 151.

2. Väärtpaberistatud riskipositsioonide oodatav kahju arvutatakse vastavalt 5. peatükile.

3. Artikli 147 lõike 2 punktis g nimetatud riskipositsiooni klassi muud varad, mis ei ole krediidi iseloomuga kuuluvate riskipositsioonide oodatav kahju on null.

4. Artiklis 152 osutatud ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate aktsiatest ja osakutest tulenevate riskipositsioonide oodatav kahju arvutatakse käesolevas artiklis kirjeldatud meetodite kohaselt.

5. Äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute, keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete ning jaenõuete oodatava kahju määr (EL) ja oodatav kahju arvutatakse vastavalt järgmistele valemitele. Oodatava kahju määr (EL) = PD * LGD Oodatav kahju EL [korrutatud] riskipositsiooni väärtus Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab makseviivituses olevate riskipositsioonide (PD = 100 %) puhul makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnanguid, on EL võrdne ELBE-ga, s.o krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt makseviivituses oleva riskipositsiooni kohta antud täpseima oodatava kahju määra hinnanguga vastavalt artikli 181 lõike 1 punktile h. Riskipositsioonide puhul, mille suhtes kohaldatakse artikli 153 lõikes 3 sätestatud käsitlust, on oodatava kahju määr 0 %.

6. Tabel 2 Eriotstarbeliste nõuete puhul, mille suhtes krediidiasutus või investeerimisühing kasutab artikli 153 lõikes 5 sätestatud riskikaalude määramise meetodeid, määratakse oodatava kahju määrad vastavalt tabelile 2. Järelejäänud tähtaeg 1. kategooria 2. kategooria 3. kategooria 4. kategooria 5. kategooria Vähem kui 2,5 aastat 0 % 0,4 % 2,8 % 8 % 50 % 2,5 aastat ja rohkem 0,4 % 0,8 % 2,8 % 8 % 50 %

7. Omakapitali investeeringute puhul, mille riskiga kaalutud vara leitakse lihtsustatud riskikaalu meetodil, arvutatakse oodatav kahju vastavalt järgmisele valemile. Oodatav kahju = EL · riskipositsiooni väärtus Oodatava kahju määrad on järgmised: Oodatava kahju määr (EL) 0,8 % piisavalt diversifitseeritud portfellide koosseisu kuuluvate börsivälistesse ettevõtjatesse tehtud omakapitali investeeringute puhul. Oodatava kahju määr (EL) 0,8 % börsil kaubeldavate omakapitali investeeringute puhul. Oodatava kahju määr (EL) 2,4 % kõigi muude omakapitali investeeringute puhul.

8. Omakapitali investeeringute puhul, mille riskiga kaalutud vara leitakse riskiparameetritel põhineval meetodil, arvutatakse oodatava kahju määr ja oodatav kahju vastavalt järgmistele valemitele. Oodatava kahju määr (EL) = PD · LGD Oodatav kahju = EL · riskipositsiooni väärtus

9. Omakapitali investeeringute puhul, mille riskiga kaalutud vara leitakse sisemudelitel põhineval meetodil, on oodatav kahju null.

10. Ostetud nõuete lahjendusriskist tulenev oodatav kahju arvutatakse vastavalt järgmistele valemitele. Oodatava kahju määr (EL) = PD · LGD Oodatav kahju = EL · riskipositsiooni väärtus

Artikkel 159 Oodatava kahju käsitlemine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud lahutavad artikli 158 lõigete 5, 6 ja 10 kohaselt arvutatud oodatava kahju asjaomaste riskipositsioonidega seotud üldistest ja spetsiifilistest krediidiriskiga korrigeerimistest ning täiendavatest väärtuse korrigeerimistest vastavalt artiklitele 34 ja 110 ning muudest omavahendite vähendamistest. Artikli 166 lõike 1 kohaselt ostmise hetkel makseviivituses olevate, bilansis kajastatud varast tulenevate riskipositsioonide allahindlusi käsitletakse samal viisil kui spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi. Makseviivituses olevate riskipositsioonide spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi ei kasutata muude riskipositsioonide oodatava kahju katmiseks. Väärtpaberistatud riskipositsioonidest tulenev oodatav kahju ning selliste riskipositsioonidega seonduvad üldised ja spetsiifilised krediidiriskiga korrigeerimised jäetakse sellest arvutusest välja.

4. jagu Makseviivituse tõenäosus, makseviivitusest tingitud kahjumäär ja lõpptähtaeg

1. alajagu Nõuded äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu

Artikkel 160 Makseviivituse tõenäosus (PD)

1. Äriühingu, krediidiasutuse või investeerimisühingu vastu oleva nõude makseviivituse tõenäosus on vähemalt 0,03 %.

2. Äriühingute vastu olevate ostetud nõuete puhul, mille makseviivituse tõenäosust krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda hinnata või millele krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt antud makseviivituse tõenäosuse hinnangud ei vasta 6. jaos sätestatud nõuetele, määratakse makseviivituse tõenäosus kindlaks järgmiste meetodite kohaselt:

a) äriühingute vastu olevate ostetud kõrgema nõudeõiguse järguga nõuete puhul on makseviivituse tõenäosus krediidiasutuse või investeerimisühingu oodatava kahju määra hinnangu ja nende nõuete makseviivitusest tingitud kahjumäära jagatis;

b) äriühingute vastu olevate ostetud allutatud nõuete puhul on makseviivituse tõenäosus krediidiasutuse või investeerimisühingu oodatava kahju määra hinnang;

c) krediidiasutus või investeerimisühing, kellele pädev asutus on andnud artikli 143 kohase loa kasutada äriühingute vastu olevate nõuete puhul makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnanguid ja kes suudab jaotada oma äriühingute vastu olevate ostetud nõuete oodatava kahju määra hinnangud makseviivituse tõenäosusteks ja makseviivitusest tingitud kahjumääradeks viisil, mida pädev asutus peab usaldusväärseks, võib kasutada kõnealuse jaotamise tulemusel saadud makseviivituse tõenäosuse hinnangut.

3. Makseviivituses olevate võlgnike makseviivituse tõenäosus on 100 %.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad kooskõlas 4. peatükis sätestatuga võtta makseviivituse tõenäosuses arvesse kaudset krediidiriski kaitset. Lahjendusriski puhul on lisaks artikli 201 lõike 1 punktis g osutatud krediidiriski kaitse andjatele krediidiriski kaitse andjana aktsepteeritud ka ostetud nõuete müüja, kui täidetud on järgmised tingimused:

a) äriühingul on krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, mille EBA on kooskõlas 2. peatükis sätestatud eeskirjadega, mis käsitlevad äriühingute vastu olevate nõuete riskiga kaalumist, tunnistanud vastavaks krediidikvaliteedi astmele 3 või sellest kõrgemale krediidikvaliteedi astmele;

b) äriühingul, kellel juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing arvutab riskiga kaalutud vara ja oodatavat kahju sisereitingute meetodi kohaselt, ei ole tunnustatud krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangut, kuid kelle makseviivituse tõenäosus on sisereitingu kohaselt samaväärne sellise makseviivituse tõenäosusega, mis vastab krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangutele, mille EBA on kooskõlas 2. peatükis sätestatud eeskirjadega, mis käsitlevad äriühingute vastu olevate nõuete riskiga kaalumist, tunnistanud vastavaks krediidikvaliteedi astmele 3 või sellest kõrgemale krediidikvaliteedi astmele.

5. Makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnanguid kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad võtta arvesse kaudset krediidiriski kaitset, korrigeerides makseviivituse tõenäosusi vastavalt artikli 161 lõikele 3.

6. Äriühingute vastu olevate ostetud nõuete lahjendusriskile määratakse selline makseviivituse tõenäosus, mis on võrdne krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt lahjendusriskile antud oodatava kahju määra hinnanguga. Krediidiasutus või investeerimisühing, kellele pädev asutus on andnud artikli 143 kohase loa kasutada äriühingute vastu olevate nõuete puhul makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnanguid ja kes suudab jaotada oma äriühingute vastu olevatest ostetud nõuetest tulenevale lahjendusriskile antud oodatava kahju määra hinnangud makseviivituse tõenäosusteks ja makseviivitusest tingitud kahjumääradeks viisil, mida pädev asutus peab usaldusväärseks, võib kasutada kõnealuse jaotamise tulemusel saadud makseviivituse tõenäosuse hinnangut. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad kooskõlas 4. peatükis sätestatuga võtta makseviivituse tõenäosuses arvesse kaudset krediidiriski kaitset. Lahjendusriski puhul on lisaks artikli 201 lõike 1 punktis g osutatud krediidiriski kaitse andjatele krediidiriski kaitse andjana aktsepteeritud ka ostetud nõuete müüja, kui täidetud on lõikes 4 sätestatud tingimused.

7. Erandina artikli 201 lõike 1 punktist g on lõikes 4 sätestatud tingimustele vastavad äriühingud krediidiriski kaitse andjana aktsepteeritud. Krediidiasutus või investeerimisühing, kellele pädev asutus on andnud artikli 143 kohase loa kasutada äriühingute vastu olevatest ostetud nõuetest tuleneva lahjendusriski puhul makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnanguid, võib võtta arvesse kaudset krediidiriski kaitset, korrigeerides makseviivituse tõenäosusi vastavalt artikli 161 lõikele 3.

Artikkel 161 Makseviivitusest tingitud kahjumäär (LGD)

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad järgmisi makseviivitusest tingitud kahjumäärasid:

a) kõrgema nõudeõiguse järguga nõuded, millel puudub aktsepteeritav tagatis: 45 %;

b) allutatud nõuded, millel puudub aktsepteeritav tagatis: 75 %;

c) krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad kooskõlas 4. peatükiga võtta makseviivitusest tingitud kahjumääras arvesse otsest ja kaudset krediidiriski kaitset;

d) artiklis 129 lõigetes 4 või 5 sätestatud käsitlusele vastavate pandikirjade makseviivitusest tingitud kahjumääraks võib määrata 11,25 %;

e) äriühingute vastu olevate ostetud kõrgema nõudeõiguse järguga nõuete puhul, mille makseviivituse tõenäosust krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda hinnata või millele krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt antud makseviivituse tõenäosuse hinnangud ei vasta 6. jaos sätestatud nõuetele: 45 %;

f) äriühingute vastu olevate ostetud allutatud nõuete puhul, mille makseviivituse tõenäosust krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda hinnata või millele krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt antud makseviivituse tõenäosuse hinnangud ei vasta 6. jaos sätestatud nõuetele: 100 %;

g) äriühingute vastu olevate ostetud nõuete lahjendusriski puhul: 75 %.

2. Kui krediidiasutus või investeerimisühing on saanud pädevalt asutuselt artikli 143 kohase loa kasutada äriühingute vastu olevate nõuete puhul makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnanguid ja ta suudab jaotada oma äriühingute vastu olevate ostetud nõuete oodatava kahju määra hinnangud makseviivituse tõenäosusteks ja makseviivitusest tingitud kahjumääradeks viisil, mida pädev asutus peab usaldusväärseks, võib ta lahjendus- või makseviivituse riski puhul kasutada äriühingute vastu olevate ostetud nõuete makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangut.

3. Kui krediidiasutus või investeerimisühing on saanud pädevalt asutuselt artikli 143 kohase loa kasutada äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute, keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnanguid, võib ta tingimusel, et pädevad asutused on andnud selleks loa, arvesse võtta kaudset krediidiriski kaitset, korrigeerides makseviivituse tõenäosust või makseviivitusest tingitud kahjumäära vastavalt 6. jaos sätestatud nõuetele. Krediidiasutused ja investeerimisühingud ei või määrata tagatud nõuetele selliseid korrigeeritud makseviivituse tõenäosusi ega makseviivitusest tingitud kahjumäärasid, mille korral korrigeeritud riskikaal oleks madalam garantii andja vastu oleva võrreldava otsese nõude riskikaalust.

4. Artikli 153 lõikes 3 osutatud ettevõtjate puhul on krediidiriski kaitse andja vastu oleva võrreldava otsese nõude makseviivitusest tingitud kahjumäär kas garantii andja riskimaanduseta instrumendiga seotud makseviivitusest tingitud kahjumäär või võlgniku riskimaanduseta instrumendiga seotud makseviivitusest tingitud kahjumäär olenevalt sellest, kas juhul, kui nii garantii andja kui ka võlgniku puhul tekib maandatud tehingu kehtivusaja jooksul makseviivitus, sõltub sissenõutav summa olemasolevate tõendite ja garantii struktuuri kohaselt garantii andja või võlgniku finantsseisundist.

Artikkel 162 Lõpptähtaeg

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes ei ole saanud luba kasutada äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute või keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul sisemisi makseviivitusest tingitud kahjumäärasid ja sisemisi ümberhindlustegureid, määravad repotehingutest või väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingutest tulenevatele riskipositsioonidele lõpptähtaja (M) 0,5 aastat ja kõikidele muudele riskipositsioonidele lõpptähtaja (M) 2,5 aastat. Alternatiivina võivad pädevad asutused artikli 143 kohase loa andmisel otsustada, kas krediidiasutus või investeerimisühing kasutab iga riskipositsiooni puhul lõpptähtaega (M) vastavalt lõikes 2 sätestatule.

2. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes on saanud pädevalt asutuselt artikli 143 kohase loa kasutada äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute või keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul sisemisi makseviivitusest tingitud kahjumäärasid ja sisemisi ümberhindlustegureid, arvutavad iga nimetatud nõude jaoks lõpptähtaja kooskõlas käesoleva lõike punktidega a kuni e ja käesoleva artikli lõigetega 3 kuni 5. M ei ole pikem kui viis aastat, välja arvatud artikli 384 lõikes 1 täpsustatud juhtudel, mil lõpptähtaega M, nagu see seal on täpsustatud, kasutatakse:

a) instrumendi puhul, mille korral kasutatakse rahavoo graafikut, arvutatakse lõpptähtaeg järgmise valemi kohaselt: M max1,min t t CF t t CF t ,5 kus CFt tähistab rahavoogusid (põhisumma, intressimaksed ja teenustasud), mille võlgnik peab lepingujärgselt tasuma perioodil t;

b) tasaarvestuse raamlepingu koosseisu kuuluvate tuletisinstrumentide puhul on lõpptähtaeg (M) riskipositsiooni kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg, kus M on vähemalt 1 aasta; kusjuures lõpptähtaja kaalumiseks kasutatakse iga riskipositsiooni tinglikku väärtust;

c) täielikult või peaaegu täielikult tagatud tuletisinstrumentidega, mis on loetletud II lisas, ning täielikult või peaaegu täielikult tagatud võimenduslaenu tehingutest tulenevate riskipositsioonide puhul, mis kuuluvad tasaarvestuse raamlepingu koosseisu, on lõpptähtaeg (M) tehingute kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg, kus M on vähemalt 10 päeva;

d) repotehingute või väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingute puhul, mis kuuluvad tasaarvestuse raamlepingu koosseisu, on lõpptähtaeg (M) tehingute kaalutud keskmine järelejäänud tähtaeg, kus M on vähemalt 5 päeva. Lõpptähtaja kaalumiseks kasutatakse iga tehingu tinglikku väärtust;

e) kui krediidiasutus või investeerimisühing on saanud pädevalt asutuselt artikli 143 kohase loa kasutada äriühingute vastu olevate ostetud nõuete puhul makseviivituse tõenäosuse sisehinnanguid, on lõpptähtaeg (M) kasutatud krediidilimiidi korral võrdne riskipositsiooni aluseks olevate ostetud nõuete kaalutud keskmise lõpptähtajaga, kus M on vähemalt 90 päeva. Sama lõpptähtaja (M) väärtust kasutatakse ka mittetühistatava ostukrediidi kasutamata krediidilimiidi puhul, tingimusel et asjaomane ostuleping sisaldab tõhusaid klausleid, ennetähtaegset amortiseerimist käivitavaid tegureid või muid tingmusi, mis kaitsevad ostjaks olevat krediidiasutust või investeerimisühingut selliste nõuete krediidikvaliteedi olulise halvenemise eest, mida ta kõnealuse lepingu kehtivusajal on tulevikus kohustatud ostma. Sellise tõhusa kaitse puudumisel arvutatakse kasutamata krediidilimiidi lõpptähtaeg (M) ostulepingu kohaselt kõige pikema tähtajaga potentsiaalse nõude ja lepingu järelejäänud tähtaja summana, kus M on vähemalt 90 päeva;

f) mis tahes muude instrumentide puhul, mida ei ole käesolevas lõigus nimetatud, või kui krediidiasutus või investeerimisühing ei saa arvutada lõpptähtaega (M) vastavalt punktis a sätestatule, on lõpptähtaeg (M) maksimaalne järelejäänud aeg (aastates), mille jooksul võlgnik peab oma lepingulised kohustused täielikult täitma, kus M on vähemalt 1 aasta;

g) krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kasutavad riskipositsioonide väärtuste arvutamiseks 6. peatüki 6. jaos sätestatud sisemudeli meetodit, arvutavad selliste riskipositsioonide jaoks, mille suhtes nad seda meetodit kohaldavad ning mille puhul asjaomase tasaarvestatavate tehingute kogumi koosseisu kuuluva kõige pikema tähtajaga lepingu lõpptähtaeg on pikem kui 1 aasta, lõpptähtaja (M) vastavalt järgmisele valemile: M min k Effective EE t k Δt k df t k s t k k EE t k Δt k df t k 1 s t k k Effective EE t k Δt k df t k s t k ,5 kus S t k fiktiivne muutuja, mille väärtus tulevikuperioodil tk võrdub 0-ga, kui tk > 1 aasta, ja 1-ga, kui tk ≤ 1; EE t k oodatav riskipositsioon tulevikuperioodil tk; Effective EE t k tegelik oodatav riskipositsioon tulevikuperioodil tk; df t k riskivaba diskontotegur tulevikuperioodiks tk; Δ t k t k t k 1 ;

h) krediidiasutus või investeerimisühing, kes kasutab ühepoolse krediidiväärtuse korrigeerimise (CVA) arvutamiseks sisemudelit, võib pädevate asutuste loal võtta M väärtuseks sisemudeliga leitud tegeliku krediidikestuse. Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, kohaldatakse tasaarvestatavate tehingute kogumite puhul, milles kõik lepingud on vähem kui üheaastase esialgse tähtajaga, punktis a esitatud valemit;

i) krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kasutavad riskipositsioonide väärtuste arvutamiseks 6. peatüki 6. jaos sätestatud sisemudeli meetodit ja kes on saanud loa kasutada kaubeldavate võlainstrumentide positsioonidest tuleneva spetsiifilise riski puhul sisemudelit kooskõlas III osa IV jaotise 5. peatükiga, määravad artikli 153 lõikes 1 esitatud valemis M-i väärtuseks 1, tingimusel et krediidiasutus või investeerimisühing suudab pädevatele asutustele tõendada, et artikli 383 kohaselt kohaldatavas sisemudelis, mida ta kasutab kaubeldavate võlainstrumentide positsioonidest tuleneva spetsiifilise riski arvutamiseks, võetakse arvesse reitingute muutmise mõjusid;

j) artikli 153 lõike 3 kohaldamisel on M krediidiriski kaitse tegelik lõpptähtaeg, kuid vähemalt 1 aasta.

3. Kui dokumentatsioon nõuab võimendustagatise igapäevast ümberarvestamist ja igapäevast ümberhindlust ning sisaldab sätteid, mis võimaldavad makseviivituse või võimendustagatise ümberhindluse tegematajätmise korral tagatise kiiret realiseerimist või tasaarvestust, on M vähemalt üks päev järgneva korral: Lisaks on M vähemalt üks päev ka kvalifitseeruvate lühiajaliste riskipositsioonide puhul, mille korral ei kohaldata pidevat krediidiasutuse või investeerimisühingu poolset võlgniku finantseerimist. Kvalifitseeruvad lühiajalised riskipositsioonid hõlmavad järgmist:

a) täielikult või peaaegu täielikult tagatud tuletisinstrumendid, mis on loetletud II lisas;

b) täielikult või peaaegu täielikult tagatud võimenduslaenu tehingud;

c) repotehingud, väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingud.

a) krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu olevad nõuded, mis tulenevad välisvaluutakohustuste arveldamisest;

b) kaupade või teenuste vahetusega seotud automaatselt likvideeruvad lühiajalised kaubanduse rahastamise tehingud, mille järelejäänud tähtaeg on kuni üks aasta, nagu on osutatud artikli 4 lõike 1punktis 80;

c) riskipositsioonid, mis tulenevad väärtpaberite ostu- ja müügitehingute arveldamisest tavapärase ülekandeperioodi või kahe tööpäeva jooksul;

d) riskipositsioonid, mis tulenevad elektroonilistest sularahaarveldustest ning elektrooniliste maksetehingute ja ettemakstud kulude arveldamisest, sealhulgas luhtunud tehingutest tulenevast arvelduskrediidist, mille kestus ei ületa kokkulepitud väikest fikseeritud arvu tööpäevi.

4. Nõuete puhul ELis asuvate äriühingute vastu, mille konsolideeritud müügitulu ja konsolideeritud varad on alla 500 miljoni euro, on krediidiasutustel ja investeerimisühingutel võimalus valida, et lõike 2 kohaldamise asemel määravad nad M-i väärtuse järjepidevalt kindlaks lõikes 1 sätestatud viisil. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad asendada 500 miljoni euro suuruse koguvarade nõude 1 miljardi euro suuruse koguvarade nõudega äriühingute puhul, mis peamiselt tegelevad mittespekulatiivse elamukinnisvara oma omandis hoidmise ja välja rentimisega.

5. Lõpptähtaegade mittevastavusi käsitletakse vastavalt 4. peatükis sätestatule.

2. alajagu Jaenõuded

Artikkel 163 Makseviivituse tõenäosus

1. Nõude makseviivituse tõenäosus on vähemalt 0,03 %.

2. Makseviivituses olevate võlgnike või tehingupõhise meetodi puhul makseviivituses olevate nõuete makseviivituse tõenäosus on 100 %.

3. Ostetud nõuete lahjendusriskile määratakse selline makseviivituse tõenäosus, mis on võrdne lahjendusriskile antud oodatava kahju määra hinnanguga. Kui krediidiasutus või investeerimisühing suudab jaotada oma ostetud nõuetest tulenevale lahjendusriskile antud oodatava kahju määra hinnangud makseviivituse tõenäosusteks ja makseviivitusest tingitud kahjumääradeks viisil, mida pädevad asutused peavad usaldusväärseks, võib kasutada makseviivituse tõenäosuse hinnangut.

4. Arvesse võib võtta kaudset krediidiriski kaitset, korrigeerides makseviivituse tõenäosusi vastavalt artikli 164 lõikele 2. Lahjendusriski puhul on lisaks artikli 201 lõike 1 punktis g osutatud krediidiriski kaitse andjatele krediidiriski kaitse andjana aktsepteeritud ka ostetud nõuete müüja, kui täidetud on artikli 160 lõikes 4 sätestatud tingimused.

Artikkel 164 Makseviivitusest tingitud kahjumäär (LGD)

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud koostavad makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnangud kooskõlas 6. jaos sätestatud nõuetega, olles selleks eelnevalt saanud pädevatelt asutustelt artikli 143 kohase loa. Ostetud nõuete lahjendusriski puhul kasutatav makseviivitusest tingitud kahjumäär on 75 %. Kui krediidiasutus või investeerimisühing suudab jaotada oma ostetud nõuetest tulenevale lahjendusriskile antud oodatava kahju määra hinnangud makseviivituse tõenäosusteks ja makseviivitusest tingitud kahjumääradeks usaldusväärsel viisil, võib see krediidiasutus või investeerimisühing kasutada makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnangut.

2. Kaudset krediidiriski kaitset võib aktsepteerituna arvesse võtta, korrigeerides makseviivituse tõenäosuse või makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnanguid vastavalt artikli 183 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud nõuetele, kui pädevad asutused on andnud loa kõnealuse krediidiriski kaitse arvessevõtmiseks kas üksiku nõude või nõuete kogumi puhul. Krediidiasutused ja investeerimisühingud ei või määrata tagatud nõuetele selliseid korrigeeritud makseviivituse tõenäosusi ega makseviivitusest tingitud kahjumäärasid, mille korral korrigeeritud riskikaal oleks madalam garantii andja vastu oleva võrreldava otsese nõude riskikaalust.

3. Artikli 154 lõike 2 kohaldamisel on artikli 153 lõikes 3 osutatud krediidiriski kaitse andja vastu oleva võrreldava otsese nõude makseviivitusest tingitud kahjumäär kas garantii andja riskimaanduseta instrumendiga seotud makseviivitusest tingitud kahjumäär või võlgniku riskimaanduseta instrumendiga seotud makseviivitusest tingitud kahjumäär olenevalt sellest, kas juhul, kui nii garantii andja kui ka võlgniku puhul tekib maandatud tehingu kehtivusaja jooksul makseviivitus, sõltub sissenõutav summa olemasolevate tõendite ja garantii struktuuri kohaselt garantii andja või võlgniku finantsseisundist.

4. Kõigi elamukinnisvaraga tagatud jaenõuete puhul, millel puudub keskvalitsuse garantii, peab nõuete suurustega kaalutud keskmine makseviivitusest tingitud kahjumäär olema vähemalt 10 %. Kõigi ärikinnisvaraga tagatud jaenõuete puhul, millel puudub keskvalitsuse garantii, peab nõuete suurustega kaalutud keskmine makseviivitusest tingitud kahjumäär olema vähemalt 15 %.

5. Tuginedes artikli 101 kohaselt kogutud andmetele ja võttes arvesse kinnisvaraturu arenguprognoose ning kõiki muid asjakohaseid näitajaid, hindavad pädevad asutused regulaarselt ja vähemalt üks kord aastas, kas käesoleva artikli lõikes 4 nimetatud makseviivitusest tingitud kahjumäära miinimumväärtused on asjakohased nõuete puhul, mis on tagatud nende territooriumil asuva elamukinnisvaraga või ärikinnisvaraga. Vajaduse korral võivad pädevad asutused finantsstabiilsuse kaalutlustest lähtudes kehtestada oma territooriumil asuva kinnisvaraga tagatud nõuete jaoks kõrgemad nõuete suurustega kaalutud keskmiste makseviivitusest tingitud kahjumäärade miinimumväärtused. Pädevad asutused teavitavad EBAd kõikidest makseviivitusest tingitud kahjumäära miinimumväärtuste muudatustest, mida nad teevad kooskõlas esimese lõiguga, ning EBA avaldab need makseviivitusest tingitud kahjumäärade väärtused.

6. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada tingimused, mida pädevad asutused võtavad arvesse kõrgemate makseviivitusest tingitud kahjumäära miinimumväärtuste määramisel. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

7. Ühe liikmesriigi krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldavad oma nõuete suhtes, mis on tagatud teises liikmesriigis asuva kinnisvaraga, selliseid kõrgemaid makseviivitusest tingitud kahjumäära miinimumväärtusi, mille on määranud teise liikmesriigi pädevad asutused.

3. alajagu Riskiparameetritel põhineva meetodi kohaselt käsitletavad omakapitali investeeringud

Artikkel 165 Riskiparameetritel põhineva meetodi kohaselt käsitletavad omakapitali investeeringud

1. Makseviivituse tõenäosused määratakse vastavalt äriühingute vastu olevate nõuete puhul kohaldatavatele meetoditele. Kohaldatakse järgmisi minimaalseid maksviivituse tõenäosusi:

a) 0,09 % börsil kaubeldavate omakapitali investeeringute puhul, kui investeering on osa pikaajalisest kliendisuhtest;

b) 0,09 % börsil mittekaubeldavate omakapitali investeeringute puhul, kui tulu investeeringust põhineb regulaarsetel ja perioodilistel rahavoogudel, mis ei ole saadud kapitali kasvutulust;

c) 0,40 % börsil kaubeldavate omakapitali investeeringute puhul, mis sisaldavad artikli 155 lõikes 2 sätestatud muid lühikesi positsioone;

d) 1,25 % kõigi muude omakapitali investeeringute puhul, mis sisaldavad artikli 155 lõikes 2 sätestatud muid lühikesi positsioone.

2. Piisavalt diversifitseeritud portfellide koosseisu kuuluvate börsivälistesse ettevõtjatesse tehtud omakapitali investeeringute puhul võib kasutada makseviivitusest tingitud kahjumäära 65 %. Kõikide muude selliste investeeringute makseviivitusest tingitud kahjumääraks määratakse 90 %.

3. Kõikidele riskipositsioonidele määratakse lõpptähtajaks (M) viis aastat.

5. jagu Riskipositsiooni väärtus

Artikkel 166 Nõuded äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu ja jaenõuded

1. Kui ei ole sätestatud teisiti, on bilansis kajastatud varast tuleneva riskipositsiooni väärtus tema bilansiline väärtus ilma võimalikke tehtud krediidiriskiga korrigeerimisi sealjuures arvesse võtmata. Seda eeskirja kohaldatakse ka varade suhtes, mis on ostetud võlgnetavast summast erineva hinnaga. Ostetud varade puhul käsitletakse erinevust võlgnetava summa ja bilansilise väärtuse, mis on kajastatud vara ostmisel krediidiasutuse või investeerimisühingu bilansis ja mille suhtes on kohaldatud spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi, vahel allahindlusena, kui võlgnetav summa on suurem, ja ülehindlusena, kui võlgnetav summa on väiksem.

2. Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab repotehingute või väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingute puhul tasaarvestuse raamlepinguid, arvutatakse riskipositsiooni väärtus 4. või 6. peatüki kohaselt.

3. Laenude ja hoiuste bilansilise tasaarvestuse korral kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud riskipositsiooni väärtuse arvutamiseks 4. peatükis sätestatud meetodeid.

4. Liisingu puhul on riskipositsiooni väärtuseks diskonteeritud minimaalsed liisingmaksed. Minimaalsed liisingmaksed hõlmavad liisinguperioodi jooksul tehtavaid makseid, mida liisinguvõtja peab tegema või mida saab temalt nõuda, ning mis tahes soodsat väljaostuvõimalust (s.o võimalust, mille kasutamine on piisavalt kindel). Kui muult isikult kui liisinguvõtjalt võidakse nõuda makset seoses liisitud vara lõppväärtusega ja kui kõnealune maksekohustus vastab artiklis 201 sätestatud tingimustele, mis käsitlevad krediidiriski kaitse andja aktsepteeritavust, ja artikli 213 kohastele muud liiki garantiide arvessevõtmisele esitatavatele nõuetele, siis võidakse kõnealust maksekohustust võtta 4. peatüki kohaselt arvesse kaudse krediidiriski kaitsena.

5. II lisas loetletud lepingute puhul määratakse riskipositsiooni väärtus kindlaks 6. peatükis sätestatud meetodite kohaselt, ilma võimalikke tehtud krediidiriskiga korrigeerimisi sealjuures arvesse võtmata.

6. Ostetud nõuete puhul on riskiga kaalutud vara arvutamiseks kasutatav riskipositsiooni väärtus lõiked 1 määratud väärtus, millest on maha arvatud lahjendusriski omavahendite nõuded enne krediidiriski maandamist.

7. Repotehingute või väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingute, pika arveldustähtajaga tehingute ja võimenduslaenu tehingute alusel müüdud, panditud või laenatud väärtpaberitest või kaupadest tuleneva riskipositsiooni väärtus on väärtpaberite või kaupade väärtus, mis on määratud kindlaks vastavalt artiklile 24. Artiklis 223 sätestatud finantstagatise mõju arvutamise üldmeetodi kasutamise korral suurendatakse riskipositsiooni väärtust selliste väärtpaberite või kaupade puhul asjakohase volatiilsusega korrigeerimise võrra vastavalt nimetatud artiklis sätestatule. Repotehingute, väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingute, pika arveldustähtajaga tehingute ja võimenduslaenu tehingute riskipositsiooni väärtuse võib kindlaks määrata kas vastavalt 6. peatükile või artikli 220 lõikele 2.

8. Järgmiste krediidiinstrumentide riskipositsiooni väärtus arvutatakse kasutamata krediidilimiidi ja ümberhindlusteguri korrutisena. Äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute, keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud artikli 151 lõike 8 kohaselt järgmisi ümberhindlustegureid: Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes vastavad 6. jaos sätestatud ümberhindlustegurite sisehinnangute kasutamise nõuetele, võivad kasutada ümberhindlustegurite sisehinnanguid erinevate punktides a-d osutatud tooteliikide puhul, kui pädevad asutused on selleks loa andnud.

a) krediidiliinide puhul, mis on krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt igal ajal etteteatamiseta ja tingimusteta tühistatavad või mille tingimuste kohaselt on ette nähtud automaatne tühistamine laenusaaja krediidivõimelisuse halvenemise korral, kohaldatakse ümberhindlustegurit 0 %. Selleks et kasutada 0 % suurust ümberhindlustegurit, peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud aktiivselt jälgima võlgniku finantsseisundit ja nende sisekontrollisüsteemid peavad neil võimaldama avastada viivitamatult võlgniku krediidikvaliteedi languse. Krediidiliinide kasutamata limiite võib käsitleda tingimusteta tühistatavana, kui nende tingimused võimaldavad krediidiasutusel või investeerimisühingul need täielikult tühistada sellises ulatuses, mis on lubatud tarbijakaitsealaste ja nendega seotud õigusaktidega;

b) lühiajaliste kaubaakreditiivide puhul kohaldatakse nii akreditiivi välja andnud kui ka selle kinnitanud krediidiasutuse või investeerimisühingu puhul ümberhindlustegurit 20 %;

c) selliste uuenevate ostetud nõuete kasutamata limiitide puhul, mis on tingimusteta tühistatavad või mille tingimuste kohaselt on ette nähtud, et krediidiasutus või investeerimisühing võib need igal ajal automaatselt ja etteteatamiseta tühistada, kohaldatakse ümberhindlustegurit 0 %. Selleks et kasutada 0 % suurust ümberhindlustegurit, peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud aktiivselt jälgima võlgniku finantsseisundit ja nende sisekontrollisüsteemid peavad neil võimaldama avastada viivitamatult võlgniku krediidikvaliteedi languse;

d) muude krediidiliinide, võlakirjade emissiooniteenuste ja uueneva käenduse süsteemide suhtes kohaldatakse ümberhindlustegurit 75 %.

9. Kui siduv kohustus on seotud teise siduva kohustuse pikendamisega, kasutatakse neist kahest siduvast kohustusest selle ümberhindlustegurit, mis on madalam.

10. Kõikide bilansiväliste kirjete puhul, mida ei ole nimetatud lõigetes 1 kuni 8, on riskipositsiooni väärtus järgmine protsent kirje väärtusest: Käesoleva lõike kohaldamisel jaotatakse bilansivälised kirjed riskikategooriatesse vastavalt I lisas osutatule.

a) täisriskiga kirjete puhul 100 %;

b) keskmise riskiga kirjete puhul 50 %;

c) mõõduka riskiga kirjete puhul 20 %;

d) madala riskiga kirjete puhul 0 %.

Artikkel 167 Omakapitali investeeringud

1. Omakapitali investeeringutest tulenevate riskipositsioonide väärtus on nende bilansiline väärtus pärast spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi.

2. Bilansivälistest omakapitali investeeringutest tulenevate riskipositsioonide väärtus on nende nimiväärtus, millest on maha arvatud asjaomase riskipositsiooni puhul kohaldatavad spetsiifilised krediidiriskiga korrigeerimised.

Artikkel 168 Muud varad, mis ei ole krediidi iseloomuga

Muudest varadest, mis ei ole krediidi iseloomuga, tulenevate riskipositsioonide väärtus on nende bilansiline väärtus pärast spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi.

6. jagu Sisereitingute meetodile esitatavad nõuded

1. alajagu Reitingusüsteemid

Artikkel 169 Üldpõhimõtted

1. Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab üheaegselt mitut reitingusüsteemi, tuleb võlgniku või tehingu jaoks reitingusüsteemi valiku põhjendused dokumenteerida ja kohaldada sellist valikutegemist viisil, mis kajastab riskitaset asjakohaselt.

2. Reitingusüsteemi valiku kriteeriumid ja protsessid vaadatakse korrapäraselt läbi, et teha kindlaks, kas need on praeguse portfelli ja välistingimuste seisukohast jätkuvalt asjakohased.

3. Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab individuaalsete võlgnike või riskipositsioonide puhul riskiparameetrite otseseid hinnanguid, võib neid käsitleda pideva reitinguskaala reitinguklassidesse jagatud hinnangutena.

Artikkel 170 Reitingusüsteemide struktuur

1. Äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul kasutatavate reitingusüsteemide struktuur peab vastama järgmistele nõuetele:

a) reitingusüsteemis võetakse arvesse võlgnike ja tehingute riski tunnuseid;

b) reitingusüsteem sisaldab võlgniku reitinguskaalat, mis kajastab ainuüksi võlgniku makseviivituse riski kvantifitseerimist. Võlgniku reitinguskaalal on vähemalt 7 reitinguklassi makseviivituses mitteolevatele võlgnikele ja 1 reitinguklass makseviivituses olevatele võlgnikele;

c) krediidiasutus või investeerimisühing dokumenteerib selle, kuidas võlgniku reitinguklassid suhestuvad omavahel seoses igale võlgniku reitinguklassile omistatava makseviivituse riski taseme ja nende kriteeriumidega, mida kasutatakse kõnealuse makseviivituse riski taseme eristamiseks;

d) krediidiasutustel ja investeerimisühingutel, kelle portfellid on kontsentreeritud teatavasse turusegmenti ja makseviivituse riski vahemikku, peab olema selles vahemikus piisavalt võlgniku reitinguklasse, et vältida võlgnike liigset kontsentreerumist ühte reitinguklassi. Märkimisväärset kontsentreerumist ühte reitinguklassi tuleb põhjendada veenvate empiiriliste tõenditega selle kohta, et võlgniku reitinguklass katab piisavalt kitsa makseviivituse tõenäosuse vahemiku ja et kõikide sellesse reitinguklassi kuuluvate võlgnike makseviivituse risk jääb nimetatud vahemikku;

e) selleks et saada pädevalt asutuselt luba makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnangute kasutamiseks omavahendite nõude arvutamisel, peab reitingusüsteem sisaldama eraldi tehingupõhist reitinguskaalat, mis kajastab ainuüksi tehingu makseviivitusest tingitud kahjumääraga seotud tunnuseid. Tehingupõhise reitinguklassi määratlus peab sisaldama nii kirjeldust selle kohta, kuidas riskipositsioone sellesse reitinguklassi määratakse, kui ka kriteeriume, mida kasutatakse riskitaseme eristamiseks reitinguklasside lõikes;

f) märkimisväärset kontsentreerumist ühte tehingupõhisesse reitinguklassi tuleb põhjendada veenvate empiiriliste tõenditega selle kohta, et tehingupõhine reitinguklass katab piisavalt kitsa makseviivitusest tingitud kahjumäära vahemiku ja et kõikide sellesse reitinguklassi kuuluvate riskipositsioonide risk jääb nimetatud vahemikku.

2. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kasutavad artikli 153 lõikes 5 esitatud meetodeid riskikaalude määramiseks eriotstarbelistele nõuetele, vabastatakse nõudmisest kasutada võlgniku reitinguskaalat, mis kajastab ainuüksi kõnealuste nõuete puhul kvantifitseeritud võlgniku makseviivituse riski. Kõnealustel krediidiasutustel ja investeerimisühingutel peab olema selliste nõuete jaoks vähemalt 4 reitinguklassi makseviivituses mitteolevatele võlgnikele ja vähemalt 1 reitinguklass makseviivituses olevatele võlgnikele.

3. Jaenõuete reitingusüsteemide struktuur peab vastama järgmistele nõuetele:

a) reitingusüsteemid kajastavad nii võlgniku kui ka tehingu riski ning võtavad arvesse kõiki võlgnike ja tehingute asjakohaseid tunnuseid;

b) riski eristatuse tase tagab, et riskipositsioonide arv konkreetses reitinguklassis või kogumis on piisav kahju tunnuste otstarbekaks kvantifitseerimiseks ja valideerimiseks reitinguklassi või kogumi tasandil. Riskipositsioonide ja võlgnike jagamisel reitinguklassidesse või kogumitesse tuleb vältida liigset kontsentreerumist;

c) riskipositsioonide reitinguklassidesse või kogumitesse jagamise protsess peab tagama riski otstarbeka eristamise ja piisavalt homogeensete riskipositsioonide rühmitamise ning võimaldama hinnata kahju tunnuseid täpselt ja järjepidevalt reitinguklassi või kogumi tasandil. Ostetud nõuete puhul peab rühmitamine kajastama müüja laenude väljastamise tavasid ja tema klientide heterogeensust.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad riskipositsioonide reitinguklassidesse või kogumitesse jagamisel arvesse võtma järgmisi riskitegureid:

a) võlgniku riski tunnused;

b) tehingu riski tunnused, sealhulgas toote või tagatise või nende mõlema liik. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad eraldi käsitlema juhtumeid, kus mitmele riskipositsioonile on antud sama tagatis;

c) viivises olemine, välja arvatud juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing suudab oma pädevale asutusele teda rahuldaval viisil tõendada, et viivises olemine ei ole asjaomase riskipositsiooni puhul oluline riskitegur.

Artikkel 171 Reitinguklassidesse või kogumitesse jagamine

1. Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel peavad olema riskipositsioonide reitingusüsteemi sisestesse reitinguklassidesse või kogumitesse jagamiseks konkreetsed määratlused, protsessid ja kriteeriumid, mis vastavad järgmistele nõuetele:

a) reitinguklassi või kogumi määratlus ja kriteeriumid peavad olema piisavalt üksikasjalikud, et võimaldada reitingute määramise eest vastutavatel isikutel jagada sarnase riskitasemega võlgnikke või tehinguid järjepidevalt samasse reitinguklassi või kogumisse. Kõnealune järjepidevus peab olema tagatud äriliinide, osakondade ja geograafiliste asukohtade lõikes;

b) reitingute määramise protsessi dokumentatsioon peab võimaldama kolmandatel isikutel mõista riskipositsioonide jagamist reitinguklassidesse või kogumitesse, korrata reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamist ning hinnata reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamise asjakohasust;

c) kriteeriumid peavad olema kooskõlas ka krediidiasutuse või investeerimisühingu siseselt kehtestatud laenude andmise standardite ning raskustes olevate võlgnike ja tehingute käsitlemise põhimõtetega.

2. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad võlgnike ja tehingute reitinguklassidesse või kogumitesse jagamisel arvesse võtma kogu asjakohast teavet. Teave peab olema ajakohastatud ja võimaldama krediidiasutusel või investeerimisühingul prognoosida riskipositsiooni tulemusnäitajaid. Mida vähem on krediidiasutusel või investeerimisühingul teavet, seda konservatiivsemalt peab ta riskipositsioone võlgnike ja tehingute reitinguklassidesse või kogumitesse jagama. Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab sisereitingu määramise põhialusena välisreitingut, peab ta tagama ka muu asjakohase teabe arvessevõtmise.

Artikkel 172 Riskipositsioonide reitinguklassidesse või kogumitesse jagamine

1. Äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul ning selliste omakapitali investeeringute puhul, mille korral krediidiasutus või investeerimisühing kasutab artikli 155 lõikes 3 sätestatud riskiparameetritel põhinevat meetodit, toimub reitinguklassidesse või kogumitesse jagamine järgmiste kriteeriumite alusel:

a) iga võlgnik määratakse laenuandmise otsustusprotsessi raames võlgniku reitinguklassi;

b) riskipositsioonid, mille puhul krediidiasutused ja investeerimisühingud on saanud pädevalt asutuselt artikli 143 kohase loa kasutada makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid, määratakse laenuandmise otsustusprotsessi raames lisaks ka tehingupõhisesse reitinguklassi;

c) krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kasutavad eriotstarbelistele nõuetele riskikaalude määramiseks artikli 153 lõikes 5 sätestatud meetodeid, määravad iga sellise nõude reitinguklassi vastavalt artikli 170 lõikele 2;

d) igale eraldiseisvale juriidilisele isikule, kelle suhtes krediidiasutusel või investeerimisühingul on riskipositsioon, määratakse reiting eraldi. Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel peavad olema kehtestatud asjakohased põhimõtted nii üksikute võlgnikest klientide kui ka omavahel seotud klientide rühmade käsitlemiseks;

e) erinevad nõuded sama võlgniku vastu määratakse samasse võlgniku reitinguklassi, sõltumata võimalikest erinevustest iga konkreetse tehingu laadis. Kui sama võlgniku vastu olevad erinevad nõuded on siiski lubatud määrata mitmesse võlgniku reitinguklassi, siis kohaldatakse järgnevat:

i) riigi ülekanderisk, mis sõltub sellest, kas nõuded on nomineeritud kohalikus või välisvaluutas;

ii) nõudega seotud garantiide käsitlemist võidakse kajastada võlgniku reitinguklassi määramise korrigeerimisel;

iii) tarbijakaitsealased, pangasaladust käsitlevad või muud õigusaktid keelavad klientide andmete vahetamise.

2. Jaenõuete puhul määratakse iga nõue laenuandmise otsustusprotsessi raames reitinguklassi või kogumisse.

3. Reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamisel dokumenteerivad krediidiasutused ja investeerimisühingud olukorrad, kus inimese poolt tehtava otsusega võidakse korrigeerida reitinguklassidesse või kogumitesse jagamise protsessi sisendeid ja väljundeid, ning nende töötajate nimed, kes vastutavad selliste korrigeerimiste heakskiitmise eest. Krediidiasutused ja investeerimisühingud dokumenteerivad sellised korrigeerimised ja registreerivad vastutavate töötajate nimed. Krediidiasutused ja investeerimisühingud analüüsivad selliste riskipositsioonide tulemusnäitajaid, mille reitinguklassi või kogumisse määramist on korrigeeritud. Kõnealune analüüs hõlmab selliste riskipositsioonide tulemusnäitajate hindamist, mille reitingut on korrigeerinud kindel isik, pidades arvestust kõigi korrigeerimiste eest vastutavate töötajate üle.

Artikkel 173 Reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamise protsessi terviklikkus

1. Äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul ning selliste omakapitali investeeringute puhul, mille korral krediidiasutus või investeerimisühing kasutab artikli 155 lõikes 3 sätestatud riskiparameetritel põhinevat meetodit, peab reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamise protsess vastama järgmistele terviklikkuse kriteeriumitele:

a) reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamise ja sellise jagamise korrapärase läbivaatamise teostab või kiidab heaks sõltumatu isik, kes ei saa laenuandmise otsustest otseselt kasu;

b) krediidiasutused ja investeerimisühingud vaatavad reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamise läbi vähemalt kord aastas ning korrigeerivad seda juhul, kui läbivaatamise tulemus ei õigusta senise jagamise kehtima jätmist. Suure riskiga võlgnikud ja probleemsed riskipositsioonid tuleb sagedamini läbi vaadata. Krediidiasutused ja investeerimisühingud korraldavad uue reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamise, kui võlgniku või riskipositsiooni kohta saadakse olulist teavet;

c) krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad tõhusat protsessi, et saada ja ajakohastada asjaomast teavet makseviivituse tõenäosusi mõjutavate võlgniku tunnuste ning makseviivitusest tingitud kahjumäärasid või ümberhindlustegureid mõjutavate tehingu tunnuste kohta.

2. Jaenõuete puhul krediidiasutused ja investeerimisühingud vähemalt kord aastas kas vaatavad läbi võlgnike ja tehingute reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamise ja korrigeerivad seda juhul, kui läbivaatamise tulemus ei õigusta senise jagamise kehtima jätmist, või vaatavad läbi iga tuvastatud riskikogumi kahju tunnused ja viivisseisundi, olenevalt sellest, kumb neist tegevustest on kohaldatav. Samuti vaatavad krediidiasutused ja investeerimisühingud vähemalt kord aastas esindusliku valimi põhjal läbi igasse kogumisse kuuluvate individuaalsete riskipositsioonide seisundi, et tagada, et riskipositsioonid oleksid jätkuvalt õigetesse kogumitesse jagatud, ja korrigeerivad seda jagamist juhul, kui läbivaatamise tulemus ei õigusta senise jagamise kehtima jätmist.

3. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud metoodika jaoks, mida pädevad asutused kasutavad reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamise protsessi terviklikkuse hindamiseks, ning riskide regulaarse ja sõltumatu hindamise jaoks. EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 174 Mudelite kasutamine

Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab riskipositsioonide võlgnike või tehingute reitinguklassidesse või kogumitesse jagamiseks statistilisi mudeleid ja muid mehaanilisi meetodeid, peavad täidetud olema järgmised tingimused:

a) mudel on piisava prognoosivõimega ja selle kasutamine ei too kaasa omavahendite nõuete moonutamist. Sisendmuutujad moodustavad saadavate prognooside jaoks mõistliku ja tõhusa aluse. Mudel ei tohi sisaldada olulisi süstemaatilisi vigu;

b) krediidiasutusel või investeerimisühingul on mudelisse sisestavate andmete kontrollimiseks protsess, mis sisaldab andmete täpsuse, täielikkuse ja asjakohasuse hindamist;

c) mudeli väljatöötamiseks kasutatud andmed kajastavad krediidiasutuse või investeerimisühingu tegelike võlgnike või riskipositsioonide üldkogumit piisava esindatusega;

d) krediidiasutusel või investeerimisühingul on regulaarne mudeli valideerimise tsükkel, mis hõlmab mudeli toimimise ja stabiilsuse kontrolli, mudeli tehnilise kirjelduse läbivaatamist ja mudeli väljundite testimist tegelike tulemuste suhtes;

e) krediidiasutus või investeerimisühing täiendab statistilist mudelit inimese poolt tehtavate otsuste ja kontrolliga, et vaadata läbi mudelipõhised reitinguklassidesse ja kogumitesse määramised ja tagada mudelite asjakohane kasutamine. Läbivaatamisprotseduuri eesmärk on tuvastada ja piirata vigu, mis on seotud mudeli nõrkade külgedega. Inimese poolt tehtavates otsustes võetakse arvesse kogu asjakohast teavet, mida mudelis ei ole arvesse võetud. Krediidiasutus või investeerimisühing dokumenteerib selle, mil viisil inimese poolt tehtavaid otsuseid ja mudeli tulemusi kombineeritakse.

Artikkel 175 Reitingusüsteemide dokumenteerimine

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud dokumenteerivad oma reitingusüsteemide ülesehituse ja nende toimimise üksikasjad. Dokumentatsioon peab tõendama vastavust käesolevas jaos sätestatud nõuetele ja selles käsitletavate teemade hulka peavad kuuluma portfelli diferentseerimine, reitingukriteeriumid, võlgnikele ja riskipositsioonidele reitinguid määravate poolte ülesanded, reitinguklassidesse või kogumitesse jagamise läbivaatamise sagedus ja reitinguprotsessi juhtkonnapoolne järelevalve.

2. Krediidiasutus või investeerimisühing dokumenteerib reitingukriteeriumide valiku põhjendused ja seda toetava analüüsi. Krediidiasutus või investeerimisühing dokumenteerib kõik suuremad muudatused riskidele reitingu andmise protsessis ja kõnealune dokumentatsioon peab aitama tuvastada muudatusi, mis on tehtud riskidele reitingu andmise protsessis pärast pädevate asutuste poolset viimast läbivaatamist. Samuti tuleb dokumenteerida reitingute määramise korraldus, sealhulgas reitingute määramise protsess ja sisekontrolli struktuur.

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud dokumenteerivad spetsiifilised asutusesiseselt kasutatavad makseviivituse ja kahju määratlused ning tagavad nende kooskõla käesolevas määruses sätestatud määratlustega.

4. Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab reitinguprotsessis statistilisi mudeleid, peab ta dokumenteerima nende metoodika. Kõnealune materjal peab:

a) andma üksikasjaliku ülevaate teooriatest, eeldustest ning matemaatilistest ja empiirilistest alustest, mida kasutatakse hinnangute omistamisel reitinguklassidele, üksikutele võlgnikele ja riskipositsioonidele või nende kogumitele, ning mudeli hindamisel kasutatava(te)st andmeallika(te)st;

b) kehtestama mudeli valideerimiseks range statistilise protsessi, mis hõlmab viitajaga ja valimiväliste andmete põhjal tehtavaid mudeli toimimise teste;

c) viitama mis tahes asjaoludele, mille korral mudel ei toimi tulemuslikult.

5. Juhul kui krediidiasutus või investeerimisühing on saanud reitingusüsteemi või reitingusüsteemis kasutatava mudeli kolmandast isikust müüjalt ja see müüja keeldub andmast krediidiasutusele või investeerimisühingule teavet või piirab tema juurdepääsu teabele, mis käsitleb kõnealuses reitingusüsteemis või mudelis kasutatavat metoodikat või metoodika või mudeli väljatöötamisel aluseks olnud andmeid, põhjendusega, et sellise teabe näol on tegemist ärisaladusega, peab krediidiasutus või investeerimisühing pädevale asutusele teda rahuldaval viisil tõendama, et käesolevas artiklis sätestatud nõuded on täidetud.

Artikkel 176 Andmete kogumine ja säilitamine

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud koguvad ja säilitavad andmeid oma sisereitingute eri aspektide kohta vastavalt VIII osas sätestatule.

2. Äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete kohta ning selliste omakapitali investeeringute kohta, mille puhul krediidiasutus või investeerimisühing kasutab artikli 155 lõikes 3 sätestatud riskiparameetritel põhinevat meetodit, koguvad ja säilitavad krediidiasutused ja investeerimisühingud järgmisi andmeid:

a) võlgnike ja tunnustatud garantiiandjate täielik reitinguajalugu;

b) reitingute määramise kuupäevad;

c) reitingu määramisel aluseks olnud põhiandmed ja metoodika;

d) reitingu määramise eest vastutava isiku nimi;

e) andmed makseviivituses olevate võlgnike ja riskipositsioonide kohta;

f) kõnealuste makseviivituste tekkimise kuupäevad ja asjaolud;

g) andmed reitinguklassidega ja reitingute muutumisega seonduvate makseviivituse tõenäosuste ja realiseerunud makseviivituse määrade kohta.

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes ei kasuta makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid, koguvad ja säilitavad andmeid realiseerunud makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja artikli 161 lõikes 1 sätestatud väärtuste võrdluste kohta ning realiseerunud ümberhindlustegurite ja artikli 166 lõikes 8 sätestatud väärtuste võrdluste kohta.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kasutavad makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid, koguvad ja säilitavad järgmisi andmeid:

a) täielik andmeajalugu tehingutele määratud reitingute ning iga reitinguskaalaga seonduvate makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite hinnangute kohta;

b) reitingute määramise ja hinnangute andmise kuupäevad;

c) tehingutele reitingute määramisel ning makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite hinnangute andmisel aluseks olnud põhiandmed ja metoodika;

d) tehingule reitingu määranud isiku ning makseviivitusest tingitud kahjumäära ja ümberhindlusteguri hinnangud andnud isiku nimi;

e) andmed iga makseviivituses oleva riskipositsiooniga seonduvate prognoositud ja realiseerunud makseviivitusest tingitud kahjumäärade ning ümberhindlustegurite kohta;

f) nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, kes kajastavad garantiide või krediidituletisinstrumentide krediidiriski maandamise mõju makseviivitusest tingitud kahjumäära kaudu, andmed riskipositsiooni makseviivitusest tingitud kahjumäära kohta enne ja pärast garantii või krediidituletisinstrumendi mõju hindamist;

g) andmed iga makseviivituses oleva riskipositsiooni kahju komponentide kohta.

5. Jaenõuete kohta koguvad ja säilitavad krediidiasutused ja investeerimisühingud järgmisi andmeid:

a) andmed, mida kasutatakse riskipositsioonide reitinguklassidesse või kogumitesse jagamise protsessis;

b) andmed riskipositsioonide reitinguklasside või kogumitega seonduvate hinnanguliste makseviivituse tõenäosuste, makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite kohta;

c) andmed makseviivituses olevate võlgnike ja riskipositsioonide kohta;

d) makseviivituses olevate riskipositsioonide puhul andmed reitinguklasside või kogumite kohta, millesse riskipositsioon kuulus makseviivitusele eelnenud aasta jooksul, ning realiseerunud makseviivitusest tingitud kahjumäära ja ümberhindlusteguri väärtused;

e) andmed kvalifitseeruvate uuenevate jaenõuete kahjumäärade kohta.

Artikkel 177 Kapitali adekvaatsuse hindamisel kasutatavad stressitestid

1. Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel peavad olema usaldusväärsed kapitali adekvaatsuse hindamisel kasutatavad stressitestimise protsessid. Stressitestimine hõlmab selliste võimalike sündmuste ja majandustingimuste tulevaste muutuste väljaselgitamist, mis võiksid avaldada krediidiasutuse või investeerimisühingu krediidiriski positsioonidele ebasoodsat mõju, ja krediidiasutuse või investeerimisühingu selliste muutustega toimetuleku suutlikkuse hindamist.

2. Krediidiasutused ja investeerimisühingud teevad regulaarselt krediidiriski stressiteste, et hinnata teatavate konkreetsete tingimuste mõju oma krediidiriski kogukapitali nõuetele. Kasutatava testi valib krediidiasutus või investeerimisühing pädevate asutuste järelevalve all. Kasutatav test peab olema otstarbekas ja selles tuleb arvestada raskete, kuid siiski realiseeruda võivate majanduslanguse stsenaariumide mõju. Krediidiasutus või investeerimisühing hindab oma reitingute muutumist erinevate stressitesti stsenaariumide alusel. Testitavad portfellid peavad katma valdava osa krediidiasutuse või investeerimisühingu kogu riskipositsioonist.

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kasutavad artikli 153 lõikes 3 sätestatud käsitlust, arvestavad osana oma stressitestimise raamistikust krediidiriski kaitse andjate, eriti aga aktsepteeritavuse kriteeriumitele mittevastavate krediidiriski kaitse andjate krediidikvaliteedi halvenemise mõju.

2. alajagu Riski kvantifitseerimine

Artikkel 178 Võlgniku makseviivitus

1. Võlgniku puhul loetakse tekkinuks makseviivitus, kui on esinenud üks või mõlemad järgmistest juhtumitest: Jaenõuete puhul võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldada esimese lõigu punktides a ja b esitatud makseviivituse määratlust pigem konkreetse krediidilimiidi tasandil kui seoses laenuvõtja kõikide kohustuste kogusummaga.

a) krediidiasutus või investeerimisühing leiab, et võlgnik tõenäoliselt ei tasu tema vastu olevaid krediidi iseloomuga nõudeid krediidiasutusele või investeerimisühingule, tema emaettevõtjale või selle tütarettevõtjatele täielikult, kui krediidiasutus või investeerimisühing ei rakendaks selliseid meetmeid nagu tagatise realiseerimine;

b) võlgnik on jätnud tema vastu oleva mis tahes olulise krediidi iseloomuga nõude krediidiasutusele või investeerimisühingule, tema emaettevõtjale või selle tütarettevõtjatele üle 90 päeva tasumata. Jaenõuete klassi kuuluvate elamukinnisvara või VKE ärikinnisvaraga tagatud nõuete puhul ning samuti avaliku sektori asutuste vastu esitatavate nõuete puhul võivad pädevad asutused asendada 90 päeva 180 päevaga. 180 päeva ei kohaldata artikli 127 kohaldamisel.

2. Lõike 1 punkti b kohaldamisel kohaldatakse järgmist:

a) arvelduskrediidi puhul algab viivispäevade loendamine alates päevast, mil võlgnik ületas kokkulepitud krediidilimiidi, võlgnikule teatati krediidilimiidi vähendamisest allapoole nõude jääki või võlgnik kasutas krediidilimiiti ilma loata ning tegemist on olulise summaga;

b) punkti a kohaldamisel tähendab kokkulepitud krediidilimiit mis tahes krediidilimiiti, mille krediidiasutus või investeerimisühing on määranud ja millest ta võlgnikku on teavitanud;

c) krediitkaartide korral algab viivispäevade loendamine minimaalse tagasimakse maksetähtpäevast;

d) tähtajaks tasumata krediidi iseloomuga nõude olulisust hinnatakse pädevate asutuste poolt määratud piirmäära suhtes. See piirmäär peab kajastama pädeva asutuse poolt mõistlikuks peetavat riskitaset;

e) krediidiasutustel ja investeerimisühingutel peavad olema dokumenteeritud põhimõtted viivispäevade arvestamise kohta, eelkõige tähtaegade uuendamise ning pikendamiste, muudatuste või edasilükkamiste, uuendamiste ja olemasolevate kontode tasaarvestamise kohta. Neid põhimõtteid tuleb kohaldada aja jooksul järjepidevalt ning need peavad olema kooskõlas krediidiasutuse või investeerimisühingu sisemiste riskijuhtimise ja otsuste tegemise protsessidega.

3. Lõike 1 punkti a kohaldamisel tuleb tõenäolisele maksmatajätmisele osutavaks pidada järgmisi asjaolusid:

a) krediidiasutus või investeerimisühing liigitab võlgniku vastu oleva krediidi iseloomuga nõude viivisnõudeks;

b) krediidiasutus või investeerimisühing kajastab spetsiifilise krediidiriskiga korrigeerimise tulenevalt sellest, et võlgniku krediidikvaliteeti peetakse pärast nõude tekkimist oluliselt langenuks;

c) krediidiasutus või investeerimisühing müüb võlgniku vastu oleva krediidi iseloomuga nõude olulise majandusliku kahjuga;

d) krediidiasutus või investeerimisühing on nõus võlgniku vastu oleva krediidi iseloomuga nõude restruktureerimisega makseraskuste tõttu, mis tõenäoliselt vähendab finantskohustust tulenevalt põhisummast, intressist või vajaduse korral teenustasudest olulises summas loobumise või tasumise tähtaja edasilükkamise tõttu. Riskiparameetritel põhineva meetodi kohaselt hinnatavate omakapitali investeeringute korral hõlmab see omakapitali investeeringu enda makseraskustest tulenevat restruktureerimist;

e) krediidiasutus või investeerimisühing on esitanud taotluse võlgniku suhtes pankrotimenetluse või muu sarnase menetluse algatamiseks seoses krediidi iseloomuga nõudega, mis krediidiasutusel või investeerimisühingul, tema emaettevõtjal või selle tütarettevõtjatel on võlgniku vastu;

f) võlgnik on esitanud pankrotiavalduse või tema suhtes on algatatud pankrotimenetlus või muu sarnane kaitsemenetlus, mis väldiks või lükkaks edasi tema vastu oleva krediidi iseloomuga nõude tasumist krediidiasutusele või investeerimisühingule, tema emaettevõtjale või selle tütarettevõtjatele.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kasutavad väliseid andmeid, mis ei ole vastavuses lõikes 1 sätestatud makseviivituse määratlusega, teevad asjakohased korrigeerimised, et saavutada see, et need oleksid makseviivituse määratlusega üldjoontes vastavuses.

5. Kui krediidiasutus või investeerimisühing leiab, et eelnevalt makseviivituses olnud nõue on selline, et ühtki makseviivitusele osutavat asjaolu enam ei esine, annab krediidiasutus või investeerimisühing võlgnikule või tehingule reitingu selliselt, nagu ta teeb seda makseviivituses mitteolevate nõuete puhul. Kui hiljem tekib taas vastavus makseviivituse määratlusele, loetakse toimunuks järgmine makseviivituse juht.

6. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada tingimused, mille alusel pädev asutus kehtestab lõike 2 punktis d osutatud piirmäära. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

7. EBA annab välja suunised käesoleva artikli kohaldamiseks. Kõnealused suunised võetakse vastu määruse (EL) nr 1093/2010 artiklis 16 sätestatud korras.

Artikkel 179 Hindamise üldised nõuded

1. Reitinguklasside või kogumitega seotud riskiparameetrite kvantifitseerimisel peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldama järgmisi nõudeid: Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad riskikaalude arvutamiseks ja oma asutusesisestel eesmärkidel erinevaid hinnanguid, tuleb see dokumenteerida ning see peab olema mõistlik. Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud suudavad tõendada oma pädevatele asutustele, et enne 1. jaanuari 2007 kogutud andmeid on asjakohaselt korrigeeritud, et saavutada see, et need oleksid üldjoontes vastavuses artiklis 178 sätestatud makseviivituse määratlusega või kahjuga, võivad pädevad asutused lubada krediidiasutustele ja investeerimisühingutele teatavat paindlikkust andmete suhtes nõutavate standardite kohaldamisel.

a) krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiparameetrite sisehinnangud makseviivituse tõenäosuse, makseviivitusest tingitud kahjumäära, ümberhindlusteguri ja oodatava kahju määra kohta peavad põhinema kõigil asjakohastel andmetel, teabel ja meetoditel. Hinnangud saadakse ajaloolise kogemuse ja empiiriliste tõendite alusel ja need ei põhine vaid subjektiivsetel kaalutlustel. Hinnangud peavad olema usutavad ja arusaadavad ning põhinema vastavate riskiparameetrite olulistel teguritel. Mida vähem andmeid krediidiasutusel või investeerimisühingul on, seda konservatiivsemaid hinnanguid peab ta andma;

b) krediidiasutus või investeerimisühing peab suutma oma varasemates kahjukogemustes eristada makseviivituse sagedust, makseviivitusest tingitud kahjumäära, ümberhindlustegurit või oodatava kahju määra hinnangute kasutamisel kahju selliste tegurite lõikes, mida ta peab vastavate riskiparameetrite teguriteks. Krediidiasutuse või investeerimisühingu hinnangud peavad kajastama pikaajalist kogemust;

c) krediidiasutus või investeerimisühing peab võtma arvesse kõiki muutusi laenuandmise praktikas või sissenõudmise protsessis artikli 180 lõike 1 punktis h ja lõike 2 punktis e, artikli 181 lõike 1 punktis j ja lõikes 2 ning artikli 182 lõigetes 2 ja 3 viidatud vaatlusperioodidel. Krediidiasutuse või investeerimisühingu hinnangud peavad kajastama tehnoloogia arengu ning uute andmete ja muu teabe mõju, kui need muutuvad kättesaadavaks. Krediidiasutused ja investeerimisühingud vaatavad oma hinnangud läbi uue teabe ilmnemisel, kuid vähemalt kord aastas;

d) hinnangu andmisel alusandmetena kasutatud riskipositsioonid, andmete loomisel kasutatud laenuandmise standardid ja muud asjaomased näitajad peavad olema võrreldavad krediidiasutuse või investeerimisühingu riskipositsioonide ja standarditega. Andmete aluseks olevad majandus- ja turutingimused peavad olema võrreldavad praeguste ja prognoositavate tingimustega. Riskipositsioonide arv valimis ja kvantifitseerimiseks kasutatavate andmete ajavahemik peavad olema piisavad, et krediidiasutus või investeerimisühing oleks veendunud oma hinnangute täpsuses ja usaldusväärsuses;

e) ostetud nõuete puhul peavad hinnangud kajastama kogu ostjast krediidiasutusele või investeerimisühingule kättesaadavat asjakohast teavet aluseks olevate nõuete kvaliteedi kohta, sealhulgas andmeid sarnaste kogumite kohta, mida pakuvad müüja, ostjast krediidiasutus või investeerimisühing või välised allikad. Ostjast krediidiasutus või investeerimisühing hindab kõiki müüjalt saadud andmeid, millele ta tugineb;

f) krediidiasutus või investeerimisühing korrigeerib oma hinnangud konservatiivsemaks sõltuvalt eeldatavast hinnangute veavahemikust. Kui meetodeid ja andmeid peetakse vähem veenvaks, on eeldatav veavahemik suurem ja ka konservatiivsus peab suurem olema.

2. Kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab andmeid, mis on koondatud eri krediidiasutustest või investeerimisühingutest, tuleb tal täita järgmiseid nõudeid:

a) kogumis olevate teiste krediidiasutuste ja investeerimisühingute reitingusüsteemid ja kriteeriumid on sarnased tema enda kasutatavatega;

b) kogum on esinduslik portfelli suhtes, mille jaoks koondatud andmeid kasutatakse;

c) krediidiasutus või investeerimisühing kasutab koondatud andmeid aja jooksul järjepidevalt oma hinnangute jaoks;

d) krediidiasutus või investeerimisühing peab tagama oma reitingusüsteemide terviklikkuse;

e) krediidiasutus või investeerimisühing säilitab organisatsioonisiseselt piisava arusaama oma reitingusüsteemidest, sealhulgas suutlikkuse tulemuslikult jälgida ja auditeerida reitingu andmise protsessi.

Artikkel 180 Makseviivituse tõenäosuse hindamise erinõuded

1. Reitinguklasside või kogumitega seotud riskiparameetrite kvantifitseerimisel kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud Äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul ning selliste omakapitali investeeringute puhul, mille korral krediidiasutus või investeerimisühing kasutab artikli 153 lõikes 3 sätestatud riskiparameetritel põhinevat meetodit, järgmisi makseviivituse tõenäosuse hindamise erinõudeid:

a) krediidiasutused ja investeerimisühingud hindavad makseviivituse tõenäosusi võlgniku reitinguklasside lõikes pikaajalise vaatlusperioodi üheaastaste makseviivituse määrade keskmise alusel. Makseviivituse tõenäosuse hinnangud suure finantsvõimendusega võlgnike puhul või võlgnike puhul, kelle varad on valdavalt kaubeldavad varad, kajastavad alusvara tulemusnäitajaid, võttes aluseks stressiolukorra volatiilsuse perioodid;

b) äriühingute vastu olevate ostetud nõuete puhul võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud hinnata oodatava kahju määra (EL) võlgniku reitinguklassi lõikes pikaajalise vaatlusperioodi üheaastaste realiseerunud kahjumäärade keskmise alusel;

c) kui krediidiasutus või investeerimisühing tugineb äriühingute vastu olevate ostetud nõuete makseviivituse tõenäosuste ja makseviivitusest tingitud kahjumäärade pikaajalise keskmise hinnangu tuletamisel oodatava kahju määra hinnangule ning makseviivituse tõenäosuse või makseviivitusest tingitud kahjumäära asjakohasele hinnangule, peab kogukahju hindamise protsess vastama üldistele makseviivituse tõenäosuse ja makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamise standarditele, mis on sätestatud käesolevas osas, ja tulemus peab vastama artikli 181 lõike 1 punktis a sätestatud makseviivitusest tingitud kahjumäära põhimõttele;

d) krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad makseviivituse tõenäosuse hindamise tehnikaid ainult koos toetava analüüsiga. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võtavad arvesse subjektiivsete kaalutluste tähtsust eri tehnikate tulemuste kombineerimisel ning tehnikatest ja teabest tulenevate piirangute tõttu tehtavatel korrigeerimistel;

e) kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab makseviivituse tõenäosuse hindamisel andmeid sisemiste makseviivituste esinemise kohta, peavad hinnangud kajastama laenude väljastamise standardeid ning mis tahes erinevusi andmete aluseks olnud reitingusüsteemi ja hetkel kasutatava reitingusüsteemi vahel. Kui laenude väljastamise standardid või reitingusüsteemid on muutunud, suurendab krediidiasutus või investeerimisühing makseviivituse tõenäosuse hinnangu konservatiivsust;

f) kui krediidiasutus või investeerimisühing seob oma sisemised reitinguklassid krediidikvaliteeti hindava asutuse või sarnase organisatsiooni kasutatava reitinguskaalaga või kaardistab need kõnealusel skaalal ning seejärel määrab oma reitinguklassidele kõnealuse välise organisatsiooni reitinguklasside puhul esinenud makseviivituse määra, tuginetakse kaardistamisel sisemiste reitingukriteeriumide ja välise organisatsiooni kasutatavate kriteeriumide võrdlusele ning mis tahes ühiste võlgnike sise- ja välisreitingu võrdlusele. Kaardistamise meetodis ja alusandmetes tuleb vältida moonutusi ja vastuolusid. Kvantifitseerimiseks kasutatavate andmete aluseks olevad väliste organisatsioonide kriteeriumid keskenduvad vaid makseviivituse riskile ega kajasta tehingu tunnuseid. Krediidiasutuse või investeerimisühingu analüüs sisaldab kasutatud makseviivituse määratluste võrdlust kooskõlas artiklis 178 esitatud nõuetega. Krediidiasutus või investeerimisühing dokumenteerib kõnealuse kaardistamise põhimõtted;

g) kui krediidiasutus või investeerimisühing kasutab makseviivituse prognoosimisel statistilisi mudeleid, on tal lubatud hinnata makseviivituse tõenäosusi kui kõnealusesse reitinguklassi kuuluvate üksikute võlgnike makseviivituse tõenäosuse hinnangute aritmeetilist keskmist. Makseviivituse tõenäosuse mudelite kasutamine krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt sellisel eesmärgil peab vastama artiklis 174 sätestatud standarditele;

h) olenemata sellest, kas krediidiasutus kasutab makseviivituse tõenäosuse hindamisel väliseid, sisemisi või koondatud andmeallikaid või nende kolme kombinatsiooni, peab kasutatava ajaloolise vaatlusperioodi pikkus olema vähemalt ühe allika puhul vähemalt viis aastat. Kui kättesaadav vaatlusperiood on mis tahes allika puhul pikem ja need andmed on asjakohased, kasutatakse pikemat perioodi. Käesolevat punkti kohaldatakse ka riskiparameetritel põhineva meetodi kohaldamisel omakapitali suhtes. Pädevate asutuste loal võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes ei ole saanud pädevatelt asutustelt artikli 143 kohast luba kasutada makseviivitusest tingitud kahjumäärade või ümberhindlustegurite sisehinnanguid, kasutada sisereitingute meetodi rakendamisel asjakohaseid kaheaastase perioodi andmeid. Kõnealust perioodi pikendatakse igal aastal ühe aasta võrra kuni asjaomased andmed hõlmavad viieaastast perioodi.

2. Jaenõuete puhul kohaldatakse järgmiseid nõudeid: Ostetud jaenõuete puhul võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutada väliseid ja sisemisi võrdlusandmeid. Krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad võrdlusalustena kõiki asjakohaseid andmeallikaid.

a) krediidiasutused ja investeerimisühingud hindavad makseviivituse tõenäosusi võlgniku reitinguklasside või kogumite lõikes pikaajalise vaatlusperioodi üheaastaste makseviivituse määrade keskmise alusel;

b) makseviivituse tõenäosuse hinnangud võib tuletada ka kogukahju hinnangust ja asjakohastest makseviivitusest tingitud kahjumäärade hinnangutest;

c) krediidiasutused ja investeerimisühingud käsitlevad nõuete reitinguklassidesse või kogumitesse jagamiseks kasutatavaid siseandmeid kahju tunnuste hindamisel esmase teabeallikana. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad kasutada väliseid andmeid (sealhulgas koondatud andmeid) või statistilisi kvantifitseerimise mudeleid, tingimusel et on olemas mõlemad järgmised tugevad seosed:

i) seos krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt nõuete reitinguklassidesse või kogumitesse jagamisel kohaldatava protsessi ja väliste andmeallikate poolt kasutatud protsessi vahel ning

ii) seos krediidiasutuste või investeerimisühingu sisemise riskiprofiili ja väliste andmete koosseisu vahel;

d) kui krediidiasutus või investeerimisühing tugineb jaenõuete makseviivituse tõenäosuse ja makseviivitusest tingitud kahjumäära pikaajalise keskmise hinnangu tuletamisel kogukahju hinnangule ja asjakohasele makseviivituse tõenäosuse ja makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangule, peab kogukahju hindamise protsess vastama üldistele makseviivituse tõenäosuse ja makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamise standarditele, mis on sätestatud käesolevas osas, ja tulemus peab vastama artikli 181 lõike 1 punktis a sätestatud makseviivitusest tingitud kahjumäära põhimõttele;

e) olenemata sellest, kas krediidiasutus või investeerimisühing kasutab kahjutunnuste hindamisel väliseid, sisemisi või koondatud andmeallikaid või nende kolme kombinatsiooni, peab kasutatava ajaloolise vaatlusperioodi pikkus vähemalt ühe allika puhul olema vähemalt viis aastat. Kui kättesaadav vaatlusperiood on mis tahes allika puhul pikem ja need andmed on asjakohased, kasutatakse pikemat perioodi. Krediidiasutus või investeerimisühing võib ajaloolistele andmetele anda väiksema kaalu juhul, kui hilisemate andmete kasutamine võimaldab kahjumäärasid usaldusväärsemalt prognoosida. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad pädeva asutuse loal kasutada sisereitingute meetodi rakendamisel asjakohaseid kaheaastase perioodi andmeid. Kõnealust perioodi pikendatakse igal aastal ühe aasta võrra kuni asjaomased andmed hõlmavad viieaastast perioodi;

f) krediidiasutused ja investeerimisühingud teevad kindlaks riskiparameetrite prognoositud muutused krediidiriski positsioonide kehtivusaja jooksul (hooajaline mõju) ja analüüsivad neid.

3. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, millega täpsustatakse järgmist: EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

a) tingimused, mille alusel pädevad asutused võivad anda lõike 1 punktis h ja lõike 2 punktis e osutatud load;

b) metoodika, mille alusel pädevad asutused hindavad metoodikat, mida krediidiasutus või investeerimisühing kasutab makseviivituse tõenäosuse hindamiseks vastavalt artiklile 143.

Artikkel 181 Makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnangute erinõuded

1. Reitinguklasside või kogumitega seotud riskiparameetrite kvantifitseerimisel kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud järgmisi makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnangute erinõudeid:

a) krediidiasutused ja investeerimisühingud hindavad makseviivitusest tingitud kahjumäärasid tehingupõhiste reitinguklasside või kogumite lõikes tehingupõhiste reitinguklasside või kogumite keskmiste realiseerunud makseviivitusest tingitud kahjumäärade alusel, kasutades selleks kõiki andmeallikates täheldatud makseviivituse juhtusid (makseviivituste arvuga kaalutud keskmine);

b) krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad majanduslanguse puhuks sobivaid makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnanguid, kui need on konservatiivsemad kui pikaajalised keskmised hinnangud. Kui reitingusüsteemi realiseerunud makseviivitusest tingitud kahjumäärad on reitinguklasside või kogumite lõikes eeldatavalt aja jooksul konstantsed, peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud korrigeerima riskiparameetrite hinnanguid reitinguklasside või kogumite kaupa, et vähendada majanduslangusest tulenevat mõju omavahenditele;

c) krediidiasutus või investeerimisühing võtab arvesse mis tahes sõltuvuse määra võlgniku ja tagatise või tagatise andja riskide vahel. Märkimisväärse sõltuvuse astmega juhtusid käsitletakse konservatiivselt;

d) krediidiasutused ja investeerimisühingud käsitlevad alusvaraks oleva kohustuse ja tagatise valuutade mittevastavusi makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangus konservatiivselt;

e) kui makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes võetakse arvesse tagatise olemasolu, ei põhine need hinnangud ainult tagatise hinnangulisel turuväärtusel. Makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes tuleb arvestada mõjuga, mis tuleneb krediidiasutuste ja investeerimisühingute võimalikust suutmatusest saavutada kiiresti kontroll tagatise üle ja see realiseerida;

f) kui makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes võetakse arvesse tagatise olemasolu, kehtestavad krediidiasutused ja investeerimisühingud 4. peatüki 3. jaos sätestatuga üldiselt vastavuses olevad sisemised nõuded tagatiste haldamisele, õiguskindlusele ja riskijuhtimisele;

g) kui krediidiasutus või investeerimisühing võtab tagatist arvesse vastaspoole krediidiriski riskipositsiooni väärtuse määramisel vastavalt 6. peatüki 5. või 6. jaole, ei võta ta makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes arvesse summasid, mida loodetakse saada tagasi asjaomase tagatise arvel;

h) juba makseviivituses olevate riskipositsioonide puhul kasutab krediidiasutus või investeerimisühing iga riskipositsiooni oodatava kahju määra täpseimate hinnangute summat, võttes arvesse antud ajahetke majanduskeskkonna tingimusi ja riskipositsiooni staatust ning maksevõime taastamise perioodi ajal, st makseviivituse kuupäeva ja riskipositsiooni lõpliku likvideerimise vahelisel ajal, tekkida võivatest täiendavatest ootamatutest kahjudest tingitud kahjumäära suurenemise hinnangut;

i) kui viivises olevad maksmata teenustasud on kapitaliseeritud krediidiasutuse või investeerimisühingu kasumiaruandes, lisatakse need krediidiasutuse või investeerimisühingu riskipositsiooni ja kahju arvestusele;

j) äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul põhinevad makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangud vähemalt ühe andmeallika puhul vähemalt viie aasta andmetel, kusjuures perioodi pikendatakse pärast rakendamist igal aastal ühe aasta võrra, kuni saavutatakse vähemalt seitsme aasta pikkune periood. Kui kättesaadav vaatlusperiood on mis tahes allika puhul pikem ja need andmed on asjakohased, kasutatakse pikemat perioodi.

2. Jaenõuete puhul võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud teha järgmist: Jaenõuete korral põhinevad makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangud vähemalt viie aasta andmetel. Krediidiasutus või investeerimisühing võib ajaloolistele andmetele anda väiksema kaalu juhul, kui hilisemate andmete kasutamine võimaldab kahjumäärasid usaldusväärsemalt prognoosida. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad pädeva asutuse loal kasutada sisereitingute meetodi rakendamisel asjakohaseid kaheaastase perioodi andmeid. Kõnealust perioodi pikendatakse igal aastal ühe aasta võrra kuni asjaomased andmed hõlmavad viieaastast perioodi.

a) tuletada makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangud realiseerunud kahjudest ja asjakohastest makseviivituste tõenäosuse hinnangutest;

b) kajastada tuleviku krediidilimiidi kasutust kas oma ümberhindlustegurites või makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes;

c) ostetud jaenõuete puhul kasutada makseviivitusest tingitud kahjumäärade hindamiseks väliseid ja sisemisi võrdlusandmeid.

a) lõikes 1 osutatud majanduslanguse iseloom, tõsidus ja kestus;

b) tingimused, mille alusel pädev asutus võib lubada krediidiasutusel või investeerimisühingul vastavalt lõikele 2 kasutada asjakohaseid kaheaastase perioodi andmeid, kui krediidiasutus või investeerimisühing rakendab sisereitingute meetodit.

Artikkel 182 Ümberhindlustegurite sisehinnangute erinõuded

1. Reitinguklasside või kogumitega seotud riskiparameetrite kvantifitseerimisel kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud järgmisi ümberhindlustegurite sisehinnangute erinõudeid:

a) krediidiasutused ja investeerimisühingud hindavad ümberhindlustegureid tehingupõhiste reitinguklasside või kogumite lõikes tehingupõhiste reitinguklasside või kogumite keskmiste realiseerunud ümberhindlustegurite alusel, kasutades selleks makseviivituste arvuga kaalutud keskmist, mis leitakse andmeallikates täheldatud kõikide makseviivituse juhtude põhjal;

b) krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad majanduslanguse puhuks sobivaid ümberhindlustegurite hinnanguid, kui need on konservatiivsemad kui pikaajalised keskmised hinnangud. Kui reitingusüsteemi realiseerunud ümberhindlustegurid on reitinguklasside või kogumite lõikes eeldatavalt aja jooksul konstantsed, peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud korrigeerima riskiparameetrite hinnanguid reitinguklasside või kogumite kaupa, et vähendada majanduslangusest tulenevat mõju omavahenditele;

c) krediidiasutuste ja investeerimisühingute ümberhindlustegurite hinnangud peavad kajastama võlgniku täiendavat krediidilimiidi kasutamise võimalikkust enne ja pärast makseviivituse tekkimist. Ümberhindlusteguri hinnang peab olema konservatiivsem, kui on põhjust eeldada tugevamat positiivset korrelatsiooni makseviivituste sageduse ja ümberhindlusteguri suuruse vahel;

d) ümberhindlustegurite hindamisel võtavad krediidiasutused ja investeerimisühingud arvesse oma konkreetseid põhimõtteid ja strateegiaid, mis on võetud vastu seoses kontode jälgimise ja maksete töötlemisega. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad samuti võtma arvesse oma suutlikkust ja tahet hoida ära edaspidist krediidilimiidi kasutamist olukordades, mis on lähedased makseviivitusele, näiteks lepingute rikkumised ja muud tehnilise makseviivituse juhud;

e) krediidiasutustel ja investeerimisühingutel peavad olema kehtestatud piisavad süsteemid ja protseduurid selleks, et jälgida tehingusummasid, krediidiliinide kasutatud osa ja kogu krediidilimiidi suhet ning kasutatud osa muutusi võlgnike ja reitinguklasside lõikes. Krediidiasutus või investeerimisühing peab suutma jälgida igapäevaselt laenujääke;

f) kui krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad riskiga kaalutud vara arvutamiseks ja asutusesisestel eesmärkidel erinevaid ümberhindlustegurite hinnanguid, tuleb see dokumenteerida ja see peab olema mõistlik.

2. Äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul põhinevad ümberhindlustegurite hinnangud vähemalt ühe andmeallika puhul vähemalt viie aasta andmetel, kusjuures perioodi pikendatakse pärast rakendamist igal aastal ühe aasta võrra, kuni saavutatakse vähemalt seitsme aasta pikkune periood. Kui kättesaadav vaatlusperiood on mis tahes allika puhul pikem ja need andmed on asjakohased, kasutatakse pikemat perioodi.

3. Jaenõuete puhul võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kajastada tuleviku krediidikasutust kas ümberhindlustegurites või makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes. Jaenõuete puhul põhinevad ümberhindlustegurite hinnangud vähemalt viie aasta andmetel. Erandina lõike 1 punktist a võib krediidiasutus või investeerimisühing anda ajaloolistele andmetele väiksema kaalu juhul, kui hilisemad andmed võimaldavad tuleviku krediidikasutust usaldusväärsemalt prognoosida. Pädevate asutuse loal võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutada sisereitingute meetodi rakendamisel asjakohaseid kaheaastase perioodi andmeid. Kõnealust perioodi pikendatakse igal aastal ühe aasta võrra kuni asjaomased andmed hõlmavad viieaastast perioodi.

4. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, millega täpsustatakse järgmist: EBA esitab need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklites 10 kuni 14.

a) lõikes 1 osutatud majanduslanguse iseloom, tõsidus ja kestus;

b) tingimused, mille alusel pädev asutus võib lubada krediidiasutusel või investeerimisühingul kasutada asjakohaseid andmeid, mis hõlmavad kaheaastast ajavahemikku ajal, mil krediidiasutus või investeerimisühing rakendab sisereitingute meetodit esimest korda.

Artikkel 183 Nõuded hindamaks garantiide ja krediidituletisinstrumentide mõju äriühingute, krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevatele nõuetele, kui kasutatakse makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnanguid, ning jaenõuetele

1. Seoses aktsepteeritavate garantiiandjate ja garantiidega kohaldatakse järgmisi nõudeid:

a) krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on selgelt määratletud kriteeriumid selle kohta, millist liiki garantiiandjate antud garantiid nad võtavad arvesse riskiga kaalutud vara arvutamisel;

b) tunnustatud garantiiandjate suhtes kohaldatakse samu eeskirju, mis on sätestatud võlgnike suhtes artiklites 171, 172 ja 173;

c) garantii olemasolu on kirjalikult tõendatud, see ei ole garantii andja poolt tühistatav, see on jõus kuni kohustuse täieliku täitmiseni (garantii summa ja tähtaja ulatuses) ja on garantii andja vastu õiguslikult täitmisele pööratav selles jurisdiktsioonis, kus garantii andjal on varasid arestimiseks ja kohtuotsuse täitmiseks. Tingimuslikke garantiisid, millega kaasnevad tingimused, mille kohaselt garantii andja võib kohustuse täitmisest loobuda, võib aktsepteerida pädevate asutuste loal. Garantii andja liigi määramise kriteeriumides võetakse piisavalt arvesse riski maandamise mõju mis tahes võimalikku vähenemist.

2. Krediidiasutusel või investeerimisühingul on selgelt määratletud kriteeriumid reitinguklasside, kogumite või makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangute korrigeerimiseks ning jaenõuete ja aktsepteeritavate ostetud nõuete puhul nõuete reitinguklassidesse või kogumitesse jagamise kord, et kajastada garantiide mõju riskiga kaalutud vara arvutamisel. Need kriteeriumid peavad vastama artiklites 171, 172 ja 173 sätestatud nõuetele. Kriteeriumid peavad olema usutavad ja arusaadavad. Nendega hinnatakse garantii andja võimet ja tahet täita garantiist tulenevaid kohustusi, garantii andja tehtavate maksete tõenäolist ajastust, ning seda, mil määral on garantii andja suutlikkus täita garantiiga seotud kohustusi korrelatsioonis võlgniku tagasimakse suutlikkusega ja millises ulatuses jääb võlgniku suhtes alles jääkrisk.

3. Käesolevas artiklis garantiidele sätestatud nõudeid kohaldatakse ka ühe alusvaraga krediidituletisinstrumentide suhtes. Juhul kui esineb mittevastavus krediidituletisinstrumendi alusvaraks oleva võlainstrumendi ja krediidituletisinstrumendi tingimuste aluseks oleva võlainstrumendi või krediidisündmuse toimumise kindlakstegemiseks kasutava võlainstrumendi vahel, kohaldatakse artikli 216 lõikes 2 sätestatud nõudeid. Jaenõuete ja aktsepteeritavate ostetud nõuete puhul kohaldatakse nõuete reitinguklassidesse või kogumitesse jagamisel käesolevat lõiget. Kriteeriumidega käsitletakse krediidituletisinstrumentidest tulenevate väljamaksete struktuuri ja hinnatakse konservatiivselt selle mõju sissenõudmiste tasemele ja ajastusele. Krediidiasutus või investeerimisühing võtab arvesse, millises ulatuses jäävad alles muud liiki jääkriskid.

4. Lõigetes 1–3 sätestatud nõudeid ei kohaldata krediidiasutuste ja investeerimisühingute, keskvalitsuste ja keskpankade ning artikli 201 lõike 1 punktis g sätestatud nõuetele vastavate äriühingute antud garantiide suhtes, kui krediidiasutus või investeerimisühing on saanud loa kohaldada selliste üksuste vastu olevate nõuete suhtes standardmeetodit vastavalt artiklitele 148 ja 150. Kõnealusel juhul kohaldatakse 4. peatükis sätestatud nõudeid.

5. Jaegarantiide puhul kohaldatakse lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud nõudeid ka riskipositsioonide reitinguklassidesse või kogumitesse jagamise ja makseviivituse tõenäosuse hindamise korral.

6. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada tingimused, mille alusel pädevad asutused võivad lubada arvesse võtta tingimuslikke garantiisid. EBA need osutatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

Artikkel 184 Tingimused ostetud nõuete puhul

1. Ostetud nõuete reitinguklasside või kogumitega seotud riskiparameetrite kvantifitseerimisel tagavad krediidiasutused ja investeerimisühingud, et lõigetes 2–6 sätestatud tingimused on täidetud.

2. Tehingu struktuuriga peab olema tagatud see, et kõikide prognoositavate asjaolude korral on krediidiasutusel või investeerimisühingul tegelik omandiõigus ja kontroll kõigi nõuetest saadavate laekumiste üle. Kui võlgnik teostab makseid otse nõuete müüjale või maksete vahendajale, peab krediidiasutus või investeerimisühing korrapäraselt kontrollima, et maksed tehakse täies ulatuses ja lepinguliste tingimuste alusel. Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on protseduurid selle tagamiseks, et omandiõigus nõuete ja laekumiste suhtes on kaitstud pankrotist tulenevate viivituste või juriidiliste vaidluste eest, mis võiksid oluliselt edasi lükata laenuandja võimalusi realiseerida või üle anda nõudeid või takistada tal säilitada kontrolli laekumiste üle.

3. Krediidiasutus või investeerimisühing jälgib nii ostetud nõuete kvaliteeti kui ka nõuete müüja ja maksete vahendaja finantsseisundit. Kohaldatakse järgmist:

a) krediidiasutus või investeerimisühing hindab ostetud nõuete kvaliteedi ja nii nõuete müüja kui ka maksete vahendaja finantsseisundi vahelist korrelatsiooni ning kehtestab sisemised põhimõtted ja protseduurid, mis tagavad piisava kaitse mis tahes eriolukordade vastu, sealhulgas määrab sisemise riskireitingu igale nõuete müüjale ja maksete vahendajale;

b) krediidiasutusel või investeerimisühingul on selged ja tulemuslikud põhimõtted ja protseduurid nõuete müüjate ja maksete vahendajate aktsepteeritavuse kindlaksmääramiseks. Krediidiasutus või investeerimisühing või tema esindaja peab korrapäraselt kontrollima nõuete müüjate ja maksete vahendajate tegevust, et teha kindlaks nõuete müüjate ja maksete vahendajate esitatud aruannete õigsus, avastada pettusi või tegevuse nõrkusi ning kontrollida nõuete müüja krediidieeskirjade kvaliteeti ja maksete vahendaja sissenõudmiseeskirju ja -menetlusi. Selliste läbivaatuste tulemused tuleb dokumenteerida;

c) krediidiasutus või investeerimisühing hindab ostetud nõuete kogumite iseloomulikke tunnuseid, sealhulgas ülelaekumisi, müüja maksevõlgnevuste ajalugu, ebatõenäoliselt laekuvaid nõudeid ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete allahindlusi, nõuete maksetingimusi ja võimalikke vastunõudeid;

d) krediidiasutusel või investeerimisühingul on tulemuslikud põhimõtted ja protseduurid ühe võlgniku suhtes riskide kontsentreerumise jälgimiseks koondalusel nii ostetud nõuete kogumite siseselt kui nende lõikes;

e) krediidiasutus või investeerimisühing tagab, et ta saab maksete vahendajalt õigeaegselt ja piisavalt üksikasjalikke aruandeid nõuete aegumiste ja lahjenduste kohta, et tagada vastavus krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritavuse kriteeriumidega ja ostetud nõudeid käsitleva ettemaksete korraga ning tagada tõhusad meetmed nõuete müüja müügi- ja lahjendustingimuste jälgimiseks ja kinnitamiseks.

4. Krediidiasutusel või investeerimisühingul on süsteemid ja protseduurid nõuete müüja finantsseisundi ja ostetud nõuete kvaliteedi halvenemise kindlakstegemiseks varases staadiumis ning tekkivate probleemide ennetavaks käsitlemiseks. Eelkõige peavad krediidiasutusel või investeerimisühingul olema selged ja tulemuslikud põhimõtted, protseduurid ja infosüsteemid lepingu rikkumiste jälgimiseks ning selged ja tulemuslikud põhimõtted ja protseduurid õiguslike meetmete võtmiseks ja probleemsete ostetud nõuetega tegelemiseks.

5. Krediidiasutusel või investeerimisühingul on selged ja tulemuslikud põhimõtted ja protseduurid, mis reguleerivad ostetud nõuete, krediidi andmise ja laekumiste kontrollimist. Eelkõige nähakse kirjalike sisemiste põhimõtetega ette kõik nõuete ostmise programmi olulised elemendid, sealhulgas ettemaksete määrad, aktsepteeritavad tagatised, vajalikud dokumendid, kontsentratsiooni piirmäärad ja laekumiste käsitlemise viis. Nendes elementides võetakse asjakohaselt arvesse kõiki asjaomaseid ja olulisi tegureid, sealhulgas nõuete müüja ja maksete vahendaja finantsseisundit, riskide kontsentreerumist ning ostetud nõuete kvaliteedi ja nõuete müüja kliendibaasi suundumusi, ning sisemiste süsteemidega tagatakse, et raha makstakse välja ainult konkreetse toetava tagatise ja dokumentide olemasolu korral.

6. Krediidiasutusel või investeerimisühingul on tulemuslik sisemine kord kõikide sise-eeskirjade ja protseduuride järgimise hindamiseks. Kõnealune kord hõlmab krediidiasutuse või investeerimisühingu nõuete ostmise programmi kõigi kriitiliste etappide korrapäraseid auditeid, ülesannete lahususe kontrollimist esiteks nõuete müüja ja maksete vahendaja hindamise ning võlgniku hindamise vahel ning teiseks nõuete müüja ja maksete vahendaja hindamise ning nõuete müüja ja maksete vahendaja kohapealse auditi vahel, ning back office'i tegevuste hindamist, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse kvalifikatsioonile, kogemustele, personali piisavusele ja toetavatele automatiseerimise süsteemidele.

3. alajagu Sisehinnangute valideerimine

Artikkel 185 Sisehinnangute valideerimine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldavad oma sisehinnangute valideerimisel järgmiseid nõudeid:

a) krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on kehtestatud stabiilsed süsteemid reitingusüsteemide, protsesside ja kõikide asjaomaste riskiparameetrite hindamise täpsuse ja järjepidevuse valideerimiseks. Sisemine valideerimise protsess peab võimaldama krediidiasutusel või investeerimisühingul hinnata sisereitingu ja riskide hindamise süsteemide toimimist järjepidevalt ja otstarbekalt;

b) krediidiasutused ja investeerimisühingud võrdlevad korrapäraselt realiseerunud makseviivituse määrasid igas reitinguklassis makseviivituse tõenäosuse hinnangutega ning kui realiseerunud makseviivituse määrad jäävad konkreetse reitinguklassi puhul väljapoole eeldatavat vahemikku, analüüsivad krediidiasutused ja investeerimisühingud üksikasjalikult sellise kõrvalekalde põhjuseid. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kasutavad makseviivitusest tingitud kahjumäärade ja ümberhindlustegurite sisehinnanguid, teostavad kõnealuste hinnangute kohta sarnaseid analüüse. Sellistes võrdlustes kasutatakse ajaloolisi andmeid, mis katavad võimalikult pika perioodi. Krediidiasutus või investeerimisühing dokumenteerib sellistes võrdlustes kasutatud meetodid ja andmed. Kõnealuseid analüüse ja dokumentatsiooni ajakohastatakse vähemalt kord aastas;

c) krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad ka muid kvantitatiivseid valideerimismeetodeid ja võrdlusi asjaomaste väliste andmeallikatega. Analüüsi aluseks on andmed, mis on portfelli suhtes asjakohased, mida ajakohastatakse korrapäraselt ja mis katavad asjakohase vaatlusperioodi. Krediidiasutuste ja investeerimisühingute sisemised hinnangud oma reitingusüsteemide toimimise kohta peavad põhinema võimalikult pikal perioodil;

d) kvantitatiivseks valideerimiseks kasutatavad meetodid ja andmed on aja jooksul järjepidevad. Hindamise ja valideerimise meetodite ja andmete muutused (nii andmeallikates kui ka kaetud perioodides) dokumenteeritakse;

e) krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on usaldusväärsed sisemised standardid olukordade jaoks, kus realiseerunud makseviivituste tõenäosuste, makseviivitusest tingitud kahjumäärade, ümberhindlustegurite ja oodatava kahju määra kasutamisel kogukahju kõrvalekalded prognoosidest osutuvad piisavalt märkimisväärseks, et muuta hinnangute usaldusväärsus kaheldavaks. Nendes standardites võetakse arvesse majandustsükleid ja sarnaseid süsteemseid varieeruvusi makseviivituse juhtude andmetes. Kui realiseerunud väärtused ületavad järjepidevalt oodatavaid väärtusi, korrigeerivad krediidiasutused ja investeerimisühingud oma hinnanguid kõrgemaks, et kajastada makseviivituse ja kahju andmeid.

4. alajagu Sisemudelitel põhineva meetodi korral omakapitali investeeringutele esitatavad nõuded

Artikkel 186 Omavahendite nõue ja riski kvantifitseerimine

Omavahendite nõuete arvutamisel järgivad krediidiasutused ja investeerimisühingud järgmisi standardeid:

a) potentsiaalse kahju hinnang on realistlik negatiivsete turuliikumiste suhtes, mis on olulised krediidiasutuse või investeerimisühingu konkreetsete osaluste pikaajalise riskiprofiili seisukohalt. Tulude tõenäosusjaotust kirjeldavad andmed peavad kajastama pikimat valimiperioodi, mille kohta on andmed kättesaadavad, ja kirjeldama otstarbekalt krediidiasutuse või investeerimisühingu vastava omakapitali investeeringu riskiprofiili. Kasutatavad andmed peavad olema piisavad sellise konservatiivse, statistiliselt usaldusväärse ja realistliku kahjuhinnangu saamiseks, mis ei põhine vaid subjektiivsetel või hinnangulistel kaalutlustel. Kasutatav šokistsenaarium peab andma konservatiivse hinnangu asjaomase pikaajalise turu- või majandustsükli jooksul tekkida võivate võimalike kahjude kohta. Krediidiasutus või investeerimisühing kombineerib olemasolevate andmete empiirilise analüüsi korrigeerimistega, mis põhinevad mitmetel erinevatel teguritel, et saada piisavalt realistlikud ja konservatiivsed mudeli väljundid. Riskiväärtuse (VaR) mudelite koostamisel, millega prognoositakse potentsiaalseid kvartaalseid kahjusid, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutada kvartaalseid andmeid või arvutada lühema perioodi andmed ümber kvartaalsete andmete ekvivalentideks, kasutades analüütiliselt sobilikku meetodit, mida toetavad empiirilised tõendid ning põhjalikud ja dokumenteeritud kaalutlused ja analüüs. Sellist meetodit kohaldatakse aja jooksul konservatiivselt ja järjepidevalt. Kui asjakohaseid andmeid on vähe, suurendab krediidiasutus või investeerimisühing asjakohaselt prognoosi konservatiivsust;

b) kasutatavates mudelites võetakse piisavalt arvesse kõiki omakapitali investeeringute tulususega seotud olulisi riske, sealhulgas nii krediidiasutuse või investeerimisühingu omakapitali investeeringute portfelli üldist tururiski kui ka spetsiifilist riskipositsiooni. Sisemudelites peab piisavalt selgitama ajaloolist hinnakõikumist, mudelites peab arvesse võtma potentsiaalsete riskide kontsentreerumiste ulatust ja koosseisu muutusi ning need peavad olema ka negatiivse turukeskkonna korral usaldusväärsed. Hinnangute andmisel alusandmetena kasutatavad riskipositsioonid peavad olema sarnased või vähemalt võrreldavad krediidiasutuse või investeerimisühingu omakapitali investeeringutest tulenevate riskipositsioonidega;

c) sisemudel on asjakohane krediidiasutuse või investeerimisühingu omakapitali investeeringute portfelli riskiprofiili ja keerukuse astme suhtes. Kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on olulisi osalusi, mille väärtuse muutumine on tugevalt mittelineaarse iseloomuga, töötatakse sisemudelid välja selliselt, et neis võetakse asjakohaselt arvesse selliste instrumentidega seonduvaid riske;

d) üksikute positsioonide liigitamine asendajate, turuindeksite ja riskitegurite lõikes on usaldusväärne, arusaadav ja sisuliselt asjakohane;

e) krediidiasutused ja investeerimisühingud tõendavad empiiriliste analüüsidega riskitegurite asjakohasust, sealhulgas nende võimet võtta arvesse nii üldriski kui ka spetsiifilist riski;

f) omakapitali investeeringute tulususe volatiilsuse hinnangud sisaldavad asjakohaseid ja kättesaadavaid andmeid, teavet ja meetodeid. Kasutatakse sõltumatu isiku poolt läbi vaadatud sisemisi andmeid või andmeid välistest allikatest, sealhulgas koondatud andmeid;

g) kehtestatud on range ja põhjalik stressitestimise programm.

Artikkel 187 Riskijuhtimisprotsess ja kontroll

Seoses omavahendite nõuete jaoks koostatavate ja kasutatavate sisemudelitega kehtestavad krediidiasutused ja investeerimisühingud põhimõtted, protseduurid ja kontrollid, et tagada mudeli ja modelleerimisprotsessi terviklikkus. Kõnealuste põhimõtete, protseduuride ja kontrollide hulka kuuluvad järgmised:

a) sisemudeli täielik integreerimine krediidiasutuse või investeerimisühingu üldisesse juhtimisteabesüsteemi ja kauplemisportfelli mittekuuluvate omakapitali investeeringute portfelli juhtimisse. Sisemudelid integreeritakse täielikult krediidiasutuse või investeerimisühingu riskijuhtimise infrastruktuuri, kui neid kasutatakse eelkõige: omakapitali investeeringute portfelli tootluse, sealhulgas riskiga korrigeeritud tootluse mõõtmiseks ja hindamiseks; majandusliku kapitali allokeerimiseks omakapitali investeeringute jaoks ning üldise kapitali adekvaatsuse ja investeeringute juhtimise protsessi hindamiseks;

b) kehtestatud juhtimissüsteemid, protseduurid ja kontrollifunktsioonid sisemise modelleerimisprotsessi kõikide elementide korrapärase ja sõltumatu läbivaatamise tagamiseks, sealhulgas mudeli läbivaatamiste kinnitamiseks, mudeli sisendite kontrollimiseks ja mudeli tulemuste läbivaatamiseks, näiteks riski arvutamise vahetuks kontrollimiseks. Selliste läbivaatamiste käigus hinnatakse mudeli sisendite ja tulemuste täpsust, täielikkust ja asjakohasust ning tähelepanu pööratakse nii mudeli teadaolevatest puudustest tingitud võimalike vigade tuvastamisele ja piiramisele kui ka mudeli seniteadmata puuduste kindlakstegemisele. Selliseid läbivaatamisi võib teostada krediidiasutuse või investeerimisühingu sisene sõltumatu üksus või sõltumatu organisatsiooniväline kolmas isik;

c) asjakohased süsteemid ja protseduurid omakapitali investeeringute limiitide ja riskipositsioonide jälgimiseks;

d) mudeli väljatöötamise ja rakendamise eest vastutavad üksused on oma tegevuses sõltumatud sellistest üksustest, kes vastutavad konkreetsete investeeringute juhtimise eest;

e) modelleerimisprotsessi mis tahes osa eest vastutavad isikud on piisava erialase ettevalmistusega. Juhtkond määrab modelleerimise funktsiooni täitmiseks piisavate oskustega ja pädevusega personali.

Artikkel 188 Valideerimine ja dokumentatsioon

Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on kehtestatud usaldusväärsed süsteemid sisemudelite ja modelleerimisprotsesside täpsuse ja järjepidevuse valideerimiseks. Sisemudelite ja modelleerimisprotsessi ja valideerimise kõik olulised elemendid dokumenteeritakse. Krediidiasutuste ja investeerimisühingute sisemudelite ja modelleerimisprotsesside valideerimise ja dokumentatsiooni suhtes kohaldatakse järgmiseid nõudeid:

a) krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad sisemisi valideerimisprotsesse sisemudelite ja protsesside toimimise järjepidevaks ja otstarbekaks hindamiseks;

b) kvantitatiivseks valideerimiseks kasutatavad meetodid ja andmed on aja jooksul järjepidevad. Hindamise ja valideerimise meetodite muutused ning muutused andmeallikates ja kaetud perioodides dokumenteeritakse;

c) krediidiasutused ja investeerimisühingud võrdlevad korrapäraselt omakapitali investeeringute tegelikku tulusust, mis arvutatakse realiseeritud ja realiseerimata kasumi ja kahjumi põhjal, modelleeritud hinnangutega. Sellistes võrdlustes kasutatakse ajaloolisi andmeid, mis katavad võimalikult pika perioodi. Krediidiasutus või investeerimisühing dokumenteerib sellistes võrdlustes kasutatud meetodid ja andmed. Kõnealuseid analüüse ja dokumentatsiooni ajakohastatakse vähemalt kord aastas;

d) krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutavad ka muid kvantitatiivseid valideerimismeetodeid ja võrdlusi väliste andmeallikatega. Analüüsi aluseks on andmed, mis on portfelli suhtes asjakohased, mida ajakohastatakse korrapäraselt ja mis katavad asjakohase vaatlusperioodi. Krediidiasutuste ja investeerimisühingute sisemised hinnangud sisemudelite toimimise kohta põhinevad võimalikult pikal perioodil;

e) krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on usaldusväärsed sisestandardid käsitlemaks olukordi, kus omakapitali investeeringute tegeliku tulususe võrdlus mudeli abil saadud hinnangutega seab kahtluse alla hinnangute või selliste mudelite usaldusväärsuse. Nendes standardites arvestatakse majandustsükleid ja sarnaseid süsteemseid varieeruvusi omakapitali investeeringute tulususes. Kõik mudeli läbivaatamise järel sisemudelitesse tehtud korrigeerimised dokumenteeritakse ja need peavad vastama krediidiasutuse või investeerimisühingu mudelite läbivaatamise standarditele;

f) sisemudel ja modelleerimisprotsess, sealhulgas modelleerimises osalevate isikute ülesanded ning mudeli kinnitamise ja läbivaatamise protsess dokumenteeritakse.

5. alajagu Äriühingusisene üldjuhtimine ja järelevalve

Artikkel 189 Äriühingu üldjuhtimine

1. Krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgan või selle määratud komisjon ja kõrgem juhtkond kinnitavad reitingute ja hinnangute andmise protsessi kõik olulised aspektid. Kõnealustel osapooltel peavad olema üldised teadmised krediidiasutuse või investeerimisühingu reitingusüsteemidest ja üksikasjalik ülevaade sellega seotud juhtimisaruannetest.

2. Kõrgema juhtkonna suhtes kohaldatakse järgmiseid nõudeid: Krediidiriski kontrolli üksused teavitavad kõrgemat juhtkonda korrapäraselt reitingu andmise protsessi toimimisest, täiustamist vajavatest valdkondadest ja tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmetest.

a) ta teavitab juhtorganit või selle määratud komisjoni kehtestatud põhimõtetes tehtud olulistest muudatustest või nende suhtes tehtud eranditest, mis mõjutavad oluliselt krediidiasutuse või investeerimisühingu reitingusüsteemide toimimist;

b) ta mõistab hästi reitingusüsteemide ülesehitust ja toimimist;

c) ta tagab jooksvalt reitingusüsteemide nõuetekohase toimimise.

3. Krediidiasutuse või investeerimisühingu krediidiriski profiili sisereitingutel põhinev analüüs moodustab olulise osa kõnealustele osapooltele esitatavatest juhtimisaruannetest. Aruandlus hõlmab vähemalt riskiprofiili reitinguklasside kaupa, reitingute muutumist reitinguklasside lõikes ja asjaomaste parameetrite hinnangut reitinguklasside lõikes; samuti hõlmab see realiseerunud makseviivituse määrade ja selles ulatuses, milles kasutatakse sisehinnanguid, ka makseviivitusest tingitud realiseerunud kahjumäärade ja realiseerunud ümberhindlustegurite võrdlust ootuste ja stressitesti tulemustega. Aruannete sagedus sõltub teabe olulisusest ja liigist ning aruannete vastuvõtja tasemest.

Artikkel 190 Krediidiriski kontroll

1. Krediidiriski kontrolli üksus on sõltumatu neist personali- ja juhtimisfunktsioonidest, kes vastutavad riskipositsioonide algatamise või pikendamise eest, ja annab aru vahetult kõrgemale juhtkonnale. Üksus vastutab reitingusüsteemide väljatöötamise või valiku, rakendamise, järelevalve ja toimimise eest. Ta esitab ja analüüsib korrapäraselt reitingusüsteemide väljundite aruandeid.

2. Krediidiriski kontrolli üksuse või üksuste vastutusalad hõlmavad järgmist:

a) reitinguklasside ja kogumite testimine ja jälgimine;

b) koondaruannete koostamine ja analüüsimine krediidiasutuse või investeerimisühingu reitingusüsteemide alusel;

c) rakendusmenetlused selle kontrollimiseks, et reitinguklassi ja kogumi määratlusi kohaldatakse kõigis osakondades ja geograafilistes piirkondades järjepidevalt;

d) reitingu andmise protsessi muutuste, sealhulgas muutuste põhjuste läbivaatamine ja dokumenteerimine;

e) reitingukriteeriumide läbivaatamine nende riski prognoosivõime hindamiseks. Reitingu andmise protsessi, kriteeriumide või üksikute reitinguparameetrite muudatused dokumenteeritakse ja säilitatakse;

f) aktiivne osalemine reitingu andmise protsessis kasutatavate mudelite väljatöötamisel või valikul, nende rakendamisel ja valideerimisel;

g) reitingu andmise protsessis kasutatavate mudelite järelevalve ja kontrollimine;

h) reitingu andmise protsessis kasutatavate mudelite pidev läbivaatamine ja neis muudatuste tegemine.

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes kasutavad koondatud andmeid vastavalt artikli 179 lõikele 2, võivad lasta täita allhanke korras järgmised ülesanded:

a) reitinguklasside ja kogumite testimise ja jälgimise seisukohast vajaliku teabe koostamine;

b) koondaruannete koostamine krediidiasutuse või investeerimisühingu reitingusüsteemide poolt;

c) vajaliku teabe ettevalmistamine reitingukriteeriumide läbivaatamise jaoks, et hinnata nende riski prognoosivõimet;

d) reitingute andmise protsessis, kriteeriumides või üksikutes reitinguparameetrites tehtud muudatuste dokumenteerimine;

e) vajaliku teabe ettevalmistamine reitingu andmise protsessis kasutatavate mudelite pidevaks läbivaatamiseks ja neis muudatuste tegemiseks.

4. Lõiget 3 kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad tagama, et pädevatel asutustel on juurdepääs kogu kolmandatelt isikutelt saadud asjakohasele teabele, mis on vajalik nõuete järgimise kontrollimiseks, ja et pädevad asutused võivad teostada kohapealseid kontrolle samas ulatuses kui krediidiasutuses või investeerimisühingus.

Artikkel 191 Siseaudit

Siseauditi üksus või muu samaväärne sõltumatu auditeerimisüksus kontrollib vähemalt kord aastas krediidiasutuse või investeerimisühingu reitingusüsteeme ja nende toimimist, sealhulgas krediidifunktsiooni toimimist ning makseviivituse tõenäosuste, makseviivitusest tingitud kahjumäärade, oodatava kahju määrade ja ümberhindlustegurite hinnanguid. Kontrolli käigus hinnatakse muu hulgas vastavust kõikidele kohaldatavatele nõuetele.

4. PEATÜKK Krediidiriski maandamine

1. jagu Mõisted ja üldnõuded

Artikkel 192 Mõisted

Käesoleva peatüki kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) laenu andev krediidiasutus või investeerimisühing – krediidiasutus või investeerimisühing, kes omab asjaomast riskipositsiooni;

2) tagatud laenuandmistehing – mis tahes tehing, millest tuleneb tagatisega kaetud riskipositsioon, mis ei sisalda sätet, millega antakse krediidiasutusele või investeerimisühingule õigus saada võimendustagatist vähemalt kord päevast;

3) kapitaliturupõhine tehing – mis tahes tehing, millest tuleneb tagatisega kaetud riskipositsioon ja mis sisaldab sätet, millega antakse krediidiasutusele või investeerimisühingule õigus saada võimendustagatist vähemalt kord päevas;

4) alusvaraks olev ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja – ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja, mille aktsiatesse või osakutesse on teine ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja investeerinud.

Artikkel 193 Krediidiriski maandamise tehnikate mõju arvessevõtmise põhimõtted

1. Ühegi riskipositsiooniga, mille suhtes krediidiasutus või investeerimisühing kohaldab krediidiriski maandamist, ei tohi kaasneda suuremat riskiga kaalutud vara või oodatavat kahju kui sellega identse riskipositsiooniga, mille suhtes krediidiasutus või investeerimisühing ei kohaldata krediidiriski maandamist.

2. Kui riskiga kaalutud varas on vajaduse korral juba võetud arvesse kas 2. või 3. peatüki kohast krediidiriski kaitset, ei võta krediidiasutused ja investeerimisühingud seda krediidiriski kaitset arvesse käesoleva peatüki kohastes arvutustes.

3. Kui 2. ja 3. jaos sätestatud tingimused on täidetud, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud modifitseerida standardmeetodi alusel riskiga kaalutud vara arvutamist ning sisereitingute meetodi alusel riskiga kaalutud vara ja oodatava kahju arvutamist vastavalt 4., 5. ja 6. jaole.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud käsitlevad tagatisena sularaha, väärtpabereid või kaupu, mis on ostetud, laenuks võetud või saadud repotehingu alusel või väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingu alusel.

5. Kui krediidiasutus või investeerimisühing, kes arvutab riskiga kaalutud vara standardmeetodi alusel, kasutab sama riskipositsiooni jaoks mitmes eri vormis krediidiriski maandamist, teeb ta mõlemat järgmist:

a) jagab riskipositsiooni osadeks, nii et iga osa katab üht liiki krediidiriski maandamise vahendi;

b) arvutab riskiga kaalutud vara iga punktis a saadud osa puhul eraldi vastavalt 2. peatüki ja käesoleva peatüki sätetele.

6. Kui krediidiasutus või investeerimisühing, kes arvutab riskiga kaalutud vara standardmeetodi alusel, katab ühe riskipositsiooni ühe krediidiriski kaitse andja pakutud krediidiriski kaitsega ning sellel krediidiriski kaitsel on erinevad lõpptähtajad, teeb ta mõlemat järgmist:

a) jagab riskipositsiooni osadeks, nii et iga osa katab üks krediidiriski maandamise vahend;

b) arvutab riskiga kaalutud vara iga punktis a saadud osa puhul eraldi vastavalt 2. peatüki ja käesoleva peatüki sätetele.

Artikkel 194 Krediidiriski maandamise tehnikate aktsepteeritavust reguleerivad põhimõtted

1. Krediidiriski kaitse tagamiseks kasutatav tehnika ning laenu andva krediidiasutuse või investeerimisühingu võetavad meetmed ja rakendatavad põhimõtted ja protseduurid peavad andma tulemuseks sellise krediidiriski kaitse korra, mis on õiguslikult pädev ja rakendatav kõikides asjaomastes jurisdiktsioonides. Laenu andev krediidiasutus või investeerimisühing esitab pädeva asutuse nõudmisel kõige viimase versiooni sõltumatust, kirjalikust ja põhjendatud juriidilisest arvamusest või arvamustest, mida ta kasutas, et teha kindlaks, kas tema krediidiriski kaitse kord või korrad vastavad esimeses lõigus sätestatud tingimusele.

2. Laenu andev krediidiasutus või investeerimisühing võtab kõik asjakohased meetmed, et tagada krediidiriski kaitse korra tulemuslikkus ja juhtida kaasnevaid riske.

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad otsest krediidiriski kaitset võtta krediidiriski maandamise mõju arvutamisel arvesse ainult juhul, kui krediidiriski kaitse tehingu objektiks olevad varad vastavad mõlemale järgmistele tingimustele:

a) need kuuluvad aktsepteeritud varade loetellu, mis on sätestatud artiklites 197 kuni 200, vastavalt kohaldatavusele, ning

b) need on piisavalt likviidsed ja nende väärtus on aja jooksul piisavalt stabiilne, et anda asjakohane kindlus seoses saavutatud krediidiriski kaitsega, võttes arvesse riskiga kaalutud vara arvutamiseks kasutatud meetodit ja lubatud arvessevõtmise ulatust.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad otsest krediidiriski kaitset võtta krediidiriski maandamise mõju arvutamisel arvesse ainult juhul, kui laenu andval krediidiasutusel või investeerimisühingul on õigus mõistliku aja jooksul realiseerida või jätta enda omandisse varad, mis võlgniku või, kui see on asjakohane, tagatise haldaja makseviivituse, maksejõuetuse või pankroti või tehingu dokumentatsioonis täpsustatud muu krediidisündmuse korral tagavad kaitse. Krediidiriski kaitse tehingu objektiks olevate varade väärtus ja võlgniku krediidikvaliteet ei tohi olla liiga tugeva positiivse korrelatsiooniga.

5. Kaudse krediidiriski kaitse puhul kvalifitseerub krediidiriski kaitse andja aktsepteeritava kaitse andjana ainult juhul, kui krediidiriski kaitse andja kuulub vastavalt vajadusele kas artiklis 201 või 202 sätestatud aktsepteeritavate krediidiriski kaitse andjate loetellu.

6. Kaudse krediidiriski kaitse puhul kvalifitseerub krediidiriski kaitse kokkulepe aktsepteeritava krediidiriski kaitse kokkuleppena ainult juhul, kui see vastab mõlemale järgmisele tingimusele:

a) see kuulub artiklis 203 ja artikli 204 lõikes 1 sätestatud aktsepteeritud krediidiriski kaitse kokkulepete loetellu;

b) see on juriidiliselt kehtiv ja jõustatav asjaomastes jurisdiktsioonides, et anda asjakohane kindlus seoses saavutatud krediidiriski kaitsega, võttes arvesse riskiga kaalutud vara arvutamiseks kasutatud meetodit ja lubatud arvessevõtmise ulatust;

c) krediidiriski kaitse andja vastab lõikes 5 sätestatud kriteeriumidele.

7. Krediidiriski kaitse peab vastavalt vajadusele vastama 3. jaos sätestatud nõuetele.

8. Krediidiasutus või investeerimisühing on suuteline tõendama pädevatele asutustele, et tal on piisavad riskijuhtimisprotsessid selliste riskide kontrollimiseks, mille suhtes võib krediidiasutus või investeerimisühing olla avatud krediidiriski maandamise rakendamise tulemusel.

9. Olenemata krediidiriski maandamisest, mida on arvesse võetud riskiga kaalutud vara ja vajaduse korral oodatava kahju arvutamisel, jätkab krediidiasutus või investeerimisühing aluspositsiooni täieulatuslikku krediidiriski hindamist ja on suuteline pädevale asutusele tõendama kõnealuse nõude täitmist. Repotehingute ja väärtpaberite laenuks andmise või kaupade laenuks andmise või võtmise tehingute puhul käsitatakse ainult käesoleva lõike kohaldamisel aluspositsioonina riskipositsiooni netosummat.

10. EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, millega täpsustatakse, mis moodustab piisavalt likviidse vara ja millal on varade väärtus piisavalt stabiilne lõike 3 kohaldamise eesmärgil. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile 30. septembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

2. jagu Krediidiriski maandamise aktsepteeritud viisid

1. alajagu Otsene krediidiriski kaitse

Artikkel 195 Bilansiline tasaarvestus

Krediidiasutus või investeerimisühing võib kasutada krediidiriski maandamise aktsepteeritud viisina enda ja oma vastaspoole vastastikuste nõuete bilansilist tasaarvestust. Ilma et see piiraks artikli 196 kohaldamist, piirdub aktsepteeritavus krediidiasutuse või investeerimisühingu ja tema vastaspoole vaheliste vastastikuste sularahasaldodega. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad modifitseerida riskiga kaalutud vara ja vajaduse korral oodatavat kahju ainult laenude ja hoiuste puhul, mille nad on ise saanud ning mille suhtes kohaldatakse bilansilise tasaarvestuse kokkulepet.

Artikkel 196 Tasaarvestuse raamlepingud, mis hõlmavad repotehinguid või väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehinguid või muid kapitaliturupõhiseid tehinguid

Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes võtavad kasutusele artiklis 223 sätestatud finantstagatise mõju arvutamise üldmeetodi, võivad võtta arvesse mõju, mis tuleneb kahepoolsetest tasaarvestuslepingutest, mis hõlmavad repotehinguid, väärtpaberite või kaupade laenuks andmise või võtmise tehinguid või muid kapitaliturupõhiseid tehinguid vastaspoolega. Ilma et see piiraks artikli 299 kohaldamist, peavad selliste lepingute või tehingute alusel saadud tagatised ja laenuks võetud väärtpaberid või kaubad vastama artiklites 197 ja 198 sätestatud tagatise aktsepteeritavuse tingimustele.

Artikkel 197 Tagatise aktsepteeritavus kõikide meetodite puhul

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad kasutada järgimisi instrumente aktsepteeritud tagatisena kõikide meetodite puhul:

a) laenu andvas krediidiasutuses või investeerimisühingus hoiustatud raha või tema hoitavad raha sarnased instrumendid;

b) selliste keskvalitsuste või keskpankade emiteeritud võlaväärtpaberid, mille väärtpaberitel on 2. peatüki kohaldamisel tunnustatud krediidikvaliteeti hindava asutuse või ekspordikrediidi agentuuri antud krediidikvaliteedi hinnang, mille EBA on kooskõlas 2. peatükis sätestatud eeskirjadega, mis käsitlevad keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete riskiga kaalumist, tunnistanud vastavaks krediidikvaliteedi astmele 4 või sellest kõrgemale krediidikvaliteedi astmele;

c) selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute emiteeritud võlaväärtpaberid, mille väärtpaberitel on krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, mille EBA on kooskõlas 2. peatükis sätestatud eeskirjadega, mis käsitlevad krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu olevate nõuete riskiga kaalumist, tunnistanud vastavaks krediidikvaliteedi astmele 3 või sellest kõrgemale krediidikvaliteedi astmele;

d) muude selliste üksuste emiteeritud võlaväärtpaberid, kelle väärtpaberitel on krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, mille EBA on kooskõlas 2. peatükis sätestatud eeskirjadega, mis käsitlevad äriühingute vastu olevate nõuete riskiga kaalumist, tunnistanud vastavaks krediidikvaliteedi astmele 3 või sellest kõrgemale krediidikvaliteedi astmele;

e) võlaväärtpaberid, millel on krediidikvaliteeti hindava asutuse antud lühiajaline krediidikvaliteedi hinnang, mille EBA on kooskõlas 2. peatükis sätestatud eeskirjadega, mis käsitlevad lühiajaliste nõuete riskiga kaalumist, tunnistanud vastavaks krediidikvaliteedi astmele 3 või sellest kõrgemale krediidikvaliteedi astmele;

f) aktsiad või vahetusvõlakirjad, mis on kaasatud põhiindeksisse;

g) kuld;

h) väärtpaberistamise positsioonid, mis ei ole edasiväärtpaberistamise positsioonid ja millel on krediidikvaliteeti hindava asutuse antud väline krediidikvaliteedi hinnang, mille EBA on vastavalt 5. peatüki 3. jao 3. alajaos sätestatud meetodi kohastele väärtpaberistamise positsioonide riskiga kaalumise eeskirjadele tunnistanud vastavaks krediidikvaliteedi astmele 3 või sellest kõrgemale krediidikvaliteedi astmele.

2. Lõike 1 punkti b kohaldamisel hõlmavad keskvalitsuste või keskpankade emiteeritud võlaväärtpaberid kõike järgmist:

a) võlaväärtpaberid, mille on emiteerinud piirkondlikud valitsused või kohalikud omavalitsused, kelle vastu olevaid nõudeid käsitletakse nõuetena keskvalitsuse vastu, kelle jurisdiktsioonis nad artikli 115 lõike 2 kohaselt asuvad;

b) võlaväärtpaberid, mille on emiteerinud avaliku sektori asutused, kelle vastu olevaid nõudeid käsitletakse nõuetena keskvalitsuste vastu vastavalt artikli 116 lõikele 4;

c) võlaväärtpaberid, mille on emiteerinud mitmepoolsed arengupangad, kelle suhtes kohaldatakse artikli 117 lõike 2 kohaselt riskikaalu 0 %;

d) võlaväärtpaberid, mille on emiteerinud rahvusvahelised organisatsioonid, millele on artikli 118 kohaselt määratud riskikaal 0 %.

3. Lõike 1 punkti c kohaldamisel hõlmavad krediidiasutuste ja investeerimisühingute emiteeritud võlaväärtpaberid kõike järgmist:

a) võlaväärtpaberid, mille on emiteerinud piirkondlikud valitsused või kohalikud omavalitsused, välja arvatud lõike 2 punktis a osutatud võlaväärtpaberid;

b) võlaväärtpaberid, mille on emiteerinud avaliku sektori asutused, kelle vastu olevaid nõudeid käsitletakse vastavalt artikli 116 lõigetele 1 ja 2;

c) võlaväärtpaberid, mille on emiteerinud mitmepoolsed arengupangad, välja arvatud need, kelle suhtes kohaldatakse artikli 117 lõike 2 kohaselt riskikaalu 0 %.

4. Krediidiasutus või investeerimisühing võib kasutada aktsepteeritava tagatisena võlaväärtpabereid, mille on emiteerinud muud krediidiasutused ja investeerimisühingud ning millel ei ole krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangut, kui kõnealused võlaväärtpaberid vastavad kõigile järgmistele kriteeriumidele:

a) need on noteeritud tunnustatud börsil;

b) need on kõrgema nõudeõiguse järguga võlaväärtpaberid;

c) kõigil muudel emitendist krediidiasutuse või investeerimisühingu samasse nõudeõiguse järku kuuluvatel reitingu saanud emissioonidel on krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang, mille EBA on kooskõlas 2. peatükis sätestatud eeskirjadega, mis käsitlevad krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastu olevate nõuete või lühiajaliste nõuete riskiga kaalumist, tunnistanud vastavaks krediidikvaliteedi astmele 3 või sellest kõrgemale krediidikvaliteedi astmele;

d) laenu andval krediidiasutusel või investeerimisühingul ei ole teavet, millest nähtuks, et emissioon õigustaks krediidikvaliteedi hinnangut, mis on madalam punktis c osutatust;

e) instrumendi turulikviidsus on piisav.

5. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad kasutada ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiaid või osakuid aktsepteeritud tagatisena, kui kõik järgmised tingimused on täidetud: Kui ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja investeerib teise ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatesse või osakutesse, kohaldatakse esimese lõigu punktides a–c sätestatud tingimusi ka iga sellise alusvaraks oleva ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja suhtes. Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja poolt tuletisinstrumentide kasutamine lubatud investeeringute maandamiseks ei välista sellise ettevõtja aktsiate või osakute käsitlemist aktsepteeritava tagatisena.

a) aktsiatel või osakutel on igapäevane noteeritud hind;

b) kõnealused ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad investeerivad üksnes instrumentidesse, mida võib lõigete 1 ja 4 kohaselt arvesse võtta;

c) ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja vastab artikli 132 lõikes 3 sätestatud tingimustele.

6. Lõike 5 kohaldamisel, kui ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja (edaspidi algne ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja) või tema mis tahes alusvaraks olev ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja investeerib lisaks lõigete 1 ja 4 kohaselt aktsepteeritavatele instrumentidele ka muudesse instrumentidesse, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutada kõnealuse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiaid või osakuid tagatisena summas, mis on võrdne kõnealuse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsepteeritavate varade väärtusega, võttes aluseks eelduse, et see ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja või mis tahes tema alusvaraks olev ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja on investeerinud mitteaktsepteeritud varadesse maksimaalses lubatud ulatuses. Kui mis tahes alusvaraks oleval ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjal on endal alusvaraks olevaid ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjaid, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutada algse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiaid või osakuid aktsepteeritava tagatisena tingimusel, et nad kasutavad esimeses lõigus sätestatud metoodikat. Kui mitteaktsepteeritud varadel võib olla negatiivne väärtus omandiõigusest tulenevate kohustuste või tingimuslike kohustuste tõttu, teevad krediidiasutused ja investeerimisühingud mõlemat järgmist:

a) arvutavad mitteaktsepteeritud varade koguväärtuse;

b) kui punkti a kohaselt saadud väärtus on negatiivne, lahutavad nad selle summa absoluutväärtuse aktsepteeritud varade koguväärtusest.

7. Kui lõike 1 punktidele b–e vastaval tagatisel on olemas krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud kaks krediidikvaliteedi hinnangut, kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud vähem soodsat hinnangut. Kui väärtpaberil on rohkem kui kaks krediidikvaliteeti hindavate asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangut, kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud kahte kõige soodsamat hinnangut. Kui kaks kõige soodsamat krediidikvaliteedi hinnangut on erinevad, kohaldavad krediidiasutused ja investeerimisühingud neist kahest hinnangust vähem soodsamat.

8. ESMA töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, millega täpsustatakse järgmine: ESMA esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile 31. detsembriks 2014. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 15.

a) käesoleva artikli lõike 1 punktis f, artikli 198 lõike 1 punktis a, artikli 224 lõigetes 1 ja 4 ning artikli 299 lõike 2 punktis e osutatud põhiindeksid;

b) käesoleva artikli lõike 4 punktis a, artikli 198 lõike 1 punktis a, artikli 224 lõigetes 1 ja 4, artikli 299 lõike 2 punktis e, artikli 400 lõike 2 punktis k, artikli 416 lõike 3 punktis e, artikli 428 lõike 1 punktis c ning III lisa punktis 12 osutatud tunnustatud börsid vastavalt artikli 4 lõike 1 punktis 72 sätestatud tingimustele.

Artikkel 198 Tagatise täiendav aktsepteeritavus finantstagatise mõju arvutamise üldmeetodi puhul

1. Krediidiasutus või investeerimisühing, kes kasutab artiklis 223 sätestatud finantstagatise mõju arvutamise üldmeetodit, võib lisaks artiklis 197 sätestatud tagatisele kasutada aktsepteeritud tagatisena ka järgmiseid tagatisi: Kui ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja investeerib teise ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiatesse või osakutesse, kohaldatakse käesoleva lõike punktis a ja b sätestatud tingimusi ka iga sellise alusvaraks oleva ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja suhtes. Ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja poolt tuletisinstrumentide kasutamine lubatud investeeringute maandamiseks ei välista sellise ettevõtja aktsiate või osakute käsitlemist aktsepteeritava tagatisena.

a) aktsiad või vahetusvõlakirjad, mis ei ole kaasatud põhiindeksisse, kuid millega kaubeldakse tunnustatud börsidel;

b) ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiad või osakud, kui on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

i) aktsiatel või osakutel on igapäevane noteeritud hind;

ii) ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja investeerib üksnes instrumentidesse, mida võib artikli 197 lõigete 1 ja 4 kohaselt arvesse võtta, ning instrumentidesse, millele on osutatud käesoleva lõigu punktis a.

2. Kui ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja või tema mis tahes alusvaraks olev ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja investeerib lisaks artikli 197 lõigete 1 ja 4 kohaselt aktsepteeritud instrumentidele ja lõike 1 punktis a osutatud instrumentidele ka muudesse instrumentidesse, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutada kõnealuse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsiaid või osakuid tagatisena summas, mis on võrdne kõnealuse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja aktsepteeritavate varade väärtusega, võttes aluseks eelduse, et see ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja või mis tahes tema alusvaraks olev ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja on investeerinud mitteaktsepteeritud varadesse maksimaalses lubatud ulatuses. Kui mitteaktsepteeritud varadel võib olla negatiivne väärtus omandiõigusest tulenevate kohustuste või tingimuslike kohustuste tõttu, teevad krediidiasutused ja investeerimisühingud mõlemat järgmist:

a) arvutavad mitteaktsepteeritud varade koguväärtuse;

b) kui punkti a kohaselt saadud väärtus on negatiivne, lahutavad nad selle summa absoluutväärtuse aktsepteeritud varade koguväärtusest.

Artikkel 199 Tagatise täiendav aktsepteeritavus sisereitingute meetodi puhul

1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes arvutavad riskiga kaalutud vara ja oodatavat kahju sisereitingute meetodi alusel, võivad lisaks artiklites 197 ja 198 osutatud tagatisele kasutada ka järgmiseid tagatise liike:

a) kinnisvaratagatis kooskõlas lõigetega 2, 3 ja 4;

b) nõuded kooskõlas lõikega 5;

c) muu füüsiline tagatis kooskõlas lõigetega6 ja 8;

d) liising kooskõlas lõikega 7.

2. Kui artikli 124 lõikes 2 ei ole sätestatud teisiti, võivad krediidiasutused ja investeerimisühingud kasutada aktsepteeritud tagatisena elamukinnisvara, milles omanik või personaalse investeerimisfirma korral tegelik tulusaaja elab või kavatseb elama asuda või mille ta on üürile andnud või kavatseb üürile anda, ning ärikinnisvara, sealhulgas büroosid ja muid äripindasid, kui on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

a) kinnisvara väärtus ei sõltu oluliselt võlgniku krediidikvaliteedist. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad sellise sõltuvuse olulisuse kindlaksmääramisel jätta arvesse võtmata olukorrad, kus puhtalt makromajanduslikud tegurid mõjutavad nii kinnisvara väärtust kui ka laenuvõtja suutlikkust laen tagasi maksta;

3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad teha erandi lõike 2 punktist b riskipositsioonide puhul, mis on tagatud liikmesriigi territooriumil asuva elamukinnisvaraga, kui kõnealuse liikmesriigi pädev asutus on avaldanud tõendid, mis osutavad, et kõnealusel territooriumil on hästiarenenud ja väljakujunenud elamukinnisvaraturg, mille kahjumäär ei ületa ühtegi järgmist piirmäära: Kui ükskõik kumb esimese lõigu punktides a ja b sätestatud tingimustest ei ole asjaomasel aastal täidetud, ei kasuta krediidiasutused ja investeerimisühingud kõnealuses lõigus sätestatud käsitlust, kuni mõlemad tingimused on mõnel järgneval aastal täidetud.

b) kogukahju, mis on saadud elamukinnisvaraga tagatud laenudest, ei ületa mis tahes asjaomasel aastal 0,5 % elamukinnisvaraga tagatud tagasimaksmata laenudest.

4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad teha erandi lõike 2 punktist b liikmesriigi territooriumil asuva ärikinnisvara puhul, kui kõnealuse liikmesriigi pädev asutus on avaldanud tõendid, mis osutavad, et kõnealusel territooriumil on hästiarenenud ja väljakujunenud ärikinnisvaraturg, mille kahjumäär ei ületa ühtegi järgmist piirmäära: Kui ükskõik kumb esimese lõigu punktides a ja b sätestatud tingimustest ei ole asjaomasel aastal täidetud, ei kasuta krediidiasutused ja investeerimisühingud kõnealuses lõigus sätestatud käsitlust, kuni mõlemad tingimused täitmisele järgneval aastani.

a) kahju, mis on saadud sellistest laenudest, mis on tagatud ärikinnisvaraga kuni 50 % ulatuses turuväärtusest või kuni 60 % ulatuses hüpoteekmisväärtusest, ei ületa mis tahes asjaomasel aastal 0,3 % ärikinnisvaraga tagatud tagasimaksmata laenudest;

b) kogukahju, mis on saadud ärikinnisvaraga tagatud laenudest, ei ületa mis tahes asjaomasel aastal 0,5 % ärikinnisvaraga tagatud tagasimaksmata laenudest.

5. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad kasutada aktsepteeritud tagatisena nõudeid, mis tulenevad äritehingust või tehingutest, mille esialgne tähtaeg ei ületa ühte aastat. Aktsepteeritud nõuded ei hõlma nõudeid, mis on seotud väärtpaberistamise, kaudsete osaluste või krediidituletisinstrumentidega või seotud osapoolte võlgnevustega.

a) tagatise kiireks ja majanduslikult tõhusal viisil realiseerimiseks on olemas likviidsed turud, mis on tõendatud sagedaste tehingutega, võttes arvesse vara liiki. Krediidiasutused ja investeerimisühingud teostavad selle olukorra hindamist korrapäraselt ning siis, kui teave viitab olulistele muutustele turul;

b) tagatisel on olemas väljakujunenud ja üldsusele kättesaadavad turuhinnad. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad pidada turuhindasid väljakujunenuks, kui need pärinevad usaldusväärsetest teabeallikatest, nagu avalikud indeksid, ning kajastavad tehingute hinda tavatingimustes. Krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad käsitleda turuhindasid avalikult kättesaadavana, kui kõnealused hinnad on avalikustatud, hõlpsasti juurdepääsetavad ning korrapäraselt kättesaadavad ja ilma mis tahes liigse haldus- või rahalise koormuseta;

c) krediidiasutus või investeerimisühing analüüsib turuhindasid, tagatise realiseerimiseks nõutavat aega ja kulu ning tagatise realiseerimisest saadavat tulu;

2725 more provisions are not shown here; each has its own address.

Versions

2013-06-26